June 14, 2010

Loomad, tsirkus ja plakatid


See nädal oli tsirkusenädal. Terve mainitud ajaperioodi vältel võis aknast hea või ka halva tahtmise juures näha tsirkusetelki. Mulle ei meeldi tsirkus. Päriselt kohe ei meeldi. Isegi ei tea miks või, kust see asi algas, kuid pole seal miskit vahvat ja klounidega assotseeruvad pigem II sordi õudukad kui midagi naljakat ja vahvat. Ei hakka mainima, et loomadest tsirkuses ei taha kohe rääkidagi, vot just neist tahangi, sest erinevalt tsirkusest, loomad mulle meeldivad. Kohe väga meeldivad. Seega need kaks koos pole just parim valik. Seda enam oli mul hea meel näha pühapäeva hommikul ca viit kergelt külmunut tütarlast (äkki oli mõni poiss ka, aga sugu polegi antud kontekstis oluline) plakatitega teemal TSIRKUS JA LOOMAD EI KÄI KOKKU.


Ei käi jah. Ühest küljest on ikka meeldiv kohata inimesi, kellega on maailmavaateline sarnasus eos olemas, kuid teisalt on mul hea meel ka selle üle, et eestlaste hulgas ikka leidub neid, kes on nõus oma meelsust ka plakatiga kinnitama. Ja seda kõike hoolimata sellest, et võib olla ei muuda see midagi......samas kui sisaliku tee pidi kivile jälje jätma, äkki siis muudab see rohkem kui esmapilgul arvata võiks. Minu elu see näiteks natuke muutis, killuke usku, et inimesed hoolivad on ju päris hea tulemus.
Piim ja triikraud e kinnituskood
PLUYRRVT

June 9, 2010

Kuidas muinasjutud elus õnnetult lõpevad.

Millised on need isikuomadused, mis on vajalikud selleks, et elus HÄSTI hakkama saada! Arrogantsus ümbritseva suhtes, empaatiavõime puudus, ülbus enesekesksus jne.
Ärge nüüd kohe häält tõstke, see on utreeritud nimekiri, mis pealegi poolik ja lubab erisusi. Millised on need isikuomadused, mida me ideaalis hindame?
Empaatiavõime, headus, lahkus, teistega arvestamine und so weiter und so weiter...
Niih ja nüüd kerge mõtlemishetk, kas on vastuolu olemas. Ehk siis see kuhu ma oma jutuga tegelikult jõuda tahtsin, kui elus läbi löömiseks on vaja ühte aga meie õpetame lastele teist, kas see ikka on mõistlik käitmine. Pean silmas näiteks kasvõi muinasjutte, kus head tegelast kroonib lõpuks läbi raskuste ikkagi edu ja paha saab oma palga. Õpetavad jutukesed, mis ideaalis peaks meid juhendama kuidas me peaksime käituma, kuid mis tegelikkuses on suisa peapeale pööratud, sest ullikesest Ivanist, kes kõigile head teeb ja enese tahte alla surub ei saa kunagi kuningapoega. Ta jääbki ullikeseks teistele lükata-tõmmata.
Samas tuleb tõdeda, et me (võibolla siiski) ei taha elada maailmas, kus tuhkatriinu jääbki nühkima potte ja panne, samas kui kuri võõrasema ballil ringi keerutab ja kuningapojaga koketeerib. Mulle meeldiks elada heas muinasjutus aga selleks, et nii mina kui teised õnnelikult seitsme maa ja mere taga elada saaksid peaks ka reaalses elus hindama hakkama seda, et ongi hea ja ongi hästi kui inimesed on teineteise vastu kenad ja mitte kiitma laia lõuaga seda, et mõni kohe oskab elada.

June 4, 2010

Kõik töötajad arsti juurde!
Tuleb välja, et kogu oma senise elu olen elanud eksiarvamuse käes, et motivatsioon on tehatahtmine ja soov tegutseda, seda siis millisel rindel tahes. Aga ei! Eilsel koolitusel sain nii palju targemaks, et motivatsioon, kas on või ei ole, et juhul kui ikka on saab seda toetada AGA tõsta ei saa. Toetamise koht jäi törtsuke segaseks aga noh see selleks. Tähtsaim uus infokild ju alles tuleb, ehk siis motivatsioon on üdini meditsiiniline probleem ja kui inimesel seda va motivatsiooni ikka pole siis tuleb viivitamatult arsti poole pöörduda. Kokkuvõtvalt: sina ei pea mitte inimestele suurt palka maksma, sina ei pea mitte temale töötingimusi looma ja kui tema ei taha sinu juures töötada või piriseb midagi siis saadad arsti juurde.
Seega arst igasse töökollektiivi.

June 2, 2010


Natuke vaheldust ka blogisse
ehk siis KUTSE kõigile.
Tõstame pjedestaalile selle, et inimene on hoolimata oma üpriski kõrgest töötaja vanusest (tinglikult 50+) ikka veel positiivselt meelestatud absurdsetest ja mõttetutest linnukese pärast tehtud koolitusüritustest. Kiidame seda ja toome eeskujuks kõigile teistele töötajatele, kelle jaoks on asja tuum ammuilma läbi hammustatud. Äkki tasub seda kiita, ehk näitabki see vitaalsust ja elurõõmu ja äkki ka areneda tahtmist, ehk on tööle pühendumine missioon, mis kõrgemast antud.

………

Aga, kas selle taga ei või olla lihtsalt see, et kõne all oleval indiviidil lihtsalt ei olegi muud jäänud. Pere on laiali, mees ehk surnud või lihtsalt lahku kasvand, lastel oma ja uus elu, kuhu esivanemaid lastakse hooti. Kogu elu sisuks ongi jäänud töö, sest muud valdkonnad on ammuilma selle ühe ja ainukese ohvriks toodud. Ohverdatud on sõbrad, sugulased ja viimased ohvriloomad hobid veel tilguvad verd. Selle taustal ongi optimismi ja tegutseda tahtmist ja innovaatilisust kerge segi ajada nurka surutud inimese viimase püüdega olla sotsiaalne olend ja olla millestki osa, olla keegi kellest miskitki sõltub olgu selleks või tasside arvu ühe kohaline suurenemine infopäeval.

Ühest küljest ma saan aru ülemuste soovi ja rõõmu sellist asja väärtustada, sest seda annab eeskujuks tuua ja maskeerida kui eeskujulikku töötajat, kes hoolimata närusest palgast ja igasugusest motivatsioonipaketist hoolimata on suutnud säilitada rõõmu tehtavast tööst.

.......
Aga teisalt pole ma päris kindel kuivõrd eetiline on ootus, et kõik töötajad peaksid ohverdama oma elu tööaltaril, et olla järjekordseks paraku tolmuseks tassiks infopäeva laual.
 

Blogger templates | Backgroundfairy