Murakami raamatud on nagu väga veider šokolaadikarp. Jube raskelt läheb, no ei õnnestu hommikukohvi kõrvale seda lugeda. Raip nõuab süvenemist ja lehed liiguvad aeglaselt-aeglaselt. Näiliselt mingit actionit ei toimu, kuid samas igav ka ei hakka. Ja kui lõpuks oopus läbi on magus maitse suus ja vaimustus taevani. Kafka mererannas, sellega olid samad lood.
Murakami põhiline oskus on luua atmosfäär ja see ongi see, millesse sissetungimine natukene aega võtab, tegelased on veidrikud, kes hästi ümbritsevasse ei sobi, kuid saavad siiski kuidagi toimitud luues oma maailma. Mõnus asi.
Jaapani kirjanduse puhul on minu jaoks tõelline mõistatus naiste seksuaalsus ja see kuidas nad sellega toime tulevad, eriti just sellega seonduva kiivuse puudumine. Tüübid magatavad keda juhtub ja nende armastatud vaid naeratavad ja küsivad enam-vähem kuidas oli. Ei saa pihta. Samas see ei pruugi tegelikkuses ju nii olla ja tegemist on pelgalt kirjandusliku fiktsiooniga. Tont seda teab, eks jälgin seda aspekti ka teiste autorite raamatutes, ehk saan asjale jälile.
