September 25, 2010

Arvo. Kukumägi: Alasti elu


Industriaallumehelbeke uudishimu ei ole sinu nimi. Eriti ilmekalt väljendub see minu tahtmatusest lugeda elulugusid. Nüüd siis teiste inimeste mahitusel - ikka on ju hea kui on süüdistada kedagi teist- ma natuke olen reeglit rikkunud ja nuuskinud Arvo Kukumäe tagant. Lugu tundub olevat aus. Kuid see ei ole lugu andekast näitlejast, see on lugu joodikust ja see on lugu setust. Need kaks liini on see, mis määravad ära kõne all oleva isiku, see, et juhtumisi on jumal mehele ka andekust kapaga jaganud, see ongi see põhjus miks temast kirjutada. Terve Eesti ju täis mehi, kel alkoholiga liigagi sõbralikud suhted, kuid, kes nii andekad pole. Olgu nad siis hiidlased, mulgid või setud.
Asjaolu, et mul nii alkoprobleemidega kokku puuteid ja ühenduskohad ka setudega olemas annavad minu jaoks raamatule erilise nüansi. Hästi kirjutatud ka, nii, et mahavisatud aeg see kohe kindlasti pole. Inimestele, kel õnnestunud saatuse tahtel vältida alkoga sõbrustavaid inimesi kindlasti informatiivne sisekaemus, kel nii hästi ei lähe on see lugu traagiline meeldetuletus.

September 24, 2010

Värin


Tegemist ühega seeriast (minu poolt antud hinnang, ei pretendeeri ülimale tõele) "pubekas ja tema armastus üleloomuliku kallima vastu". Siiski selle vahega, et seekordset üllitis kannaks peaaegu välja tiitli ilukirjandus, ehk siis tõsiselt nauditav lugemine ja mitte ainult easy story teemadel vaid üldse, ka arutlused, taust, olustik, õhustik olid kuidagi välja peetumad ja põhjalikumalt läbimõeldud kui eelolnutel.
Story ise keerleb ümber libahuntide ja nende elukorralduse, kusjuures peategelaseks tüdruklaps, kes kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud kuuluma karja ridadesse, kuid mingil põhjusel muundumist ei toimunud. Lahendus miks ei toimunud, no jah.... see oli vast kõige nõrgem lüli loo juures, aga seda ma ei saa ju ette rääkida.
Tüdrukut paeluvad tema kodu ümber uitavad hundid kinnisidee tasandil, eriti üks konkreetne hunt, kes üllatus üllatus ostub kenaks noormeheks. Sisuliin ise ei ole eriti originaalne ega midagi kuid asi on kuidagi asiselt kirja pandud, nii et banaalseks kätte ei lähe ja häbi ka ei hakka.
Kaanekujunduse kohta tahaks ka natuke kobiseda, iseenesest pole hullu kedagi, mulle isegi meeldib .......aga mitte selle raamatu juures. Ehk siis sisu ja kaas ei ole tükid samast puzzlest.

Kui kellelgi kahtlusi tekkis, siis ausalt valgusaasta jagu parem kui eelmised selle seeria raamatud.

September 23, 2010

Sotsiaalpornostaar


Tuleb välja, et täiesti kogemata on minust eelpoolnimetatu saanud. Oleks siis veel, et ainult kogemata, ka eneseteadmata. Kui mu tuttavad juhuslikult (ja neid oli lausa mitu) ei oleks hõisanud: "Oi aga ma tean, kus sa nüüd elad" elaksin siiani õndsas teadmatuses ja naabrivanamees müüks ilmselt pileteid õhtustele etendustele. Ja mina vedeleksin kodus täis õndsat teadmatust, miks inimesed siblivad mu akna taga.
See on see kui usaldad bambuskardinaid. Tundusid teised ikka sellised mõnusad ja tihedad, turvalist varju pakkuvad. Igaks juhuks oli valge pitski veel ette tõmmatud. Aga ei. Kui mina olen tuvastatav läbi kahe kardina ja igasuguses riietumise astmes siis...

Tuleb õppida sellest vaid üht... ära usu bambuse juttu.

Nüüd te siis teate, et see, kes Tartus õhtuti erootilist varjuteatrit teeb (paraku ikka veel ja seekord juba täie teadvuse juures olles) see olen mina.

September 21, 2010

"Igavesti" Alyson Noël


Apollo sisututvustus väidab miskit, et täiesti sõltuvusttekitav ja ülimegapopulaarne ja muud vahvad mega- ja üli- eesliitega sõnad suudavad vaid seda raamatut kirjeldada. Ma päris nii ülevoolavaks siiski ei muutuks. Loetav, jah, ja seda isegi ühe jutina aga sellega see ülimuslikkus ka piirdus. Raamatut on selgelt mõjutanud, kas siis Videvik või selle arvukad kloonid või mõlemad korraga.
Vampiiride asemel on küll surematud aga see ei muuda sisus paljut. Pubeka armastuslugu, kus igavene armastus võidab kõik kurja. Sihuke triviaalne värk.
Ma pole küll päris kindel, kuid mulle tundub, et gootikud ja muud sellised kaunid ja hauatagused elanikud armastavad selliseid asju nagu surematus, vampiirid, süngus, müstika jne. Aga selle raamatuga antakse küll kerge ninanips neile, sest look like gooti pahatšiki mõju alt pääsenud kõrvaltegelane hakkab hoopis emoks ja vaat, et kõik ei ohka kergendatult. Minu jaoks kummaline käik, aga vähemalt uus.

September 20, 2010

Paljaks kooritud: kikivarvul mööda ökoelu takistusriba


Aus raamat reaalelu eksperimendist elada nii, et hoolid sellest, mida oma elunatukesega keskkonnale kaasa tood ja seda on oluliselt rohkem kui ma mõelda julgeksin või tahaksin. Eesti oludele sealne kirjeldatu küll üks ühele ei vasta ja pole meil võimalik ka ehk nii palju alternatiive mürgistele ja saastavatele koostisosadele leida, rääkimata sellest, et boikoteerida mõne kontserni tooteid, aga mine sa tea. Samas pole ma ka ekspert, nii et..... Mis mulle eriti aga raamatu juures meeldis oli see, et keskkonnasõbralikku ellu ümberlülitumist ei ole reklaamitud kui lihtsat, meeldivat ja tont teab mis veel varianti. Paraku on inimene oma harjumuste ori ja seega saaks rääkida ehk järkjärgulisest värvivahetusest. 1. Ei jäta vett jooksma hammastepesu ajaks. 2. Ei jäte tulesid põlema. 45. Küpsetan ise leiba 59. Üritan aktiivselt tegeleda heategevusega jne.
Selle vea teevadki enamik sellist elustiili promovad raamatud, et unustavad ära, et tarbimiskeskses ühiskonnas vastuvoolu ujuda ei olegi nii kerge. Muutused ja vajadus nende järgi tuleb ise endal selgeks mõelda, ning vastavalt siis nendele ja oma kergelt heleroheliseks muutunud südametunnistusele ka käituda. Õnneks see konkreetne raamat libedale ökoelu lauskiitvale teele ei astu ja autor jagab oma kõhklusi, möödalaskmisi ja ebaõnnestumisi üpris julgelt. Hea teada, et ma ei ole ainus, kes planeedi päästmise nimel pole nõus loobuma pesemisest.

Natuke sain kodukeemia vallas targemaks ka, kuigi enamikule see ehk ei ole mingi tarkus, aga industriaalinimesena mina seda tean, et katlakivi vastu saab võidelda äädikaga veekannus, aga seda, et sama asja saab teha ka ummistunud duššiotsikuga kui see maha kruvida ja ööseks lahusesse jätta, vot selle peale enam ei tule. Eks ta ole, mõte käib ikka Cillit Bangi rida. Igal juhul eksperiment äädika ja duššiga töötas.

Raamat ise ei ole faktirida vaid kergelt dokumentaalses vormis perekonna muutumislugu, kusjuures kirja pandud mõnusas vormis ja täiesti nauditava lugemisena. Selliselt, et mõne koha peal kiskus isegi suu muigele. Soovitada seda inimesele, kellele roheline värv ei meeldi ei ole ilmselt mõtet, kuid kel kerge tõmme ökomaks muutumise suhtes, neile igal juhul sajast.

Mainiksin siis veel ära ka autori nime, juhuks kui keegi soovib raamatut leida - Leo Hickman. Tänuväärne raamat neile, kes teevad esimesi ebalevaid samme ökoks hakkamise-saamise suunas. Eks ma ise ka üritan, et kui ei saa füüsiliselt suureks siis ehk eetiliseltki suuremaks kui ma praegu olen. :P

September 17, 2010

Kolimine


See, et inimene on asjade ori sai mulle kohe selgeks kui kolimiseks träna kokku pakkisin. Imelikul kombel paljunesid need kohutava kiirusega pärast kapist välja võtmist, ehk siis kapis olles tundus, et ma olen üpris mõistlik tarbija, noh selline keskmist kasvu või midagi. Aaga ei. Kui ikka kolmas autotäis uue korteri poole vuras sain aru, et arutu tarbimine see on mu teine nimi.
Et süükoormat õgvendada olgu mainitud, et auto oli väga väike. Sihuke kaheukseline.

Kas teistel on ka see probleem, et nätsikuid, potsikuid, hilpe ja minu puhul ka raamatuid on koju kogunenud absurdne hulk, mille ÄRA tarbimiseks peaks kuskilt eluaega lisaks ostma? Millises koguses on üldse tavaline asju omada. Millal muutub asjade mõistlik soetamine ajujahiks uutele asjadele?
Küsimusi kui palju.

Vastuste saabumiseni istun oma kolakuhja otsas, nagu kratt muiste ja mõtlen, kust otsast peaks pihta hakkama.

September 14, 2010

Küsimused kõikidele vastustele


Mööndustega hariv teos, seda eriti juhul kui tibielustiili koha pealt kultuuritasemes tohutu lünk. Et see lünk nii karjuv on ma enne raamatu lugemist ei teadnud. Ilmselt lihtsalt seetõttu, et kui ei puutu kokku siis ei vaeva ka pead. Aga kirjutatud oli ladusalt, mitte üks kobin selle koha pealt. Minu jaoks uus värske kraam ka hoolimata, et kuulu järgi olevat, kas siis enamik või suisa kõik juba ilmunud teatavas naisteajakirjas. Töö tõttu ma nendega kokku puutun, ajakirjadega ma mõtlen, ja isegi läbi lappan, kuid pean tõdema, et sihtgruppi kuulumise ainsaks tunnuseks on teatavate kehaosade olemasolu, mistõttu ma pole neid kolumneid lihtsalt lugenud.
Samas meelde mulle ka tuhkagi ei jäänud peale selle, et enam ma ühtegi oma tuttavat-sõbrannat kalliks ei julge kutsuda. See olevat mõnitamine. Ma loodan, et nad ei tea seda, sest ma tõesti ei tahtnud s.....i öelda vaid vastupidi. Seega saab sellest järelduse teha, et inimene õpib kõigest millega kokku puutub.

Ausalt enam ei kutsu kedagi kalliks.

September 4, 2010


Üle aastate, ma arvan, taasuuendatud tutvus naaberrahva kirjandusega. Temaatikalt väga morbiidne aga selle sõna kõlast ei tasu ennast heidutada lasta, sest surm ja nn teispoolsus ja, mida kõike seal näha võib on antud muhedas vormis. Kuskil arvustuses lubati soome nalja ka, aga ilmselt pole mul eelsoodumust selle nalja üles leidmiseks. Muhe oli küll lugeda aga, et nalja oleks saanud....
Ühesõnaga alternatiivnägemus surmajärgsest elust ja selle võimalustest.
Öökapikas.

September 1, 2010

Mis teeb õnnelikuks ja kuidas seda vältida


Tervelt 5 aastat on mu kallis suguvõsa püüdlikult ignoreerinud teemat "mina ja lapsed" "mina ja meheleminek". Ma juba arvsingi, et asi on kahtlane kui ühiskondlik surve naa nõrgaks jäänud. Tiba pealt 30-stel olevat kuulu järgi ikka kogukond kõige nelja käpaga seljas. Nüüd paasapäeval siis prahvatas uudishimu, mis kogunend salaja. Onu ujus mulle ettevaatlikult külje alla ja esitas äärmiselt delikaatses vormis need kardetud ja kurjakuulutavad küsimused. Õnneks on mul verbaalsed oskused märkimisväärselt hästi arenenud ja seega laveerisin korralikust koolilapse vastusest, mis sisaldanuks kuupäevi ja muud olulist informatsiooni, sujuvalt kõrvale. Kui lisada eelpool toodud seigale asjaolu, et sõbranna andis mulle tärminiks aasta, millest teatav hulk päevi ja varsti ka kuid juba mööda tiksunud enne kui ta jõuliselt minu eraellu sekkub ei ole asi roosiline. Nali. Ma ei kavatsegi selle pärast, et kogukondlik arvamus on mind pea, et vanatidrikute hulka liigitanud esimest suvalist tohlakat ääää nabida, et ikka saaks tanu alla ja rehabiliteeritud. Kuskil Kalevipojas olevat ka lausejupp, mis parafraseerides kõlaks umbes täpselt nii, et "olgu või vigane peaasi, et isane". See peremudel mulle nagu hästi siiski ei sobi. Aga mitte see ei ole asja point vaid see, et hoolimata kõigest on pere- ja muud nn hääd tava tagavateks traditsioonideks need, mis olid seda ka aegade eest. Mitte miskit pole muutunud kui pealispinnast kaugemale tungida. Ja mis kõige kurvem, ma olen üpris tihti olnud liiga nõrk, et pea selga visata ja vilistada nende peale. Jah, pole parata inimene on karjaloom ja seetõttu ka mõjutatav isegi siis kui mõistus saab aru ja tahe töötaks vastupidi. Aga, et mitte lõpetada nii kurva noodiga luban, et hakkan ka edaspidi ulguma teises helistikus.
 

Blogger templates | Backgroundfairy