February 21, 2011

"Kuidas olla jumalik:teejuht Hollywoodi glamuuri juurde" Caroline Cox



Nüüd ma siis tean. Äärmiselt oluline ja eluks vajalik info minusugusele, kes tööriistadega viimasel ajal liigagi tihedalt tuttav ja kelle toru sulatamise skill on selgelt mitu levelit kõrgem. Just vahepeal sain veel harjutada. Aga nüüd tagasi raamatu juurde.
Välimus on küll natuke eemaletõukavalt roosa, aga mida ma siis lootsin. Naiivitar. Tegemist on tibiraamatuga, kus sees hunnik fakte selle kohta, kuidas Hollywoodi iluolendid naiselikusse kehastuseks tuunitud. Ikka hea teada. Raamat käsitletav ajaviite teosena võib ka huumorinurgakesse sobida, sest sisaldab üksikasjalikku kirjeldust milline ikka peab olema ühe glamuuritari buduaar. Kohustuslikeks elementideks hulgaliselt veneetsia peegleid, sebranahk (kunst), tupsulised toakingad, heledast puidust tualettlaud ja sinna juurde sobiv polsterdatud buduaaritool, millel istudes saaks lasta langeda poolläbipaistval hommikumantlil ning võrgutavalt ja piisava aeglusega oma triibuga sukad alla rullida.

Peab tõdema, et minust ei saa siiski tänu eelpoolnimetatutele komponentide puudumisele glamuuritibi. Aga minust võiks saada näiteks naissoost torumees või remonditehnik. Igaühele midagi.

February 19, 2011

Paras meile

PS. Pilt on internetist

Noh loomulikult parasvööde ja paras meile. Mõned päevad tagasi sai kurdetud ühele Lõuna-Koreas elavale tuttavale, siinse hetke kliima peale ja vastuseks tuli tõdemus, et kui nemad arvavad, et -10 on külm siis -30 äkki ongi põrgu. Noh päris veel ei ole, kindlasti saab hullemaks minna, elupõline optimist ikkagi, aga ausalt kopp on ees küll. Muidu elaks ju ülegi, aga minu tihti kõneainest pakkuv minikorter on see mille pärast ikka kerge mure. Ma olen praeguseks 100 % veendunud, et eelmises elus hävitasin ma terve riigi või tegin midagi veel hullemat, sest niipalju jama ei saa muidu küll selga selles elu sadada. Teisepäeval istus tidriklaps (ise puhta haige ja puha) puhuriga vannitoas ja soojendas seina sees olevaid torusid. Lausa 7 tundi kulus. Ok, ma lasin sel aparaadil ikka üksi ka töötada ei viitsinud terve aeg silma peal hoida aga ikkkkkkkagi. Oma peaga poleks ma muidugi ööd ega mütsi välja jaganud, et millist seinaplaati peaks üldse soojendama. Torumehe haridust mul pole ja see, kuidas nemad seal seinasees paikneda võivad on ikka kaunikesti plaadi ja saladuskorraga kaitstud. Torumees aitas, pani asja paika ja juhendas edaspidigi, mitte küll ise permanentselt kõik see aeg kohal viibides aga tugi oli kogu aeg olemas, tänks män.
Kasu oli 7 tunnisest saunast ka, sest kui muidu puhurisoojus haihtub toast kiiremini kui lumehelvest käelt siis tänu keraamikale püsis suur kuumus elamises ikka lausa hommikuni. Noh asi seegi.
Igal juhul palun mulle kliendikaarti kõikvõimalike meistrimeeste juurde. Soovitavalt võiks ühtne kaart olla. Ma olen raudpolt kuldklient, sest kui kokku lugeda siis 6 kuu jooksul on mul neid elamises kokku käinud umbes 8. Ma arvan, et mu uudishimulikud memmedest naabrid arvavad, et ma tegelen mingi kahtlase teenusega, mis suunatud tunkedega meestele, sest selline voorimine ei kannata enam mingit kriitikat ja triviaalsed põhjused nagu katkised seadmed või külmunud torud enam vist ei tööta.

February 11, 2011

kuidas kasutada elus temale kättejagatud kaarte

Kaart pärit Connie Lim`i disainitud mängupakist


Inimene peaks mängima nende kaartidega, mis tal on. Mitte küll üle laipade hävitades teiste võimalusi samal ajal, kuid törts nahhaalsust ja küünilisust tuleb ikka omada, sest kui ei siis oled mõne inimteerulli alla jäänud ennem kui jõuad määäääää öelda. Ühesõnaga inimene võiks mängida olemasolevate kaartidega ennast nende kaartideni, mida ta tahab saada. Sihuke perekonnatola moodi kaardimäng see elu.
Tegelt on nii, et minu inspiratsiooniks antud teemas on "mina ja minu keerulised suhted", kuid kui järelemõelda siis sama asi toimib ka näiteks töökoha, kus töötuna olles peaks võtma selle töökoha, mis võimalik(midagi õpib ju igalt poolt onju) , et pead veepeal hoida selleks, et märgata seda päris päris head kohta, kus olla tahetakse. Suhete puhul on törts teine teema vist. Suhelda ja kohtamas käia saab ju ikkagi nende inimestega, kes sinu tagasihoidliku isiksuse vastu huvi tunnevad. Ja seda tulebki teha, mis iganes aktiviteetideni välja, sõltub inimesest ja vajadustest. Mitte aga jääda koju ootama, et ärtu poiss sulle mingi kõvemat sorti massssssinaga maja ette sõidaks ja su roosidega üle ujutaks. Tuhkagi. Kui see prints ka olemas on ei saa ta kunagi sinu olemasolust teadagi, seega tegudele seltsimehed tegudele. Samas seda printsi ei pruugi ju olemaski olla, igaühe jaoks ei jagu ka, tuleb leppida, kas kärnkonnaga või siis anda endale aru, et kodustatud isendid pole sinu jaoks. Valikute värk puha.
Seega kui mul parajasti printsi polegi naudin ikkagi elu, kõigi silmakirjatsejate ja puritaanide kiuste naudin, pidagu nad mind siis, kas või Eesti esiküünikuks.






February 4, 2011

Chelsea Handler "Minu lustlik elu"


Noh kas just lustlik aga väga seksirohke küll. Tähelepanu puritaanlikele inimestele mitte soovitatav. Ok üldse mitte kellelegi soovitatav. Tibinas kirjeldab oma nn seiklusi meestega voodis ja voodi all. Kaane peal lubati nalja aga ei tuhkagi ja tegemist veel tuntud koomikuga. Samas ameerikamaa koomika on midagi ehk meile haaramatut, otsustage ise kas haardeulatusest üleval või allpool olev. Paar üksikut lauset isegi olid vaimukad, aga üldiselt ikka see, et kellega, kus ja miks. Igal juhul haakub see raamat

Salakassi eilse postitusega.

Ma oma arust nagu väga eluvõõras pole, kuid seda lugedes pean tõdema, et ma ei tunne ühtegi sellist tegelast, kes nii käituks, ometi nagu mu sõpruskond ei koosne padjaklubi asutajaliikmetest. Ilmselt sellised tegelased on olemas...kuskil. Aga, et ma ropendamisega vabal ajal ei tegele, siis on mul hea meel, et ma ei tea kus nimelt nad on. (Otsene vihje raamatus olevale keelekasutusele, mitte millelegi muule. Onju.)
Ühesõnaga see raamat pani mind tundma nunnakloostri noviitsina või millegi sellisena, tänud tänud ammu pole enam ennast nii siivsalt tundnud.

February 3, 2011

Haruki Murakami "Norra mets"


Murakami raamatud on nagu väga veider šokolaadikarp. Jube raskelt läheb, no ei õnnestu hommikukohvi kõrvale seda lugeda. Raip nõuab süvenemist ja lehed liiguvad aeglaselt-aeglaselt. Näiliselt mingit actionit ei toimu, kuid samas igav ka ei hakka. Ja kui lõpuks oopus läbi on magus maitse suus ja vaimustus taevani. Kafka mererannas, sellega olid samad lood.

Murakami põhiline oskus on luua atmosfäär ja see ongi see, millesse sissetungimine natukene aega võtab, tegelased on veidrikud, kes hästi ümbritsevasse ei sobi, kuid saavad siiski kuidagi toimitud luues oma maailma. Mõnus asi.


Jaapani kirjanduse puhul on minu jaoks tõelline mõistatus naiste seksuaalsus ja see kuidas nad sellega toime tulevad, eriti just sellega seonduva kiivuse puudumine. Tüübid magatavad keda juhtub ja nende armastatud vaid naeratavad ja küsivad enam-vähem kuidas oli. Ei saa pihta. Samas see ei pruugi tegelikkuses ju nii olla ja tegemist on pelgalt kirjandusliku fiktsiooniga. Tont seda teab, eks jälgin seda aspekti ka teiste autorite raamatutes, ehk saan asjale jälile.

 

Blogger templates | Backgroundfairy