July 27, 2010

"Imekummaline"


Muinasjutud on tegijad. Nii ka see. Kui ma just võrdlema peaks, siis paneks ta ühte patta Melissa Marr´i Ohtliku armsaga, aga kui viimatinimetatul oli loo konstruktsioon mõnes kohas natuke rabe ja traagelniidid nähtaval, siis Imekummaline voolas sujuvalt. Lugu ise nagu mehhiko seep, ehk siis beebide varastamine-vahetamine, hilisem kokku juhtumine (täielikus teadmatuses muidugi), mil nad armuvad ja saavad aimu ka oma päritolust ja vanemaist. Noh sihuke tuttav teema. Mina ei ole keldi mütoloogia asjatundja ja seega ei oska ma ka öelda, kuivõrd meelevaldseid seoseid autor erinevate müütiliste olendite ja lugude vahel loob, aga iseenesest oli sihuke mõnus ja kerge tükk.

July 22, 2010

Ülekere pai


Ei saa mitte vaiki olla ja seepärast järgnevalt kiidulaul raamatule Hingele pai. Tegemist elustiili raamatuga. Elustiiliks seekord jooga ja nagu ikka looduslähedus. Viimasel ajal on seda tüüpi asju ilmunud päris mitu ja laenutuste arvust lähtudes inimestele need meeldivad. Jooga on küll teema, mis minule on sama kauge nagu jääkarud antarktikast aga see ei seganud.
Soe ja mõnus raamat, mis peaks andma positiivsuse nätaka silmade vahele. Ja positiivsus on just see, millest igapäevaselt vajaka jääb. Suurem osa elanikkonnast kohe on nii konstrueeritud, et peavad vigisema. Oh seda meeletut pirinat ah seda hõrku enesehaletsust.
Mis seal pattu salata, eks ma ise teen sedasama ja oluliselt tihedamini kui mulle põhimõtteliselt meeldiks. Selle kallal pean veel tööd tegema.

Igal juhul mina sain oma nätaka kätte ja tänane päev on küll hulga helgem, eks näis kaua saadud emotsioonid välja veavad.

July 21, 2010

Ametliku koerakarjuse raske elu


Koera karjatamine läheb juba teist päeva ja üha kasvavamas tempos. Kui esialgu olid katsed arglikud ja ebakindlad siis nüüdseks tunnen end justkui proff loomataltsutaja. Tõele au andes pole kõne alust isendit vaja just eriti taltsutada, pigem näitab pilt vastupidist. Ehk siis mul on nüüd oma isiklik turva-, vooruse- ja valvelukk olemas. Ei ühtki sammu koerata. Isegi tualetis käime nüüd kahekesi. Olenevalt olukorrast, kas tema asjatab ja mina vaatan või siis vastupidi. See on see kui lahke pererahvas on kadunud ja loomake mitte nii lahke koerakarjuse käes. Päriselt ka, ma ei tee talle liiga ja jalutamas käin hirmuäratavalt sageli ja hommikul minu unerežiimi seisukohalt liiga vara.

Ei kurda! Ja polegi põhjust. Kõik ümberringi on armunud. See tundub juba kergemat sorti nakkusena levivat. Täna kuulsin järjekordsetest ohvritest, kes Karlova suvalise puu all langesid. Eks näis millal mind see tõbi jalust maha niidab, arvestades minu hetkel aktuaalset koerapissitamisaktsiooni ja ümber erinevate puude tiirlemist....jah mine tea milline puu mulle saatuslikuks osutub.

PS. Pilt. Duane Bryers

July 16, 2010

"Inimene" Maple noogutas rahulolevalt. Kahtlusaluste hulk vähenes kiiresti.



Kui ühe lambakriminulli kolmandal leheküljel on selline lause ei saa ju tegemist olla halva raamatuga. OO ei. Mõnus vaheldus, kus argipäev ja rohusöömine vahelduvad filosoofiliste mõtisklustega elust ja lambaks olemisest.

"Ei tea, kas ta siis sai selle?" küsis Cordelia mõne aja pärast." "Mille?" päris Zora. "George´i hinge," ütles Cordelia. "Ma mõtlen, et kas ta sai George´i hinge endale." "kui ta selle sai, peab ta selle tagasi andma," ütles Sir Ritchfield rangelt. Hing oli asja vastand. Miski, millega sai maailma avastada . See oli midagi väärtuslikku ja olulist, isegi kui see oli väga väike nagu inimestel.

July 13, 2010

"Ettekuulutaja" Karin Fossum



Puu all vankris maganud lapsuke leitakse verest nõretavana. Täies elujõus vanaproua avastab ajalehest oma surmakuulutuse. Nõnda järgneb üks kummaline juhtum teisele. Tegemist ei ole süütute poisikesenaljadega, vaid eriti kavalate ja pahatahtlike tegudega, mis löövad inimesed täielikult rööpast.


Vot ja nii ongi. Ei hakanud uut sisukokkuvõttet välja mõtlema. Milleks? Kui keegi selle töö juba ära tegi... siis las nii ollagi. Terve raamatu täis häirivaid tegevusi, mis inimeste suurimad elulised hirmud reaalseks muudab, mis kisub esile just selle millest tahaks vaikida, et see selliseltki olematuks muutuks. Ja isegi kui pahatahtlik akt on minevik jääb see ikka kummitama, sest näiline turvalisus on kildudeks. Suuremalt raamat elude segi paiskamisest koosnebki. Mirabilia sarjas ilmunu on mu teadvuses kinnistunud kui kriminullid. Tean, tean, et on ka muud, aga see ei ole kriminull. Seda hoolimata asjaolust, et on olemas politsei ja komissar. Neile pole kandvat rolli antud. See on sihuke kummaline raamat millele ma määratlust ei oska anda. Aga väga hea sellegi poolest. Lõpp jääb õhku rippuma, aga ehk on paremgi, et ta seda teeb.

July 12, 2010

Peategelasena õudusfilmis

Puugid pidid olema sellised kolekavalad elukad, et suudavad jälitada oma ohvrit kuni 20 m. Ilmselgelt ei saa jälitustegevusest juttugi tulla kui ohver on liikumisfaasid, kuid näiteks marja- või seenekorjamisfaasi puhul võib asi õnnestuda ju küll. Seega igapäeva õudusfilm, kus teadmatu peategelane kükitab põõsas (mis ta seal täpselt teeb pole oluline, ütleme, et korileb) ja ümber tema tõmbub järjest koomale peategelase jaoks esmapilgul täiesti hoomamatu mustadest putukatest koosnev piiramisrõngas. Filmiversioonis võiks selle koha peal mängida järjest üles pinget kruttiv muusika. Õudus on haripunktis, pinge viimase vindini kruvitud kui ohver tõuseb püsti ja liigub paar sammu edasi…. Kordub esimene vaatus.


Ma vist loobun metsas käimisest.

July 2, 2010

Emased sõnad ja eneseteadvus


Viimasel ajal on palju artikleid ilmunud ajalehtedes, mis nii mõnegi arvates süvendavad sugude vahelist lõhet ja lõhuvad perekondi rääkimata nn feminismi levikust kui katkust, mis nakkavat ja normaalseid naisterahvaid nakatavat kas just sadade kaupa, kuid mõned ikka ohvriks satuvad.
Miks ma sellest kirjutan on see, et ükspäev läbi Karlova minnes kuulsin kogemata pealt tüdruklapse poolt lausutud fraasi "Mul on nii emased püksid jalas". Pean häbiga tunnistama, et mina ullike ei teadnud pükste paaritusvõimest midagi.

Tidrik vaevalt, et endale aru andis (noh pisike punn ka alles), et selle lausejupikesega ta halvustas naissugu kui sellist kaasa arvatut iseennast. Ja samas kuskilt pidi see nn tarkusetera temani jõudma ilmselt kasutatakse seda mingites seltskondades laiemalt. Ja mitte ainult laste poolt. Seega toodavad naised iseenese teadmata suhtumist, et naiseks olemine ongi midagi häbi- ja alaväärset. Seni kuni naised ise ei teadvusta seda, et naiseks olemine on uhke ja hää ei muutu ka meeste teadvuses midagi. Loogiline, et sinnani on pikk isegi väga pikk tee, kus ei peaks kuulma surnuks pekstud kõhubeebidest ja näägutamisega surmani ära vaevatud meestest, kuid mida võrdsedmad (ei räägi ühesugustest) on inimesed nii soo siseselt kui väliselt seda enam kaovad ka stereotüübid ja sellest oleks võita ju kõigil.
 

Blogger templates | Backgroundfairy