March 28, 2011

"Varjude ülistus" Tanizaki Junichiro


Lummav raamat varjudest, kuid mitte ainult. Tegemist on originaalis 1934 a ilmunud teosega, mis alguses mõjub kergelt targutavana, sest autor nutab taga möödunud aegu ja seda, kuidas vanasti ikka osati elada ja ilu hinnata, noh jäägu talle tema arvamus. Mõjus kohati nagu eesti esimese ärkamisaegse suurmehe targutused, kuidas muistsed eestlased olid vabad ja uhked ja nutt ja hala selle kaduvuse üle. Teine paralleel, mis mulle antud raamatu juures pähe kargas oli võrdlus Huxley "Hea uus ilmaga", mis nägi ilmavalgust samal ajal. Lineaarjoonel täiesti vastandsuunadesse kupatavad teosed, mille lähtepunkt on peaaegu samasugune ajaline keskkond. Ja ma ei tea, kas tegemist on siinkohal kultuuriliste või ainult indiviidi tasandilt lähtuvate erisustega. Aasialased muidugi, ehk ongi heas mõttes urgitsevamad. Detailid, nüansid ja nende omavaheline sünergia on märksa olulisemad seal kui siin. Sealsed inimesed oma ruumikitsuse ja isikliku ruumi vähesusega, ehk peavadki süüvima sissepoole, sest eralduda on vaja ja individuaalsuse rõhutamine ehk olulisemgi kui lääne kultuuriruumis. Ma ei tea, pole selle ala ekspert.
Raamat mõtisklusest, kus üks teema vaheldub teisega olles üksteisele loogiliseks jätkuks. Ei mingit actionit ei mingit tegevust, ega kõikehaaravat kirge. Ei ole mitte kui midagi, peale varjude ja nende ilu ülistuse. Kusjuures ilust rääkides, ei saa mitte mainimata jätta Lapini kujundust antud teosele. Vormi ja sisu kokkusobimise üks parimaid näiteid.

"Kolmas märk" Yrsa Sigurdardottir


Söödav segu Da Vinci koodist (raamat) ja Midsommeri mõrvadest (seriaali kujul). Õhustik on selline ei üks ega teine aga üle pika aja jälle kriminull, mille lugemine mingitki elevust tekitas. Rääkimata sellest, et Islandi kirjandusega pole varasemalt kokkupuuteid olnud. Meeldiv üllatus. Ameerika ja inglise samas žanris ilmunute kõrval ikka tõeliselt värskendav. Ok asja juurde nüüd. Raamat koosneb peamiselt nõiakunstist, maagiast ja vanadest ürikutest, näpuotsaga kaasaegset maailma. Kusjuures tundus, et autor on üpris põhjalik olnud, sest mõningad faktid, mida ma puhtal huvi pärast googeldasin ostutusidki tõepärasteks pärimusteks. Ega ma enne küll ei teadnud, mis asjad on laibapüksid. Teie uudishimu rahuldamiseks olgu öeldud, et surnud mehe alakehalt (alates vööst) maha kooritud nahk, mis pidid toimima kasutajale nn teise nahana ja mille funktsiooniks oli lisarikkuse saamine, kui asetada mündid surnud mehe teatavatesse eenduvasse kehaosasse. Kusjuures oluline on see, et münt tuli varastada lesknaiselt kindlal ajal. Jama kui palju aga pidi toimima. Puudub võimalus ja olgem ka ausad tahtmine asja täpsemalt uurida. Noh selliseid vahvaid teadmisi tuli teisigi.
Uurimine ise käib ümber surnud ektsentrilise nooruki laiba, kel silmad eemaldatud ja rinnale lõigatud kahtlane märk. Kusjuures surnud tüüp oli suur nõiakunsti huviline, kes koondas enda ümber teisigi maagiaga tegelejaid. Mitte segamini ajada Wiccadega, antud kontekstis on tegemist maagiaga, mis tugineb ajaloolistele allikatele. Kahtlusaluseid seega mitu ja enam nagu motiivegi.
Miks raamat pealkirja kannab kolmas märk pole mitte õrna aimugi, sest märke oli mu meelest ainult üks, aga ju on asjal mingi hoomamatu loogika siiski sees.

March 15, 2011

Meie lugu: prillitoosi kirjad


Kui ma olin pisike mutukas, siis ma vaatasin prillitoosi. Päriselt ka, aga et ma veetsin need tunnid ja tunnid koos vanaemaga seda tehes, siis ehk oli see viimane olulisem kui saade ise. Nüüd sattus mu pihku pealkirjas mainitet raamat ja on kohe sihuke sümpaatne trükis paljude piltide ja mälukildudega.

"...Sünniaega ei valita, inimene sünnib, elab ja sureb selles ajas, mis talle on antud. Elu on vaid sähvatus igavikus, kuid see on iga inimese jaoks ainus elu, kus kõik toimunu on kordumatu ja väärtuslik - ning see kordumatu ja väärtuslik kaob paraku tihti jäljetult, kui kaob inimene..." Iseenesest ei ole mõttes ju miskit uut aga ikka tuleb seda meeldetuletada, sest kuidagi raske on aega leida oma lähedastegi jaoks, kaugemal seisjatest rääkimata.

Raamat ei pretendeeri mingile tõsiajaloolisele käsitlusele, ega ülevaatlikusele kajastatud sündmustele. Tegemist ongi subjektiivsete kildudega inimeste elust ja selliselt südamlikud ja armsad.

March 9, 2011

"Kuidas elada kavala kassiga" Eric Gurney


Paistab, et mul on viimasel ajal maniakaalne kalduvus lugeda prahti. Järjekordne tõestus sellele, kusjuures oleks siis veel, et olekski teada saanud, et kuidas ikka toimida kui sul kaval kasslane kodus, aga ei tuhkagi. Raamatus on kirjeldatud antud loomaliigi tegutsemist inimese territooriumil või oli see vastupidi. Ja seda üpris tabavalt muide. Keda kass omanud see saab aru, kuid mingit suuremat tarkust küll ei koorunud. Eks see oleks olnud natuke naiivne loota ka raamatust, kus pool mahust on täidetud illustratsioonidega ja mis ilmselgelt tahab olla humoristlikus võtmes. Samas mina lugesin seda raamatut pärast peol käimist öösel kell 3 ja selles kontekstis oli asi ikka täiesti"hit the spot", ma millekski asjalikumaks poleks võimeline olnudki, seega raamat kõigile, igas konditsioonis ja igal kellaajal. Vanus, sugu, joobeaste ja ka aju olemasolu pole antud teose juures määravaks kriteeriumiks.

March 8, 2011

Kõige puhtam julmus


Kui keegi on füüsiliselt agressiivne jäävad tema kangelastegudest järele jäljed. Kui keegi on on vaimne terrorist ei jää järele midagi, mida ohvril oleks ette näidata. Peale lõhutud minapildi, katkise hinge ja alaväärsuskomplekside, aga neid juba letti ei löö. Maailmas on palju inimesi, kes oma alaväärsust kompenseerivad rusikatega, kuid veel rohkem on neid, kes seda teevad sõnadega. On olemas vaimne terror ilma vägivaldse pooleta, kuid vägivaldset ilma vaimseta eksisteerida ei saa. Seega on õõvastav, kui palju on neid inimesi, kes puukidena toituvadki teiste inimeste vitaalsusest ja elujõust. Ohver ei ole süüdi ohvriks sattumisel, ohvri ainus süü on see, et tal on midagi, mida vaimne puuk endale tahab. See võib olla anne, elujõud, positiivsus, hoolivus, mis iganes vaimne vampirism. Ja ohver on ohver seni, kuni talt on veel midagi võtta, kusjuures see, kui ohver vastu paneb ja üritab kaitsta ennast on ainult kirsiks tordil. Liiga lihtne saak pole ju saak. Tühjaks saanud doonor heidetakse kõrvale ja otsitakse uus, kuid vana ka lõa otsast minema ei lasta, sest see võiks ju jalule tõusta siis pole kedagi süüdistada. Ohver on puugi jaoks alati süüdi, sest ennast vastutavaks pidada oleks liiga ränk ja seega mõeldamatu. Provotseerides inimest käituma vastavalt oma soovile, lükates teda toimima ebaratsionaalselt on võimalus vigadele osundada.
Ohvri poolt vaadatuna on see salaja hiiliv terror, kus aru ei pruugitagi saada, sest manipulaatorid on osavad tekitama süütunnet ja seega võib kannatanud pool pidada ennast kõige eest vastutavaks.

"...Mõjuvõimu kehtestamine ei ole kõrvaltvaatajale üldiselt näha. Viimane on pime isegi mõnede ilmsete märkide suhtes. Destabiliseerivatest vihjetest ei saa aru see, kes ei tunne tagamaid............
Kaitseseidundisse sunnitud ohver hakkab käituma viisil, mis teda ümbritsevaid ärritab. Ta muutub kas kiuslikuks, hädaldavaks või satub mingi kinnismõtte küüsi. Igaljuhul kaotab ta oma spontaansuse. Lähikondlased ei mõista seda ja neil kujuneb ohvrist negatiivne arvamus......"
Ja kui keegi tark üritab väita, et ohver on ohver seepärast, et ta soovibki seda siis mingu mõelgu uuesti. Ma ei taha ja ei hakka ka kellelegi soovima sellist kogemust, kui natuke empaatiat palun.
"...Ohver on sellisesse loomuvastasesse olukorda asetatud vastu oma tahtmist. Temas on esile toodud see masohistlik alge, mis on olemas igas indiviidis.......
.....Masohhistidest eristab pervertide ohvreid see, et kui viimastel õnnestub hiiglasliku pingutuse hinnaga lahku minna, tajuvad nad tohutut vabanemistunnet. Neid valdab kergendus, sest kannatus kui selline ei huvita neid. Kui nad on puhuti lasknud end perverssest mängust pikaks ajaks kaasa kiskuda, siis ainult seetõttu, et nad ise on täis elu, tahavad seda teistelegi edasi anda..."
Seega palun rohkem tähelepanelikkust oma lähedaste suhtes ja uskuge ja toetage neid.
Neil läheb seda vaja ja muidugi head naistepäeva.

PS. Raamat, mida on tsiteeritud ja millest ajendatuna see postitus tekkis on: "Moraalne ahistamine" Marie-France Hirigoyen
 

Blogger templates | Backgroundfairy