December 23, 2011

Asjadest nii vanal kui uuel ajal



Suurem osa ajalugu on kirjutatud sõdadega, sõdadest, valitsejatega, ilma nendeta ja valitsejatest. Samas enamik inimeste elu ei ole mitte teps eelpoolnimetatuga seonduv. Ma ei alahinda sõdade mõju jms vaid pigem rõhutaks triviaalsete asjade ja olme tähtsust kõikvõimalike ajaloo kangelaste ja antikangelaste taustal. Minu jaoks on alati oluliselt paeluvam olnud igapäevane elu ja loomulikult asjad selle sees.
Kätte sattus pea ühel ajal kaks imearmast raamatut asjadest, mida kasutati hästi jämedalt 70 aasta eest ja mõningaid ehk siiani, mitte ehk küll täpselt sellisel kujul, aga mine tea.
Arvestades nii minu kui ka paljude teiste järjest enam pead tõstvat vintage vaimustust siis on kõnealused lausa suurepärane õppematerjal, mis ikkagi ja milleks. Samas mitte vähetähtis ei ole ka tavaasjad ajaloo keerises, sest nii mõnestki omaaegsest igapäevasest esemest on saanud vaat, et kultusobjekt. Olgu nimetet Lorupi vabriku toodang näituseks.
Ja äkki aitavad sellised raamatud läbi toona kasutusel olevate asjade aidata väärtustada meie ajal olevaid igapäevaseid esemeid. Hinnata nende ilu ja mine tea ka nende väärtust pikemas perspektiivis. Ja siinkohal ärgu ninatargad tulgu mulle ütlema, et ma propageerin inimesi asju ostma, ei vaid nähke ilu olemasolevas. Ehk siis ka vana tass võib olla ilus tass.
Kokkuvõtteks, kui muud kasu ei ole siis mõnus õhtupoolik ilusate asjade keskel on ikkagi garanteeritud.

December 8, 2011

Unesnõidujad


Koos Margus Tamme Unesnõidujale antud Betti Alveri debüüdiauhinnaga anti mulle ka hulk eneseteadvust ja uhkust. Vähemalt mulle. Nimelt nägu särab nüüd intelligentsist ja rind kummub uhkusest, sest nüüd võin lõpuks kerge südamega tõdeda, et mina, raamatukoguhoidja loen väärtkirjandust.
Ok. iroonia irooniaks, aga väärt oli see lugemine küll. Asjale andis vürtsi raamatu nimekaimu olemasolu - oli vot selline alaformaadiline muinasjutu raamat kunagi.
Eluliste seikade vahel sünged, üldjuhul jubedad muinasjutud. Mingil imelikul moel tekitasid need kaks kummalist sünergiat.
Raamatust endast ei oskagi eriti miskit kosta, tegemist lühikeste kildudega. Kuid killumosaiik sai tervikliku näo pärast lõppu jõudmist, kui ma olin avastanud need nn illustratsioonid. Oi see oli alles tase. Sa vaatad (ilmselt ERMis aga ma võin ka eksida) tehtud fotosid rahvusrõivais mannekeenidest, kel silmades on loomalik või kui soovite tontlik-kooljalik valguslaik. Ja siis saad aru, et ükskõik kui õudsaks Tšuktši muinasjutte lapsena ka ei pidanud pole sellel mingit vahet, sest eestlaste omad on just sama õudsad. Ainult, et ise selle sees olles pole taibanud, et pole vahet, minevi-olevik-tänapäev kõik on kantud samast ainesest.

November 16, 2011

"Esimene veerandaasta"


Mööda raamatukogu uidates ja oma valdustega tutvumise käigus sattus mulle pihku kimp vanaemade aegset lastekirjandust. Osadest olid uustrükid olemas, tühja nendega, neid üle või uuesti või üldse lugeda ei viitsi, küll aga neid, mis tundusid olevat nn oma ajastu lapsed. Värskendav on ikka lugeda küll, kuidas tirts (ausalt nimi ei tule hetkel enam meelde aga nimetame ta Valveks) läheb esimesse klassi ja oh imet juba esimesel veerandaastal õpib selgeks sõnade klassivõitlus, klassiviha ja ühiskond tähenduse. Raamatu sisust lähtudes olid need äärmiselt olulised mõisted lapse arengus, ehk siis kuidas sa ikka halvasti käituvaid lapsi saad ühiskonnas hukkamõista või lausa sealt välja arvata kui sõna ühiskond pole selge. Igal juhul aateline teos. Ja üpris naljakas sellisel kujul. Tänapäeva lastele paraku lugemiseks kõlbmatu, sest kui kuulu järgi nad ei saavat aru lausejupist "kivikangrust maasikaid korjata" siis klassiviha võib jääda ehk veel kaugemaks. Aga samas mine tea...

November 5, 2011

HOIATUS. Ainult raamatukoguhoidjatele ja raamatukoguga seotud inimestele.

4. novembril 2011 toimus Tallinna Keskraamatukogus sibulapäev. Ei see pole maitsetaimi või köögiviljakasvatust propageeriv üritus. Tegemist puhtal kujul raamatukogunduse kui eriala, kui minu eriala päevaga.

Ajendas mind kirjutama aga seal kõlanud Tuuli Klaasi ettekanne "Raamatukogu ja raamatukoguhoidja stereotüüpide meelevallas". Ettekande sisu polnud küll kuigivõrra seotud tegeliku teemapüstitusega, aga see selleks, ehk ongi hea, sest paistis, et teema teeninduskultuur Eesti raamatukogudes tabas hoidjaid märksa valusamalt. Eks tuleb tuhka pähe raputada ja öelda, et pole parata kõik meist ei ole sündinud klienditeenindajad. Ja lähtudes (rahva)raamatukoguhoidjate koguarvust aastal 2010 – 1603 –, ei olegi meid nii vähe ja seega tõenäosus, et mõni juhuslik ikka sekka satub päris suur. Jah, ilmselt on ka neid, kes ei peaks sellel alal töötama. Aga enamus on siiski ülitublid. Rabelevad oma pisipalkadega ja naeratavad klientidele. Päriselt. Noh, kui hr. Langi superidee teoks saab, siis me muidugi ei naerata enam. Mis sa tühjas ruumis ikka istud, nägu kõrvuni peas, aga see on ehk mõne hilisema postituse teema.

Igal juhul oleme me olemas, teenindame, naeratame, oleme sõbralikud, abivalmid, üldjuhul ka intelligentsed ja innovaatilised. Aga mide me ei kohe kindlasti ei ole – me ei ole uhked selle üle, kes me oleme. Me ei ole uhked selle üle, et oleme raamatukoguhoidjad. Kui ma veel noor ja roheline hoidja olin ja Viljandi Kultuuriakadeemias õppisin, küsis üks sõber, et kui sa nüüd diplomi kätte saad, kas siis pannakse sul juuksed krunni ja raamatutolm puistatakse sinna peale. Ei keeratud ja ei puistatud. Küll aga omandatud diplomiga tuli kaasa häbi mitte raamatukoguhoidjaks olemise pärast, pigem selle nimetuse pärast. Päästerõngaks sai infoteaduste sõna paberil. Ja hiljem ka, kui keegi küsis, millisel erialal kõrgharidus on omandatud, oli kiire vastus: ah infoteadustes. Pange nüüd käsi südamele ja öelge ausalt, kes poleks seda teinud. Tunnistan ausalt, et mina ka häbenen raamatukoguhoidja nimetust. Oli ikka märksa uhkem öelda, et olen juristi assistent kui et töötan raamatukogus. See, et ma hetkel olen ja olen ka varem olnud juhataja positsioonil, on see, mis minu puhul on mahendavaks asjaoluks. Juhataja ametinimetuses on paraku see rosin, mis paneb mu uhkust tundma, mitte sõna "raamatukogu".

Aga miks – sest raamatukoguhoidjaks olemine on tänapäeval vaat et võrdsustatud odava poeketi kassapidaja staatusega. Mitte et ma ei arvaks, et see töö pole midagi väärt. Müts maha nende naiste-meeste ees, kes päevast-päeva suudavad rutiinset, rasket ja täiesti tänamatut tööd teha. Aga see pole antud juhul teema. Tartu linnaraamatukogul on huvitav hierarhia kliendiga tegelejatest – on teenindajad, on raamatukogu ametnikud, on raamatukoguhoidjad. Ametnik kõlab märksa paremini kui hoidja, kuigi on staatuse poolest madalam.

Madal staatus on tänapäeva ühiskonnas korrelatsioonis teenitava raha hulgaga. Ehk mida rohkem sa teenid ja mida mõjukam sa oled, seda tähtsamaks seeneks saad end pidada. Samas on meil kõik hoovad käes, et muuta oma eksistents raamatukogus väärtuslikuks. Meie käes ja hallata on informatsioon. Tundub, et oleme midagi kahe silma vahele jätnud, nimelt selle, et kui me, kasvõi väevõimuga meedias ja kultuuriruumis pildile trügime (suured tänud, hr Lang, abi eest siinkohas), siis me olemegi väärtuslikud, sest meist räägitakse. Ja kui juba räägitakse, ju siis oleme olulised. Hetkeseisuga on raamatukogud hallid varjud. Kõik teavad, et nad on olemas, mõni ka külastab, kuid mingit mõjuvõimu nad ei oma.

Annan endale aru, et pildile saamine ja veel hullem, seal püsimine oleks paras vägitükk Heraklesegi. Aga usun, et see on võimalik. Paraku tuleb selleks tööd teha. Ja erialainimesena ma tean, et raamatukogutöö ei seisne tööajal tukkumises ja raamatute lugemises, mis tähendab seda, et me peame enda jõutagavarad koondama, et veel tublimad olla. Tulebki teha üritusi ja võimalikult mitmekesiseid, tulebki teha koostööd mis iganes institutsioonide ja ettevõtetega ja mis kõige tähtsam – tuleb olla lugejale asendamatu. Tuleb olla absoluutselt hädavajalik inimestele, kes tulevad meie juurde informatsiooni otsima. Tuleb leida see aeg, et tegeleda nende vajadustega. Aga selleks tuleb lahti saada kuvandist tühipalja teenindajana. Kuulu järgi olevat Taani raamatukogudes kasutusel taktika, kus hoidjad on pigem konsultandi rollis ja teevad tähtsamaid tööliigutusi kui seda on piiksutamine ning teenindajad on need, kelle õlul teeninduskonveier. Seni kuni kõrgharidusega targad naiste-meesterahvad rabelevad peamiselt samu liigutusi teha kui kassapidajad poes, seni on äärmiselt keeruline tõestada ühiskonnas, et meie loodav nn lisaväärtus on olulisem kui kassapidaja oma. Mis paraku tähendab ka kehvemat numbrit eelarve tabelites.
Miks kõlab mingi suvaline konsultant palju paremini kui
raamatukoguhoidja? Sest konsultant on Teadmised. Hoidja on sisuliselt valvur.
PR ja muu selline uhkem ning kõlavam kraam tuleks just panna teenima eesmärki, mis kaotaks pettekujutelma, nagu oleks raamatukoguhoidja krunniga tädi. Seostuda ei tohiks mitte poollagunenud raamatud, tolm ja vaikus, vaid teadmised. Me saame tegelikult ise ka väga palju ära teha mainekujunduse jaoks. Me saamegi olla need tegijad "tädid-onud".

Me peame pingutama, et saada pildile, muutuda oluliseks, sest eesmärk öelda uhkusega: "ma töötan raamatukogus" polegi nii väike, mille poole püüelda.

October 14, 2011

"Agatha Raisin ja surmapirukas" M.C.Beaton




Taaskordne Beatoni kriminull, kuid seekord uue peategelase Agatha Raisiniga. Ma ei tea, kas see tädi jääb Beatoni raamatutes ühekordseks virvenduseks või on oodata järge, kuid loota tuleb. Lugu sellest kuidas pealinna bitch saabub idüllilisse kolkakülla a´la Midsommer nagu mna asjast aru sain ja üritab sulanduda. Noh jah, ei tule see asi nii lihtsalt midagi. Pärast edukat tulemust saada külas pildile (eks nii ikka juhtub, kui kogemata sinu pirukas mürgitab pirukavõistluse kohtuniku) läheb aga asi ülesmäge ja isegi tekivad tädile sõbrad. Muide elus vist esimesed.
Natuke arengulooline story, kuid pearõhk on siiski krimilool, mis kannab päris edukalt.
Öökapikaks on Beatoni sulest pärit igati sobilik.

"Inetud" Scott Westerfield




Tänu mitmetele kolimistele, kusjuures üks ootab veel ees, on Industriaallumehelbekesel kiired ajad. Noh segased ka, sest Industriaallumehelbekese kodu on seal, kus on tema selajakott, ehk siis sõbranna juures, kellele peaks juba ainuüksi kodutule kodu pakkumis teo eest sõbranna Osacri määrama. Kokkuvõtvalt on natuke keeruline leida aega ja vahel ka üles raamatut, kesk lapsi ja loomi ja seljakotte aga bussiga tööle sõites natuke ikka saab.

Seekordne lugemine siis nagu mainitud "Inetud". Peaks olema soovituslik raamat pubekatele. Sest faabula põhiliin jagab soovid kaheks: kas olla inetu, kuid vaba või olla ilus, täiuslik, muretu inimene barbi maailmas. Noh ma pole päris kindel, et ma igas konditsioonis ja igast asendist just esimest eelistaks. Pole lihtsalt juhtumisi olnud rikas ja ilus, seega võiks see täiesti nauditava olla. :P

Raamatu idee ilmselgelt on vastandada kahte maailmavaadet (ridade vahelt natuke seda va didaktikat ikka kumas läbi), aga natuke haledalt, sest nn vaba elu ei paku mingeid erilisi hüvesid peale töö, töö ja veelkord töö ja teadmise, et keegi pole sinu ajuga mässanud. Seega raamat iga lugeja jaoks kindlasti õpetlikku iva ei sisalda, pigem mõningal juhul isegi vastupidi, kuid asi on hästi kirjutet ja ladus ka. Pealegi nauditav juba seetõttu, et romantiline liin on taustaks. Seega jäävad ära igasugused ohked ja õhkamised nunnuisverkuiarmas poisi suunas kuigi jah kohustuslik nn inetu tüdruk, kes noortekates tooni annab on olemas ja loooooooomulikult saab temast täht ja raamatu seisukohalt inetu, kuid karismaatilise poisi südamedaam.




October 8, 2011

Indigo või kristallikarva kaagid





Viimasel paaril aastal on mitmelt poolt kõrvu jõudnud termin indigolapsed, natuke hiljem lisandusid ka kristallilapsed, aga see selleks. Termin peaks kirjeldama põngermanne, kes puhaste hingedena ei oska muudmoodi ühiskonnas hakkama saada kui pätti tehes - halvasti käitudes jne. Vabandusena tuuakse see, et tema vaim või astraalkeha, või mõlemad korraga on maailma toimimisest nii haavu täis, et inimesed ei mõista neid, seega see on ainus viis kommunikeerumiseks. Ühesõnaga ilus ja ümmargune jutt sellest kuidas pättpõngerjad ei ole pätiks olemises süüdi vaid seda on ikkagi ühiskond, mis laastavalt mõjub. Ma saan aru, et eks ühiskonnal ongi siin oma sõna kaasa rääkida, kuid mulle tundub ka, et kogu nali seisneb antud juhul mitte niivõrd asja mõistmises vaid pigem pättpõngerjate õigustamises. Ehk vägisi nii, et ärme teeme ega ütleme neile miskit, vaesekesed on ühiskonna ja maailma ohvrid või midagi sellist. Märtritallekesed missugused. Ma kahtlustan, et püsimatud jõnglased on läbi aegade olemas olnud ja ka sellised, kes olemasoleva ühiskonna piire kompavad ja neist nii mõnelgi mürinal üle sõidavad. Ja ongi hea, et nad on sellised võivad päris kaugele jõuda, sest neil on tegutsemisjulgust. Juhul muidugi kui nad oma hulljulgusega end parematele jahimaadele, toonela taha ei kupata. Ma ei heidagi neile niivõrd midagi ette kui täiskasvanutele, kes ei üritagi piire seada vaid tekitavad põngerjatele märtri oreooli ümber ja seetõttu julgustavad neid veel kaugemale piiride avastamisretkele. Kurja täiskasvanuna olen ma kindel, et lapsed vajavad piire, seega oleks vastutustundetu kui täiskasvanud selle asemel, et neid seada lõhuvad viimased olemasolevad.

September 30, 2011

Pilt pärit
3 päeva Tallinnas ja polegi veel kordagi kapitaalselt ära eksinud, millest võin järeldada, et ma niiiiiiii topograafiline idioot siis ehk ei olegi, nagu ma senini kahtlustanud oled. Aga noh, eks on vara veel hõisata ka, homne päev toob kaasa minu esimese tööpäeva kohas, kus ma pole kunagi viibinud ja ma pean sinna jõudmiseks kasutama erinevaid transpordi vahendeid ja puha. Oh jah. Eks ma püüan vapper olla :P
Jätan aga hoogsasti meelde kõikvõimalikke maa ja mere märke ja muudkui orienteerun. Ma saan aru, et enamiku jaoks, eriti LINNA elanikele on see naeruväärne siplemine, et kuidas ei oska ja kuidas ei saa, aga noh kui pisikesest kõik käe-jala juures olevast Tartust tulla (ma ei taha mõeldagi, mis oleks pea ees päälinna mellu sukelduda mõnest pisikülast, kuskilt piiriäärest), on ikka vahe sees küll. Aga ma juba tean, et see kerge paanika kestab tugevalt nädal-kaks ja siis on ok. Peamised marsruudid peaksid selleks ajaks selged küll olema ja uusi on aega tasapidi avastada. Pealegi on minu jaoks müstiline see, et ma olen lihtsalt tänaval põrganud kokku 2 tuttavaga oma mingitest varasematest elu perioodidest. Kas see tähendab, et kõik kohtuvad lõpuks ikkagi Tallinnas või on see märk sellest, et mul on arutu hulk tuttavaid ja seega loogiline, et neid lihtsalt jagubki igale poole?

September 21, 2011

Jälle kolimisjutud



PS. Pildi allikas
Müstika, ma saan nii Guinessi rekordite raamatusse. Sellel aastal kolm korda kolida. Ausalt okse maitse on juba suus sellest asjasde tassimisest ja kokku-lahku pakkimisest. Kui keegi selle eest palka maksaks võiksin ma juba päris rikas tsikk olla. Aga loodetavasti nüüd hoog raugeb ja saan mõneti paiksemaks ka jääda. Uuest kuust on mu elu küll jagatuna kahe linna vahel, kuid ma ei lase ennast sellest hirmutada. Tundub põnev ja natuke ka kole. Ausalt iiiimetilluke hirm on päälinna ees, aga noh, see on sihuke põnevuse hirm rohkem. Uus linn, uued inimesed, uus suurepärane töö ja loomulikult uued poed, eriti kaltsukad, mida avastama minna. Ah elu on ilus.
Jap mu töötuks olemise aeg saab otsa. Ja back to the library. Ehk ei olegi see nii halb, pealegi nii palju kui ma seda asja uurinud olen tundub uus koduraamatukogu päris innovaatiline asutus olevat. Ideid õnneks mul jagub. Seega saab põnev aeg olema.
Uskuda tuleb, et kõik läheb hästi ja lähebki.

August 19, 2011

Paid tüdrukud äris edu ei saavuta


Kogu jutt selle ümber mida teevad naised valesti, et karjääriredelil turnimine nii edukas pole, kui eeldada võiks. Noh eks see loomulikult ole natuke feministlik lähenemine, ja neile, kellel see sõna punnid tekkima ja juuksed püsti tõusma paneb kohe kindlasti keelatud. Aga naistele, kel tööelu olemas ja kes miskit saavutada tahavad lausa kohustuslikuks lektüüriks. Palju on räägitud klaaslaest ja eks see patriarhaalses maailmas eksisteerib ka kuigivõrd, kuid veel olulisem on see, et naised klaaslaele ise tsementi peale kipuvad kuhjama. Selle vastu rida soovitusi raamatust, muide raamat ongi punktide kaupa, ehk siis lahatud on vigu, mida naised teevad oma tööelus.

1. töörabamine

2. teiste eest töö ära tegemine

3. vahetpidamata töötamine

4. firma rahaga koonerdamine

5. ootamine, et teile pakutakse seda, mida teie tahate

. sidemete mittekasutamine

7. enne otsuste langetamist, teist earvamuse küsimine

8. ülemäära isikliku info jagamine

9. liigne hirm teisi solvata

10. oma kontori koduselt kaunistamine

11.teiste toitmine

12. töö eraelust ettepoole tõstmine

13. oma ametiposti alavääristamine

14. sobimatu jumestus ja meik

15. jalgade istumise alla kerimine

16. avalikult mukkimine

17. arvamine, et teised teavad teist rohkem

18. sootrumbi väljakäimine

19. nutmine

.............etc.

Ajakirjanduses on palju juttu olnud soolistest stereotüüpidest ja nende taasprodutseerimistest juba lasteaia east alates, see oli, on ja kahjuks vist ka jääb nii, kuid kui endale neid teadvustada, kas siis ei peaks olema lihtsam ise mallile mittevastavalt käituda?

August 9, 2011

Sillamäe passioon


Kunagi aastaid tagasi sai loetud Hvostovi Lombakat Achilleust, tänu sellele raamatule on teised Hvostovi üllitised lugemist ootavas järjekorras ja tänu sellele raamatule sai ette võetud Sillamäe passioon. Nagu nimigi viitab, siis aus kannatuslugu, seekord mitte küll J.Kristuse oma, vaid Hvostovi enda Kolgata teest läbi Sillamäe ja Sillamäe sees. Natuke nostalgiline neile, kes ise kirjeldet ajas elanud, ja samas informatiivne neile, kes seda mitte pole. Mälukillud segamini arutluskäikudega, mis tehtud nii täiskasvanuna kui toona, selliselt mõnus tervik. Eks ta ole, neile, kes krantsina sündinud, neile ehk avaneb asjas veel juuri ja identiteeti ja rahvuste-rahvaste vahel pendeldamise mõõde, mine sa tea, eks igale oma.
Igati soovitatav ja arvestatav teos.

August 1, 2011

Õhk riisiterade vahel


Tähelepanelik blogilugeja kindlasti on märganud minu aina süvenevat huvi aasia vastu. Seega ei mingit üllatust kui "Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis" minu kätte sattus. Ma pole suurem asi reisilugude lugeja, ignorant olen muu maailma suhtes, mis muud. Aga raamat oli mõnus, etteantud 7 päeva asemel suutsin selle alla kugistada 2 õhtuga, noh olgem ausad poolpildiraamatu peale just väga palju ei kulu. Kahju, et läbi sai. Oleks veel tahtnud. Mõnusalt kirjutet` Jaapani igapäevaelust ja kohanemisest sellega. Annan endale aru, et minusugune vist sinna ühiskonda ei sobiks, kardetavasti liiga lärmakas ja seega oleks õhk riisiterade vahel täidetud minu kisaga. Jaapanlaste õnneks ega ma vist sinna ei satu ka.

July 19, 2011

koondamisest masenduseta

Pildi allikas: SIIN
Nüüd see on siis käes, minu elu esimene koondamisteade. Kõigest 10 tööaastat läkski, enne kui ära tuli. Need 10 ei olnud küll paikselt veedetud aga see pole tähtis. Tähtis on see, et jõudsin ikka ära oodata, kas ma olen kurb, tegelikult ei ole, kas ma kahetsen raamatukogust ära tulemist, absoluutselt mitte. Tänu sealt ära tulemisele on kivinenud olek murenenud ja maailm lahti. Elu on nii huvitav praegu. Kõik on muutumises- viimase aastaga kooli lõpp, elukaaslasest lahku kolimine, uus kodu, uus töö ja nüüd jälle potentsiaalselt tulemas olev uus töö.

Ilmselt saan ma ennast distantseerida peamiselt seetõttu, et mul on tagala olemas, minu kallid esivanemad nimelt, kui poleks, ......, mul pole õrna ette kujutustki, mis ma siis teeks. Paanitseks ehk, aga praegu pole vajadust ega tahtmist, hoopis innukalt ootan midagi uut ja vahvat. Ja raudselt tuleb ka. Homme lähen oma elu kolmandale töövestlusele. Ma loodan, et saan, kuid kui keegi on minust parem siis mingu tal hästi. Mingil hetkel tuleb ka minu kord.

Ühe lausega siis, mitte midagi pole katki, kui üks uks sulgub avanevad kuskil uued.

June 7, 2011

Deemonite välimääraja







Ükski tarkusetera ei voola üle külgede maha. Seega on ilmselt mingil seni teadmata põhjusel äärmiselt oluline tunda ära deemon ja suuta tema põlvnemine paika panna. Ei julge pead anda, et nüüd suudan, aga seis on parem kui enne. Tegelikkus on see, et rahvapärimus on huvitav, eriti veel kui paralleelselt saab võrrelda eri riikide omi, sarnsused on kusjuures täiesti olemas ja nii on ehk mõnigi kord aimata ühiseid juuri ja ühisosa, muidu täiesti erinevatel kultuuridel. Aga ikkagi, deemonid on kõikjal......usu, vaata ja sa leiad nad üles. :D







"Kuritööd" Ferdinand von Schirach





Industriaallumehelbeke armstab krimiasju. Seega pole midagi imestada, et sellise pealkirjaga teos öökapikesele maandus. Ja hea oli, et tegi, hästi inimlikus keeles ja plaanis lahti kirjutatud reaalselt juhtunud lood. Ilma pooli võtmata on autor, muide argielus krimiadvokaat, kelle praksisest lood ka pärit jutustanud lood, mis aitavad mõista osatäitjate motiive ja tegevust.

Politseikroonika kaotab krimilugudes inimliku mõõtme, järgi jäävad statistika. numbrid ja 36 aastane Mati või 42 aastane Valeri, aga raamatutes on liha luudel ja nimedel nägu. Loomulikult ei ole tegemist eesti lugudega, aga see pole tähtis ka, sest elud koosnevad kildudest ja potentsiaalseid kilde on ainult teatav hulk kõvakübaras, kust fortuuna, saatus, sina ise või tont teab mis taevased jõud neid pimesi valivad.



June 6, 2011

elust, sms laenust ja raamatust


"Mis sul viga on" Ega eriti ei midagi, tänan küsimast lihtsalt kukalt kratsima ajab pangandussfääris töötavate inimeste lollus. Kõik taibukad ja teravad poisid-tüdrukud andke andeks, see ei käi teie kohta.
Suurem osa mõtlevatest inimestest teab või vähemalt on kuulnud, et SMS laen on paha, et asja mitte nii teravatele selgemaks teha siis halvad on kõik kiirlaenud ja pole vahet, millisel tagatisel see väljastatud on. Nüüd tagasi teema juurde, ehk siis kuidas puutuvad kokku kiirlaen ja pangatöötaja aga nii, et alles ükspäev ma nägin kuidas minule teada olev finantssektori töötaja kiirlaenu võttis. Püha püss ja pudulojused, kas pangad ikka üldse ei vali oma töötajaid, samas kui ideeliselt rahamaailmaga tuttav inimene ei hammusta skeemi läbi on seda tavainimestelt ehk palju oodata?

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida siiski raamatust. Päris asjalik lugemine oli, hunnik probleemipüstitusi ja seda kõike sellistel teemadel, et tõenäolliselt on aktuaalne veel ka 5 aasta pärast. Aeg-ajalt on vaja selliseid teravamaid kive ka, et ära ei manduks ja kõigele käega ei lööks. Sest kui see juhtub siis ei olegi kellelgi mitte midagi viga, lihtsalt suva on kõigest.

May 24, 2011

Danielle, Trussoni "Maised inglid"



Järjekordne vandenõuteooria, usuorganisatsioonide sepistuste ja müütide austajatele. Millal nad küll väsivad ja millal küll mina väsin neid lugemast. Tegelikult ootasin ma midagi hoopis muud kui Da Vinci koodi klooni, ikke pigem sinna ulme kanti midagi v kerget fantaasia sugemetega üllitist. Ma ei saanud seda mida tahtsin. Aga ajaviite kirjandusena on seeditav. Positiivsena mõjus see, et viidatud oli reaalselt eksisteerivatele autoritele, ehk see oli vaimse kaalu lisamiseks raamatule näiteks Masaru Emoto mainimine, kuid samas kui palju on neid inimesi, kes täpselt teavad, millega see konkreetne jaapanlane tegeleb. Ma pakuks, et mitte nii meeletult, seega.......



Algus kusjuures on paljulubavam aga lõpp läheb kuidagi triviaalseks ja natuke odava populaarsuse maiguliseks. Oleks võinud lugemata jätta ja selle asemel midagi kabedamat teha.

May 7, 2011

"Kolm paksu" Juri Oleša


Nii revolutsioonilist raamatut kohe annab otsida. Ma pole poliitikas väga tugev aga maailmavaateliselt viskaks nagu vasakpoolset kommunismi. Sõda kogu maailma kodanluse ehk siis paksude vastu, edasiantud utreeritult ja lastele söödaval kujul. Hoolimata eesti keeli väljalaske aastast (1966) on tegemist minu lapsepõlve raamatuga, mida sai maal ikka mitu ja mitu ringi loetud. Noh jah, paluks nüüd mitte üldisteda ja kaugeleulatuvaid järeldusi teha, kuid samas mine tea võib-olla mu vasakpoole kaldu hoiak on just sellistest asjadest tõuke saanud. Minu lapsepõlve kolme paksu raamat on ammu-ammu kadunud, kuid mulle sattus pihku selle raamatu venekeelne variant ja see tekitas minus tahtmise see uuesti pihku võtta. Ei kahetse, sest kui räme ideoloogia laviin kõrvale jätta ei ole ju tegemist üldse mitte paha raamatuga. Sünge küll aga hea võidab, kuidas siis teisiti, ehk see mulle põnnina imponeeriski ja minu üldine kasvukeskkond toetas toona veel klassivõitluse ideed. "Kõigi maade proletaarlased ühinega ja surm kapitalistidele"lipukirja kandev teos.

May 2, 2011

Ilus eksiil Eestis, João Lopes Marques

Ei hakka ühe kaupa võtma seega tuleb koondsissekanne "Minu ilus eksiil Eestis" ja "Minu väga ilus eksiil Eestis". Üpris sarnased raamatud või ei ole ka, ei mäleta, sest ma lugesin mõlemat korraga, lehekülg siit teine sealt meetodil. Oleks natuke teravamat oodanud, aga noh samas on autori seisukoht ka arusaadav kui tema siinmail ikka edasi elada tahab on natuke riskantne eestlaste eneseuhkusele soola peale raputada. Omadele antakse see ju veel andeks, aga sissetulnutele mitte iialgi. Samas mõningad tähelepanekud ju ikka olid, ja mõned ehk sellisedki, mis endal märkamata jäävad. Peavadki olema inimese märkamisvõime on kindlasti kakultuuritaustaga seotud ja seega on ju tore ja informatiivne kui keegi suvatseb eestlastest
kirjutada.
Midagi enda kohta saavad ju ikkagi öelda ennekõike teised. Mis vahet, mida aeglase võitu eestlased sisimas arvavad või teevad või tahavad kui väljapoole ei kostu silpigi. Muu maailm võtab meid ju ikkagi selle järgi kuidas me tundume, mitte selle järgi mis meil sibulakoorte sisse peidetud.
Tasub lugeda kui aega üleliia käes. Midagi juurde väga ei anna aga ega küljest ka ei võta.

April 19, 2011

"Trollide meri" Nancy Farmer


Üle oi kui pika aja jälle fantasy, mida oli mõnus lugeda ja nii, et enne ikka tuttu minna ei saa, kui värk selge ja tegelased kodus tagasi. Sündmustik toimub ajal, kui paganlus, muistne usk ja ristiusk kõik koos veel eksisteerivad, eks nad teevad seda ka praegu, kuid mitte sellisel tasemel. Maagia ja nõiakunst siiski enamikule igapäevased ei ole. Sisu ümber jutustama ei hakka milleks, eks isegi teate, mis fantasy romaanides on ja kui ei, siis vaevalt, et te teada tahategi. Lohed, nõiad, trollid maagia jne. Autor on usinasti tegelenud põhjamaade pärimuste tudeerimisega ja seda ei saaks öelda, et halvasti. Omamoodi tore on seisukoht, kus põhjala kubiseb paksult trollidest ja see on maagiliste olendite ja maailma kese. Eks see siis otsapidi ka eestlasi puudutaks, polegi me geograafiliselt nii kaugel sellest, kuigi eestlasi ei mainita ja pigem käib jutt ikka viikingite ümber. Samas mingid allikad väidavad, et ka eestlastel on oma roll rüüstajatena sel ajal täita, tont seda teab. Ma ei tea, mis taimi nemad kasutasid, et meelestada oma vaimu lahinguks, ma olen mingit teooriat kärbseseente kohta lugenud, kus enne võitlust söödi neid ja tundes tibakene taime mõju meeltele siis see võib toimida küll. Ehk siis, et kujutad ennast võimsa karulase-hundina ja teisi koledate koletistena kellega peab elu surma peale lahingut pidama. Noh mine võta kinni onju. Oli see siis mingi kahtlane taim või tavaline punane kärbseseen aga see ei kahanda loo väärtust.
Igal juhul mõnus lugemine.

April 17, 2011

M.C. Beatoni kriminullidest

Järjest sai läbi neelatud kaks. Surijateks uimastisõltlane ja laimukirjade läkitaja. Mulle tundub, et ohvri isik pole nende lugude juures üldse mitte määravaks. Seega pole eriti vahet, kes see tüüp oli, kelle aeg vägivaldselt lühemaks tehti. Tähtis on õhustik, külaelu, naised ja šotlased. Sihuke söödava seebi moodi värk, kus peategelase ümber iga osa uus kena näitsik keerlemas, aga õnnetu Hamish Macbeth ikka ei leia ega leia seda õiget, noh seda kummi annab ikka usinasti venitada.
Üldiselt tituleeriks naiste krimkaks, sest uurimine pole väga tähtis, tähtsamad on suhted elavate vahel. Surnu oli on ja jääb taustafiguuriks.

April 7, 2011

"Maailma lihtsaimad ilunipid" Diane Irons

Jällegi üks mannavahu karva raamat. Aga seekordne teos on ikka hoopis tummisem tükk jumalikuks olemise asjast. Olemuselt puhas nõuanderaamat, kusjuures mõned õpetused võivad seal isegi päris asjakohased olla ja samas mõned ka mitte. Soovitus katta oma väljakasvanud juuksejuured sobivas toonis lauvärviga ei kõla just paljulubavalt. Samas mine tea, proovinud pole aga see ehk tingitud pigem minu vastumeelsusest peas kantava pulbri suhtes. Kui keegi katsetab palub allakirjutanu lahkesti temale ka teada anda, et kuidas oli ja kas suurema tuulehoo ajal sai varjuda suurde tolmupilve.Tegelane, olles ise väidetavalt modellindusmaailmas käpp pajatab üpris põhjalikult modellide poolt kasutatavatest ilunippidest, mõningaid palun mitte järgi proovida. Vannipuhastuspulber ei ole hammastele hea, selle peale tuleb isegi minusugune keemia kauge persoon, kes suure vaevaga teab, et H2O ei ole mitte ainult hea ja tervislik vaid lausa enamike dieetide alus. Vannipuhastaja keemilisest valemist ei
tea ma muidugi silpigi, aga laseb oletada, et erinevate asjade emailid ei ole ühesuguse koostisega.
Tegelt julgen soovitada küll, sest see oli asjalikeim selle teemalisi raamatuid, mis pihku sattunud.

April 5, 2011

"Minu võitlused" Barbi Pilvre


Kogumik sõnavõtte, mis varasemalt erinevates kohtades juba ilmavalgust näinud. Tore meeldetuletus, mis suuresti pole oma aktuaalsust kaotanud ka kaasajal. Paraku ei mingit ahhaa effekti ja sellest on kurja moodi kahju. Kahju ka sellest, et osaliselt artiklid nii spetsiifilised - ajakirjandust käsitlevad- ja seega probleemi püstitus minu jaoks arusaamatu.
Käsitletav ajaviitekirjandusena, kui ajalehe materjali nii saab nimetada.
Sõltub inimesest, mina saan.
Autori arvamusavaldused jah, kuid võitlust oli vähevõitu. Ei hammusta, aga pikapeale võib ehk surnuks lutsutada.
Relvadele seltsimehed, siiski, relvadele!

April 4, 2011


Tänane hommik leidis mind käpakil laua alt, kesk juhtmepundart. Põhjuseks ei ole ülemäärane alkokogus või veidrad magamisharjumused. Puhtal kujul töine tegevus, õigemini töist tegevust tagav tegevus. Avalikud asutused on sellised imedemaad, kus töötaja mitte ainult ei pea missioonitundest (palganumbrist ei taha rääkida, natuke valus teema) tööliigutusi tegema, vaid peab vajadusel olema ka toru-, turva-, arvuti-, ja mingi kamaluu täis mehi veel. Sootunnused ei oma mingit tähtsust, ka mitte see, et tidriklapsel lühike seelik seljas, savi kui vaja haaran torutangid hammaste vahele ja sukeldun probleemi lahendama. Tänane probleem on sama vana kui internetiühendus avalikes majades. Arvuti, see kuradima sindrinahk näitab mulle disboot errorit. Pole midagi pärast paari krõbedamat sõna alustan operatsiooniga, vaheta arvuti välja, ehk surm surma vastu. Noh ja nii ongi, et torutangidega, muud mul pole - kokkuhoid ikkagi, üritan meeleheitlikult lahti pusida mingeid kruvikesi.

Kas tõesti on palju tahetud, et asutuses, kus kogu töö tegemise alus, algus ja ots, issanda valgus ja jumala õnnistus seisneb letiarvutite toimimes oleksid masinad, mis tegelikult ka töötaks. Ise küsin ise vastan, ilmselgelt on seda palju tahetud, ja seni kuni arvutite riigihankeid korraldatakse arvutite surnuaedades.


PS. Pildi allikas Internet


March 28, 2011

"Varjude ülistus" Tanizaki Junichiro


Lummav raamat varjudest, kuid mitte ainult. Tegemist on originaalis 1934 a ilmunud teosega, mis alguses mõjub kergelt targutavana, sest autor nutab taga möödunud aegu ja seda, kuidas vanasti ikka osati elada ja ilu hinnata, noh jäägu talle tema arvamus. Mõjus kohati nagu eesti esimese ärkamisaegse suurmehe targutused, kuidas muistsed eestlased olid vabad ja uhked ja nutt ja hala selle kaduvuse üle. Teine paralleel, mis mulle antud raamatu juures pähe kargas oli võrdlus Huxley "Hea uus ilmaga", mis nägi ilmavalgust samal ajal. Lineaarjoonel täiesti vastandsuunadesse kupatavad teosed, mille lähtepunkt on peaaegu samasugune ajaline keskkond. Ja ma ei tea, kas tegemist on siinkohal kultuuriliste või ainult indiviidi tasandilt lähtuvate erisustega. Aasialased muidugi, ehk ongi heas mõttes urgitsevamad. Detailid, nüansid ja nende omavaheline sünergia on märksa olulisemad seal kui siin. Sealsed inimesed oma ruumikitsuse ja isikliku ruumi vähesusega, ehk peavadki süüvima sissepoole, sest eralduda on vaja ja individuaalsuse rõhutamine ehk olulisemgi kui lääne kultuuriruumis. Ma ei tea, pole selle ala ekspert.
Raamat mõtisklusest, kus üks teema vaheldub teisega olles üksteisele loogiliseks jätkuks. Ei mingit actionit ei mingit tegevust, ega kõikehaaravat kirge. Ei ole mitte kui midagi, peale varjude ja nende ilu ülistuse. Kusjuures ilust rääkides, ei saa mitte mainimata jätta Lapini kujundust antud teosele. Vormi ja sisu kokkusobimise üks parimaid näiteid.

"Kolmas märk" Yrsa Sigurdardottir


Söödav segu Da Vinci koodist (raamat) ja Midsommeri mõrvadest (seriaali kujul). Õhustik on selline ei üks ega teine aga üle pika aja jälle kriminull, mille lugemine mingitki elevust tekitas. Rääkimata sellest, et Islandi kirjandusega pole varasemalt kokkupuuteid olnud. Meeldiv üllatus. Ameerika ja inglise samas žanris ilmunute kõrval ikka tõeliselt värskendav. Ok asja juurde nüüd. Raamat koosneb peamiselt nõiakunstist, maagiast ja vanadest ürikutest, näpuotsaga kaasaegset maailma. Kusjuures tundus, et autor on üpris põhjalik olnud, sest mõningad faktid, mida ma puhtal huvi pärast googeldasin ostutusidki tõepärasteks pärimusteks. Ega ma enne küll ei teadnud, mis asjad on laibapüksid. Teie uudishimu rahuldamiseks olgu öeldud, et surnud mehe alakehalt (alates vööst) maha kooritud nahk, mis pidid toimima kasutajale nn teise nahana ja mille funktsiooniks oli lisarikkuse saamine, kui asetada mündid surnud mehe teatavatesse eenduvasse kehaosasse. Kusjuures oluline on see, et münt tuli varastada lesknaiselt kindlal ajal. Jama kui palju aga pidi toimima. Puudub võimalus ja olgem ka ausad tahtmine asja täpsemalt uurida. Noh selliseid vahvaid teadmisi tuli teisigi.
Uurimine ise käib ümber surnud ektsentrilise nooruki laiba, kel silmad eemaldatud ja rinnale lõigatud kahtlane märk. Kusjuures surnud tüüp oli suur nõiakunsti huviline, kes koondas enda ümber teisigi maagiaga tegelejaid. Mitte segamini ajada Wiccadega, antud kontekstis on tegemist maagiaga, mis tugineb ajaloolistele allikatele. Kahtlusaluseid seega mitu ja enam nagu motiivegi.
Miks raamat pealkirja kannab kolmas märk pole mitte õrna aimugi, sest märke oli mu meelest ainult üks, aga ju on asjal mingi hoomamatu loogika siiski sees.

March 15, 2011

Meie lugu: prillitoosi kirjad


Kui ma olin pisike mutukas, siis ma vaatasin prillitoosi. Päriselt ka, aga et ma veetsin need tunnid ja tunnid koos vanaemaga seda tehes, siis ehk oli see viimane olulisem kui saade ise. Nüüd sattus mu pihku pealkirjas mainitet raamat ja on kohe sihuke sümpaatne trükis paljude piltide ja mälukildudega.

"...Sünniaega ei valita, inimene sünnib, elab ja sureb selles ajas, mis talle on antud. Elu on vaid sähvatus igavikus, kuid see on iga inimese jaoks ainus elu, kus kõik toimunu on kordumatu ja väärtuslik - ning see kordumatu ja väärtuslik kaob paraku tihti jäljetult, kui kaob inimene..." Iseenesest ei ole mõttes ju miskit uut aga ikka tuleb seda meeldetuletada, sest kuidagi raske on aega leida oma lähedastegi jaoks, kaugemal seisjatest rääkimata.

Raamat ei pretendeeri mingile tõsiajaloolisele käsitlusele, ega ülevaatlikusele kajastatud sündmustele. Tegemist ongi subjektiivsete kildudega inimeste elust ja selliselt südamlikud ja armsad.

March 9, 2011

"Kuidas elada kavala kassiga" Eric Gurney


Paistab, et mul on viimasel ajal maniakaalne kalduvus lugeda prahti. Järjekordne tõestus sellele, kusjuures oleks siis veel, et olekski teada saanud, et kuidas ikka toimida kui sul kaval kasslane kodus, aga ei tuhkagi. Raamatus on kirjeldatud antud loomaliigi tegutsemist inimese territooriumil või oli see vastupidi. Ja seda üpris tabavalt muide. Keda kass omanud see saab aru, kuid mingit suuremat tarkust küll ei koorunud. Eks see oleks olnud natuke naiivne loota ka raamatust, kus pool mahust on täidetud illustratsioonidega ja mis ilmselgelt tahab olla humoristlikus võtmes. Samas mina lugesin seda raamatut pärast peol käimist öösel kell 3 ja selles kontekstis oli asi ikka täiesti"hit the spot", ma millekski asjalikumaks poleks võimeline olnudki, seega raamat kõigile, igas konditsioonis ja igal kellaajal. Vanus, sugu, joobeaste ja ka aju olemasolu pole antud teose juures määravaks kriteeriumiks.

March 8, 2011

Kõige puhtam julmus


Kui keegi on füüsiliselt agressiivne jäävad tema kangelastegudest järele jäljed. Kui keegi on on vaimne terrorist ei jää järele midagi, mida ohvril oleks ette näidata. Peale lõhutud minapildi, katkise hinge ja alaväärsuskomplekside, aga neid juba letti ei löö. Maailmas on palju inimesi, kes oma alaväärsust kompenseerivad rusikatega, kuid veel rohkem on neid, kes seda teevad sõnadega. On olemas vaimne terror ilma vägivaldse pooleta, kuid vägivaldset ilma vaimseta eksisteerida ei saa. Seega on õõvastav, kui palju on neid inimesi, kes puukidena toituvadki teiste inimeste vitaalsusest ja elujõust. Ohver ei ole süüdi ohvriks sattumisel, ohvri ainus süü on see, et tal on midagi, mida vaimne puuk endale tahab. See võib olla anne, elujõud, positiivsus, hoolivus, mis iganes vaimne vampirism. Ja ohver on ohver seni, kuni talt on veel midagi võtta, kusjuures see, kui ohver vastu paneb ja üritab kaitsta ennast on ainult kirsiks tordil. Liiga lihtne saak pole ju saak. Tühjaks saanud doonor heidetakse kõrvale ja otsitakse uus, kuid vana ka lõa otsast minema ei lasta, sest see võiks ju jalule tõusta siis pole kedagi süüdistada. Ohver on puugi jaoks alati süüdi, sest ennast vastutavaks pidada oleks liiga ränk ja seega mõeldamatu. Provotseerides inimest käituma vastavalt oma soovile, lükates teda toimima ebaratsionaalselt on võimalus vigadele osundada.
Ohvri poolt vaadatuna on see salaja hiiliv terror, kus aru ei pruugitagi saada, sest manipulaatorid on osavad tekitama süütunnet ja seega võib kannatanud pool pidada ennast kõige eest vastutavaks.

"...Mõjuvõimu kehtestamine ei ole kõrvaltvaatajale üldiselt näha. Viimane on pime isegi mõnede ilmsete märkide suhtes. Destabiliseerivatest vihjetest ei saa aru see, kes ei tunne tagamaid............
Kaitseseidundisse sunnitud ohver hakkab käituma viisil, mis teda ümbritsevaid ärritab. Ta muutub kas kiuslikuks, hädaldavaks või satub mingi kinnismõtte küüsi. Igaljuhul kaotab ta oma spontaansuse. Lähikondlased ei mõista seda ja neil kujuneb ohvrist negatiivne arvamus......"
Ja kui keegi tark üritab väita, et ohver on ohver seepärast, et ta soovibki seda siis mingu mõelgu uuesti. Ma ei taha ja ei hakka ka kellelegi soovima sellist kogemust, kui natuke empaatiat palun.
"...Ohver on sellisesse loomuvastasesse olukorda asetatud vastu oma tahtmist. Temas on esile toodud see masohistlik alge, mis on olemas igas indiviidis.......
.....Masohhistidest eristab pervertide ohvreid see, et kui viimastel õnnestub hiiglasliku pingutuse hinnaga lahku minna, tajuvad nad tohutut vabanemistunnet. Neid valdab kergendus, sest kannatus kui selline ei huvita neid. Kui nad on puhuti lasknud end perverssest mängust pikaks ajaks kaasa kiskuda, siis ainult seetõttu, et nad ise on täis elu, tahavad seda teistelegi edasi anda..."
Seega palun rohkem tähelepanelikkust oma lähedaste suhtes ja uskuge ja toetage neid.
Neil läheb seda vaja ja muidugi head naistepäeva.

PS. Raamat, mida on tsiteeritud ja millest ajendatuna see postitus tekkis on: "Moraalne ahistamine" Marie-France Hirigoyen

February 21, 2011

"Kuidas olla jumalik:teejuht Hollywoodi glamuuri juurde" Caroline Cox



Nüüd ma siis tean. Äärmiselt oluline ja eluks vajalik info minusugusele, kes tööriistadega viimasel ajal liigagi tihedalt tuttav ja kelle toru sulatamise skill on selgelt mitu levelit kõrgem. Just vahepeal sain veel harjutada. Aga nüüd tagasi raamatu juurde.
Välimus on küll natuke eemaletõukavalt roosa, aga mida ma siis lootsin. Naiivitar. Tegemist on tibiraamatuga, kus sees hunnik fakte selle kohta, kuidas Hollywoodi iluolendid naiselikusse kehastuseks tuunitud. Ikka hea teada. Raamat käsitletav ajaviite teosena võib ka huumorinurgakesse sobida, sest sisaldab üksikasjalikku kirjeldust milline ikka peab olema ühe glamuuritari buduaar. Kohustuslikeks elementideks hulgaliselt veneetsia peegleid, sebranahk (kunst), tupsulised toakingad, heledast puidust tualettlaud ja sinna juurde sobiv polsterdatud buduaaritool, millel istudes saaks lasta langeda poolläbipaistval hommikumantlil ning võrgutavalt ja piisava aeglusega oma triibuga sukad alla rullida.

Peab tõdema, et minust ei saa siiski tänu eelpoolnimetatutele komponentide puudumisele glamuuritibi. Aga minust võiks saada näiteks naissoost torumees või remonditehnik. Igaühele midagi.

February 19, 2011

Paras meile

PS. Pilt on internetist

Noh loomulikult parasvööde ja paras meile. Mõned päevad tagasi sai kurdetud ühele Lõuna-Koreas elavale tuttavale, siinse hetke kliima peale ja vastuseks tuli tõdemus, et kui nemad arvavad, et -10 on külm siis -30 äkki ongi põrgu. Noh päris veel ei ole, kindlasti saab hullemaks minna, elupõline optimist ikkagi, aga ausalt kopp on ees küll. Muidu elaks ju ülegi, aga minu tihti kõneainest pakkuv minikorter on see mille pärast ikka kerge mure. Ma olen praeguseks 100 % veendunud, et eelmises elus hävitasin ma terve riigi või tegin midagi veel hullemat, sest niipalju jama ei saa muidu küll selga selles elu sadada. Teisepäeval istus tidriklaps (ise puhta haige ja puha) puhuriga vannitoas ja soojendas seina sees olevaid torusid. Lausa 7 tundi kulus. Ok, ma lasin sel aparaadil ikka üksi ka töötada ei viitsinud terve aeg silma peal hoida aga ikkkkkkkagi. Oma peaga poleks ma muidugi ööd ega mütsi välja jaganud, et millist seinaplaati peaks üldse soojendama. Torumehe haridust mul pole ja see, kuidas nemad seal seinasees paikneda võivad on ikka kaunikesti plaadi ja saladuskorraga kaitstud. Torumees aitas, pani asja paika ja juhendas edaspidigi, mitte küll ise permanentselt kõik see aeg kohal viibides aga tugi oli kogu aeg olemas, tänks män.
Kasu oli 7 tunnisest saunast ka, sest kui muidu puhurisoojus haihtub toast kiiremini kui lumehelvest käelt siis tänu keraamikale püsis suur kuumus elamises ikka lausa hommikuni. Noh asi seegi.
Igal juhul palun mulle kliendikaarti kõikvõimalike meistrimeeste juurde. Soovitavalt võiks ühtne kaart olla. Ma olen raudpolt kuldklient, sest kui kokku lugeda siis 6 kuu jooksul on mul neid elamises kokku käinud umbes 8. Ma arvan, et mu uudishimulikud memmedest naabrid arvavad, et ma tegelen mingi kahtlase teenusega, mis suunatud tunkedega meestele, sest selline voorimine ei kannata enam mingit kriitikat ja triviaalsed põhjused nagu katkised seadmed või külmunud torud enam vist ei tööta.

February 11, 2011

kuidas kasutada elus temale kättejagatud kaarte

Kaart pärit Connie Lim`i disainitud mängupakist


Inimene peaks mängima nende kaartidega, mis tal on. Mitte küll üle laipade hävitades teiste võimalusi samal ajal, kuid törts nahhaalsust ja küünilisust tuleb ikka omada, sest kui ei siis oled mõne inimteerulli alla jäänud ennem kui jõuad määäääää öelda. Ühesõnaga inimene võiks mängida olemasolevate kaartidega ennast nende kaartideni, mida ta tahab saada. Sihuke perekonnatola moodi kaardimäng see elu.
Tegelt on nii, et minu inspiratsiooniks antud teemas on "mina ja minu keerulised suhted", kuid kui järelemõelda siis sama asi toimib ka näiteks töökoha, kus töötuna olles peaks võtma selle töökoha, mis võimalik(midagi õpib ju igalt poolt onju) , et pead veepeal hoida selleks, et märgata seda päris päris head kohta, kus olla tahetakse. Suhete puhul on törts teine teema vist. Suhelda ja kohtamas käia saab ju ikkagi nende inimestega, kes sinu tagasihoidliku isiksuse vastu huvi tunnevad. Ja seda tulebki teha, mis iganes aktiviteetideni välja, sõltub inimesest ja vajadustest. Mitte aga jääda koju ootama, et ärtu poiss sulle mingi kõvemat sorti massssssinaga maja ette sõidaks ja su roosidega üle ujutaks. Tuhkagi. Kui see prints ka olemas on ei saa ta kunagi sinu olemasolust teadagi, seega tegudele seltsimehed tegudele. Samas seda printsi ei pruugi ju olemaski olla, igaühe jaoks ei jagu ka, tuleb leppida, kas kärnkonnaga või siis anda endale aru, et kodustatud isendid pole sinu jaoks. Valikute värk puha.
Seega kui mul parajasti printsi polegi naudin ikkagi elu, kõigi silmakirjatsejate ja puritaanide kiuste naudin, pidagu nad mind siis, kas või Eesti esiküünikuks.






February 4, 2011

Chelsea Handler "Minu lustlik elu"


Noh kas just lustlik aga väga seksirohke küll. Tähelepanu puritaanlikele inimestele mitte soovitatav. Ok üldse mitte kellelegi soovitatav. Tibinas kirjeldab oma nn seiklusi meestega voodis ja voodi all. Kaane peal lubati nalja aga ei tuhkagi ja tegemist veel tuntud koomikuga. Samas ameerikamaa koomika on midagi ehk meile haaramatut, otsustage ise kas haardeulatusest üleval või allpool olev. Paar üksikut lauset isegi olid vaimukad, aga üldiselt ikka see, et kellega, kus ja miks. Igal juhul haakub see raamat

Salakassi eilse postitusega.

Ma oma arust nagu väga eluvõõras pole, kuid seda lugedes pean tõdema, et ma ei tunne ühtegi sellist tegelast, kes nii käituks, ometi nagu mu sõpruskond ei koosne padjaklubi asutajaliikmetest. Ilmselt sellised tegelased on olemas...kuskil. Aga, et ma ropendamisega vabal ajal ei tegele, siis on mul hea meel, et ma ei tea kus nimelt nad on. (Otsene vihje raamatus olevale keelekasutusele, mitte millelegi muule. Onju.)
Ühesõnaga see raamat pani mind tundma nunnakloostri noviitsina või millegi sellisena, tänud tänud ammu pole enam ennast nii siivsalt tundnud.

February 3, 2011

Haruki Murakami "Norra mets"


Murakami raamatud on nagu väga veider šokolaadikarp. Jube raskelt läheb, no ei õnnestu hommikukohvi kõrvale seda lugeda. Raip nõuab süvenemist ja lehed liiguvad aeglaselt-aeglaselt. Näiliselt mingit actionit ei toimu, kuid samas igav ka ei hakka. Ja kui lõpuks oopus läbi on magus maitse suus ja vaimustus taevani. Kafka mererannas, sellega olid samad lood.

Murakami põhiline oskus on luua atmosfäär ja see ongi see, millesse sissetungimine natukene aega võtab, tegelased on veidrikud, kes hästi ümbritsevasse ei sobi, kuid saavad siiski kuidagi toimitud luues oma maailma. Mõnus asi.


Jaapani kirjanduse puhul on minu jaoks tõelline mõistatus naiste seksuaalsus ja see kuidas nad sellega toime tulevad, eriti just sellega seonduva kiivuse puudumine. Tüübid magatavad keda juhtub ja nende armastatud vaid naeratavad ja küsivad enam-vähem kuidas oli. Ei saa pihta. Samas see ei pruugi tegelikkuses ju nii olla ja tegemist on pelgalt kirjandusliku fiktsiooniga. Tont seda teab, eks jälgin seda aspekti ka teiste autorite raamatutes, ehk saan asjale jälile.

January 28, 2011

Seebikatest


No nüüd on see siis käes, aju degenereerumine nimelt. Terve oma teadliku elu olen usinasti sõna võtnud seebikate teemal, ikka, et ei saa aru kuidas neid vaadata saab ja et, tegemist on ikka tõsiste nolaiferitega jne. No ja mis ma ise nüüd parem olen. Vaatan silm punnis peas korea suhte draamasid, vesistan mõnikord, ohkan ilusaid poisse vaadates ja kohe kindlasti ei tee kodus mitte midagi. Tolmurullid üritavad vallutada voodit ja pesemata nõude virn on kahtlaselt kõikuma löönud. Tegemata kooliasjadest ma ei taha hetkel rääkida, see on liiga valus teema.

Ühesõnaga vanas eas ja sihuke hullus. Ma tõsiselt üritan ennast kokku võtta..... millalgi.

Aga samas on mul hea uudis ka, boileri puhastamisest oligi kasu, elektriarve sulas sellel kuul mühinal. Minu tikutoosi kohta on see loomulikult ikka liiga suur, aga võrreldes 650 kroonise arvega eelmine kuu (nigu tuumareaktorit peaks koduloomana) on poole võrra langus ikka tuntav


PS. Kui suudan, ennast ekraanist lahuta`siis kirjutan midagi vähe kabedamat ka.

PS2.Pilt pärit Internetist

January 20, 2011

Pildi allikas: Internet
Sõda on inikonna hügieeni vahend, ok ma olen sada kraadi nõus selle väitega. Globaalselt mõeldes on katastroofe, sõdu, õnnetusi vaja, sest ilma nendeta oleks me kehvemas seisus kui nendega. Üleüldine nälg juba ammu ilmselt. Inimrass lihtsalt paljuneb koletu kiirusega ja oma järjest kasvavate vajadustega on kui

vähirakkud maakera pinnal (võrdlus näptaud raamatus "Viha" Denis Marquet). Laiemas plaanis on see vajalik ja isegi hea, selleks, et elada saaksid paljud tuleb ohverdada mõned või kuidas see kõlaski samas üksikindiviidi tasandil on tegemist üüratu tragöödiaga. Ja seda ei leevenda jutt, et surm oli üldsuse hüvanguks. Samamoodi on ka isikuandmete kaitsega. Igal juhul on minu jaoks paralleel üpris sirge ja selge. Üldjuhul lekitades neid ei juhtugi ju midagi, sest enamik inimesi on ausad (loodetavasti) ja nad ei mõtle esimese asjana kuidas s.....a keerata, kuid teisalt on käputäis neid teisi, kes juurdepääsu omades võivad väga palju haiget ja halba teha. Ja ütle siis ohvriks langenule, et pole hullu, seda juhtub nii harva. Nagu ei tööta, või, mis. See on see kui mõni näeb ainult laiemat pilti aga lähedale ei näe, mitte, et ma arvaks, et teistpidi on parem. Igal juhul olen ma ka edaspidi nõus nugade peale minema, kui mõni konkreetne isik arvab, et asutuse siseeeskirjad võiksid olla ülemuslikumad vabariigis kehtestatutest.

January 17, 2011

"Salajane" Becca Fitzpatrick


Järjekordne traagelniitidega noortekas, tundub, et minu jaoks on sellist tüüpi raamatud samasuguseks lülitanajuvälja meelelahutus nagu paljudele on pisikeseformaadilised sopakad. Mõtlema ei pea aga vajaduse lugemiseks saad rahuldatud.
Peaasi, et kõik on rahul onju. Aga nüüd natukene ikka raamatust ka. See, et tegemist on armastuse inimtüdruklapse ja üleloomuliku issandkuikuum kuti vahel on selge. Ainus, mis on uudne on see, et tegemist on langenud ingliga. See on sihuke vahva nüanss. Kusjuures tüüp on esimene langenud ingel, seega põhipätt, kes jumalale vastu hakkas. Selle asemel, et jätkata kristluse traditsiooni ja need deemoniteks muuta selle asemel on need õnnetukesed aga määratud töllerdama maailmas, aga ilma tiibadetea. Head inglid rebivad pahadel tiivad küljest. Noh jah .....
Muidu ei olnudki asi nii hull, aga lõpp vot lõpp oli küll kahtlane, siis selgub, et issandkuinunnu kutt tahab tegelikult tüdruklast hoopis tappa, aga ei suuda ja siis mingi valemi järgi saab temast tütarlapse kaitseingel, kes ei eksisteeri astraal- või mõne muu taolise kehana vaid ikka lihast ja luust issandkuinunnu poisina.
Ei soovita, päriselt ka, kui aega on vaja tappa on ka paremaid mooduseid kui see.

January 7, 2011

"Köök" Banana Yoshimoto


Köögiga ei olnud see mitte esmakordne tutvus, lausa teine kui aus olla. Paraku on esimesest korrast meeles hägune mälestus, et tegemist oli ühe ilusaima armastusraamatuga. Ja nüüd kui ma oma jaapani lainel olles uuesti asja ette võtsin olen sama rahul. Alati on mingi vana asja üle lugemisega oht pettuda, sest mälestus asjast oli võimas ja ilus, aga tegelikkus on see, et vahepeal lisandunud kogemused on asju ümber hindama pannud ja seega on tulemus enam kui kurb, sest ilusa ja hea kogemuse asemel on sellesamusegi maitse suus.
Köök on jätkuvalt tegija. Kusjuures kummaline on see, et mingid olulist tegevust ei toimu, kuid kirjanik on suutnud luua mõnusa mõtiskleva õhkkonna. Ma olen tähele pannud oma väheste jaapani kirjanduse kogemuste põhjal, et neis raamatutes ongi tähtsam õhkkond ja mõtisklused kui lugu ja action selle sees. Oluline pole ka happy end vaid pigem pidev püüdlus selle poole. Ehk siis tähtis on teekond, mitte sihtkoht.
Nagu öeldud on tegemist armastusraamatuga, aga need, kes loodavad nõrutavat armastust, kus karmi välimusega mees surub kaitsetu naisterahva oma rinnale ja see toetab malbelt oma kauni peakese vastu meest... need võivad rahulikult selle raamatu lugemata jätta. Tegemist on pigem armastusega hakkama saamisega kui armastatavat objekti enam pole. Ilus ja puhas raamat.

January 6, 2011

"Eesti Gootika Lauavestlused" Ervin Õunapuu


Esimesed 5 lehekülge ei saanud mitte tuhkagi aru. Kaootiline vehkelemine erinevate nn dokumentaalsete kildude vahel Martin Maria Kulli elust. See kaootilisus hakkas aga üpris pea mingit pildi kuju omandama kui edasi lugesin. Ma ilmselt loobusin lootmast, et see asi ühtse joana kulgeks ja selliselt raamat töötas küll. Asi tasus ennast ära ka, sest usuhullude hingeellu pole juba jupp aega ühtegi pilguheitu teinud. Raamatu vahendusel muidugi. Mida teie siis mõtlesite. Noh hulludega nagu paljude muude veidrustegagi on Industriaallumehelbekesel oma seis, lihtsalt ma aeg-ajalt toimin hullumagnetina ja kui hulle pole sobivad muud kerged psühhopaatia varjundid ka.

Usuhullud või õigem oleks nimetada fanaatilised usklikud on hullude eriliik, kes on aga eriti paeluvad. Põhimõtteliselt on minu meelest kadestamisväärne selline pühendumine millelegi, see, mis see täpsemalt on pole ju oluline. Ehk siis kui sa usud, kogu hingest usud (ükskõik siis mida puid, tähti, mannaputru pole vahet) siis on kergem igal juhul. Pidepunkt on olemas millele toetuda ja mingitest jamadest välja lohiseda. Iseasi, kas usufanaatilised inimesed üldse tavainimeste jamadesse sattuvad, aga kuhugi aeg-ajalt kindlasti. Teisalt tundub mulle selline jäägitu ustavus ohtlikuna, sest see toodab sallimatust. Ja sallimatu on konkreetne peategelane küll kindlasti.

Hea raamat on see kui see suudab su traditsioonilist mõttemalli väärata ja juhtida senitundmatusse, seega oli see hea raamat, et usk ja usu traditsioonid pole mulle võõrad aga ometi ometi...

Et laipade säilitamise topeltmoraal eksisteerib noh see oli üllatus.Või, mis nüüd üllatus aga lihtsalt ma pole mõelnud, et pühakute kehaosade säilitamine ju tegelikult on kellegi kehaosa eksponeerimine ja kummardamine. Jutt käib ikka pühadest reliikviatest, mis vahete-vahel on laibaosad.

January 3, 2011

"Jaapanlannad on noored ja saledad" Naomi Moriyama ja William Doyle

Esmase hooga võib asi tunduda, et tegemist on dieediraamatuga, noh kui nüüd kristalselt aus olla... siis mingi murdosa seda kaalulangetamise värki ka puudutab, kuid ausalt tegemist on piiisitillukese killuga. Teine mõte, mis raamatut sirvides pähe tuleb on rõõmus elevus etnoköögist ja kokandusest, kuid siinkohal tuleb ränk pettumus. Natuke algul annab lootust aga, et Tartus pole Aasia toiduainetega just hiilata siis mitte kui ühegi retsepti täielikku koostist ei õnnestu saada, seega pole ka kokaraamat ja retseptid võib rahulikult vahele jätta. Järele jääb Jaapani kultuuri ja eriti toitumiskultuuri kirjeldav raamat, mis iseenesest pole paha, paraku on raamatu sihtriik Ameerika ja seega ....


Samas nõksa jälle targem, mine tea millal neid infokilde vaja läheb aga ikkagi oleks natukene rohkem lootnud.

  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...