kolimisest jälle

Pilt pärit http://pinterest.com/pin/405675878903723495 siit
Pikk vaikus eetris ei ole tingitud minu laiskuses (ok see on ka põhjus, aga mitte peamine), vaid sellest, et tänu korteri omanikule olen istunud augusti algusest saadik sütel. Ehk siis kolimine ja seekord vol 18. Vist. Igal juhul hulga, liiga hulga. Asjasse mittepühendatutele teadmiseks, et JÄLLE jään oma üürikast ilma. Ja seda lepingu väliselt mitte isegi kuu ajase etteteatamisega. Nõrk ma ütlen.
Ja nüüd jõuame asja peamise tuumani. Ehk siis, et mitte aasta pärast sedasama hala trükkida siis MA OSTAN, just ostan omale korteri. Protsess hetkel poole pääl.
Aga seda kõike ei oleks saanud juhtuda kui mind ei ümbritseks maailma parimad sõbrad. Eriline ja kustumatu tänu Salakassile, sest tema on see sõbralik hing, kes minusugusele kodutule ja minusuguse kodututele asjadele peavarju annab seniks kuni ma oma, päris oma korterisse sisse kolin.
Lisaks ema, kes mind on igati toetanud antud saagas.
Ja siis ülejäänud tänu tuleb kahel superabivalmil meesterahval omavahel ära jagada. Sest ilma nende jõuta, autota ja oskusteta poleks seda kõike juhtunud.
Absoluutselt, mul on maailma parimad sõbrad ja ema.

PS. Tänu süte peal istumisele ja sellest tingitud rahutusele ei suuda ma väga lugeda.
Korraks oli naistekahooaeg, ehk tassisin mingeid mitteniiväga läägeid üllitisi karja kaupa koju ja siis tagurpidi tagasi ilma, et oleks oluliselt üle kahe lehe lugenud.
Järjekordne tõdemus teemal, et armastusest ja kuti leidmisest kirjutavad teosed pole vist siiski minu silmadele mõeldud.

Indigo või kristallikarva kaagid

Pildi allikas

Viimasel paaril aastal on mitmelt poolt kõrvu jõudnud termin indigolapsed, natuke hiljem lisandusid ka kristallilapsed, aga see selleks. Termin peaks kirjeldama põngermanne, kes puhaste hingedena ei oska muudmoodi ühiskonnas hakkama saada kui pätti tehes - halvasti käitudes jne. Vabandusena tuuakse see, et tema vaim või astraalkeha, või mõlemad korraga on maailma toimimisest nii haavu täis, et inimesed ei mõista neid, seega see on ainus viis kommunikeerumiseks. Ühesõnaga ilus ja ümmargune jutt sellest kuidas pättpõngerjad ei ole pätiks olemises süüdi vaid seda on ikkagi ühiskond, mis laastavalt mõjub. Ma saan aru, et eks ühiskonnal ongi siin oma sõna kaasa rääkida, kuid mulle tundub ka, et kogu nali seisneb antud juhul mitte niivõrd asja mõistmises vaid pigem pättpõngerjate õigustamises. Ehk vägisi nii, et ärme teeme ega ütleme neile miskit, vaesekesed on ühiskonna ja maailma ohvrid või midagi sellist. Märtritallekesed missugused. Ma kahtlustan, et püsimatud jõnglased on läbi aegade olemas olnud ja ka sellised, kes olemasoleva ühiskonna piire kompavad ja neist nii mõnelgi mürinal üle sõidavad. Ja ongi hea, et nad on sellised võivad päris kaugele jõuda, sest neil on tegutsemisjulgust. Juhul muidugi kui nad oma hulljulgusega end parematele jahimaadele, toonela taha ei kupata. Ma ei heidagi neile niivõrd midagi ette kui täiskasvanutele, kes ei üritagi piire seada vaid tekitavad põngerjatele märtri oreooli ümber ja seetõttu julgustavad neid veel kaugemale piiride avastamisretkele. Kurja täiskasvanuna olen ma kindel, et lapsed vajavad piire, seega oleks vastutustundetu kui täiskasvanud selle asemel, et neid seada lõhuvad viimased olemasolevad.

Jälle kolimisjutud

PS. Pildi allikas
Müstika, ma saan nii Guinessi rekordite raamatusse. Sellel aastal kolm korda kolida. Ausalt okse maitse on juba suus sellest asjasde tassimisest ja kokku-lahku pakkimisest. Kui keegi selle eest palka maksaks võiksin ma juba päris rikas tsikk olla. Aga loodetavasti nüüd hoog raugeb ja saan mõneti paiksemaks ka jääda. Uuest kuust on mu elu küll jagatuna kahe linna vahel, kuid ma ei lase ennast sellest hirmutada. Tundub põnev ja natuke ka kole. Ausalt iiiimetilluke hirm on päälinna ees, aga noh, see on sihuke põnevuse hirm rohkem. Uus linn, uued inimesed, uus suurepärane töö ja loomulikult uued poed, eriti kaltsukad, mida avastama minna. Ah elu on ilus.
Jap mu töötuks olemise aeg saab otsa. Ja back to the library. Ehk ei olegi see nii halb, pealegi nii palju kui ma seda asja uurinud olen tundub uus koduraamatukogu päris innovaatiline asutus olevat. Ideid õnneks mul jagub. Seega saab põnev aeg olema.
Uskuda tuleb, et kõik läheb hästi ja lähebki.

koondamisest masenduseta

Pildi allikas: SIIN
Nüüd see on siis käes, minu elu esimene koondamisteade. Kõigest 10 tööaastat läkski, enne kui ära tuli. Need 10 ei olnud küll paikselt veedetud aga see pole tähtis. Tähtis on see, et jõudsin ikka ära oodata, kas ma olen kurb, tegelikult ei ole, kas ma kahetsen raamatukogust ära tulemist, absoluutselt mitte. Tänu sealt ära tulemisele on kivinenud olek murenenud ja maailm lahti. Elu on nii huvitav praegu. Kõik on muutumises- viimase aastaga kooli lõpp, elukaaslasest lahku kolimine, uus kodu, uus töö ja nüüd jälle potentsiaalselt tulemas olev uus töö.

Ilmselt saan ma ennast distantseerida peamiselt seetõttu, et mul on tagala olemas, minu kallid esivanemad nimelt, kui poleks, ......, mul pole õrna ette kujutustki, mis ma siis teeks. Paanitseks ehk, aga praegu pole vajadust ega tahtmist, hoopis innukalt ootan midagi uut ja vahvat. Ja raudselt tuleb ka. Homme lähen oma elu kolmandale töövestlusele. Ma loodan, et saan, kuid kui keegi on minust parem siis mingu tal hästi. Mingil hetkel tuleb ka minu kord.

Ühe lausega siis, mitte midagi pole katki, kui üks uks sulgub avanevad kuskil uued.

elust, sms laenust ja raamatust

"Mis sul viga on" Ega eriti ei midagi, tänan küsimast lihtsalt kukalt kratsima ajab pangandussfääris töötavate inimeste lollus. Kõik taibukad ja teravad poisid-tüdrukud andke andeks, see ei käi teie kohta.

Suurem osa mõtlevatest inimestest teab või vähemalt on kuulnud, et SMS laen on paha, et asja mitte nii teravatele selgemaks teha siis halvad on kõik kiirlaenud ja pole vahet, millisel tagatisel see väljastatud on. Nüüd tagasi teema juurde, ehk siis kuidas puutuvad kokku kiirlaen ja pangatöötaja aga nii, et alles ükspäev ma nägin kuidas minule teada olev finantssektori töötaja kiirlaenu võttis. Püha püss ja pudulojused, kas pangad ikka üldse ei vali oma töötajaid, samas kui ideeliselt rahamaailmaga tuttav inimene ei hammusta skeemi läbi on seda tavainimestelt ehk palju oodata?

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida siiski raamatust. Päris asjalik lugemine oli, hunnik probleemipüstitusi ja seda kõike sellistel teemadel, et tõenäolliselt on aktuaalne veel ka 5 aasta pärast. Aeg-ajalt on vaja selliseid teravamaid kive ka, et ära ei manduks ja kõigele käega ei lööks. Sest kui see juhtub siis ei olegi kellelgi mitte midagi viga, lihtsalt suva on kõigest.

Tänane hommik leidis mind käpakil laua alt, kesk juhtmepundart. Põhjuseks ei ole ülemäärane alkokogus või veidrad magamisharjumused. Puhtal kujul töine tegevus, õigemini töist tegevust tagav tegevus. Avalikud asutused on sellised imedemaad, kus töötaja mitte ainult ei pea missioonitundest (palganumbrist ei taha rääkida, natuke valus teema) tööliigutusi tegema, vaid peab vajadusel olema ka toru-, turva-, arvuti-, ja mingi kamaluu täis mehi veel. Sootunnused ei oma mingit tähtsust, ka mitte see, et tidriklapsel lühike seelik seljas, savi kui vaja haaran torutangid hammaste vahele ja sukeldun probleemi lahendama. Tänane probleem on sama vana kui internetiühendus avalikes majades. Arvuti, see kuradima sindrinahk näitab mulle disboot errorit. Pole midagi pärast paari krõbedamat sõna alustan operatsiooniga, vaheta arvuti välja, ehk surm surma vastu. Noh ja nii ongi, et torutangidega, muud mul pole - kokkuhoid ikkagi, üritan meeleheitlikult lahti pusida mingeid kruvikesi.

Kas tõesti on palju tahetud, et asutuses, kus kogu töö tegemise alus, algus ja ots, issanda valgus ja jumala õnnistus seisneb letiarvutite toimimes oleksid masinad, mis tegelikult ka töötaks. Ise küsin ise vastan, ilmselgelt on seda palju tahetud, ja seni kuni arvutite riigihankeid korraldatakse arvutite surnuaedades.

PS. Pildi allikas Internet

Paras meile

PS. Pilt on internetist

Noh loomulikult parasvööde ja paras meile. Mõned päevad tagasi sai kurdetud ühele Lõuna-Koreas elavale tuttavale, siinse hetke kliima peale ja vastuseks tuli tõdemus, et kui nemad arvavad, et -10 on külm siis -30 äkki ongi põrgu. Noh päris veel ei ole, kindlasti saab hullemaks minna, elupõline optimist ikkagi, aga ausalt kopp on ees küll. Muidu elaks ju ülegi, aga minu tihti kõneainest pakkuv minikorter on see mille pärast ikka kerge mure. Ma olen praeguseks 100 % veendunud, et eelmises elus hävitasin ma terve riigi või tegin midagi veel hullemat, sest niipalju jama ei saa muidu küll selga selles elu sadada. Teisepäeval istus tidriklaps (ise puhta haige ja puha) puhuriga vannitoas ja soojendas seina sees olevaid torusid. Lausa 7 tundi kulus. Ok, ma lasin sel aparaadil ikka üksi ka töötada ei viitsinud terve aeg silma peal hoida aga ikkkkkkkagi. Oma peaga poleks ma muidugi ööd ega mütsi välja jaganud, et millist seinaplaati peaks üldse soojendama. Torumehe haridust mul pole ja see, kuidas nemad seal seinasees paikneda võivad on ikka kaunikesti plaadi ja saladuskorraga kaitstud. Torumees aitas, pani asja paika ja juhendas edaspidigi, mitte küll ise permanentselt kõik see aeg kohal viibides aga tugi oli kogu aeg olemas, tänks män.

Kasu oli 7 tunnisest saunast ka, sest kui muidu puhurisoojus haihtub toast kiiremini kui lumehelvest käelt siis tänu keraamikale püsis suur kuumus elamises ikka lausa hommikuni. Noh asi seegi.

Igal juhul palun mulle kliendikaarti kõikvõimalike meistrimeeste juurde. Soovitavalt võiks ühtne kaart olla. Ma olen raudpolt kuldklient, sest kui kokku lugeda siis 6 kuu jooksul on mul neid elamises kokku käinud umbes 8. Ma arvan, et mu uudishimulikud memmedest naabrid arvavad, et ma tegelen mingi kahtlase teenusega, mis suunatud tunkedega meestele, sest selline voorimine ei kannata enam mingit kriitikat ja triviaalsed põhjused nagu katkised seadmed või külmunud torud enam vist ei tööta.

kuidas kasutada elus temale kättejagatud kaarte

Kaart pärit Connie Lim`i disainitud mängupakist

Inimene peaks mängima nende kaartidega, mis tal on. Mitte küll üle laipade hävitades teiste võimalusi samal ajal, kuid törts nahhaalsust ja küünilisust tuleb ikka omada, sest kui ei siis oled mõne inimteerulli alla jäänud ennem kui jõuad määäääää öelda. Ühesõnaga inimene võiks mängida olemasolevate kaartidega ennast nende kaartideni, mida ta tahab saada. Sihuke perekonnatola moodi kaardimäng see elu.

Tegelt on nii, et minu inspiratsiooniks antud teemas on "mina ja minu keerulised suhted", kuid kui järelemõelda siis sama asi toimib ka näiteks töökoha, kus töötuna olles peaks võtma selle töökoha, mis võimalik(midagi õpib ju igalt poolt onju) , et pead veepeal hoida selleks, et märgata seda päris päris head kohta, kus olla tahetakse. Suhete puhul on törts teine teema vist. Suhelda ja kohtamas käia saab ju ikkagi nende inimestega, kes sinu tagasihoidliku isiksuse vastu huvi tunnevad. Ja seda tulebki teha, mis iganes aktiviteetideni välja, sõltub inimesest ja vajadustest. Mitte aga jääda koju ootama, et ärtu poiss sulle mingi kõvemat sorti massssssinaga maja ette sõidaks ja su roosidega üle ujutaks. Tuhkagi. Kui see prints ka olemas on ei saa ta kunagi sinu olemasolust teadagi, seega tegudele seltsimehed tegudele. Samas seda printsi ei pruugi ju olemaski olla, igaühe jaoks ei jagu ka, tuleb leppida, kas kärnkonnaga või siis anda endale aru, et kodustatud isendid pole sinu jaoks. Valikute värk puha.

Seega kui mul parajasti printsi polegi naudin ikkagi elu, kõigi silmakirjatsejate ja puritaanide kiuste naudin, pidagu nad mind siis, kas või Eesti esiküünikuks.

Seebikatest

No nüüd on see siis käes, aju degenereerumine nimelt. Terve oma teadliku elu olen usinasti sõna võtnud seebikate teemal, ikka, et ei saa aru kuidas neid vaadata saab ja et, tegemist on ikka tõsiste nolaiferitega jne. No ja mis ma ise nüüd parem olen. Vaatan silm punnis peas korea suhte draamasid, vesistan mõnikord, ohkan ilusaid poisse vaadates ja kohe kindlasti ei tee kodus mitte midagi. Tolmurullid üritavad vallutada voodit ja pesemata nõude virn on kahtlaselt kõikuma löönud. Tegemata kooliasjadest ma ei taha hetkel rääkida, see on liiga valus teema.

Ühesõnaga vanas eas ja sihuke hullus. Ma tõsiselt üritan ennast kokku võtta..... millalgi.

Aga samas on mul hea uudis ka, boileri puhastamisest oligi kasu, elektriarve sulas sellel kuul mühinal. Minu tikutoosi kohta on see loomulikult ikka liiga suur, aga võrreldes 650 kroonise arvega eelmine kuu (nigu tuumareaktorit peaks koduloomana) on poole võrra langus ikka tuntav

PS. Kui suudan, ennast ekraanist lahuta`siis kirjutan midagi vähe kabedamat ka.

PS2.Pilt pärit Internetist

Ametliku koerakarjuse raske elu

Koera karjatamine läheb juba teist päeva ja üha kasvavamas tempos. Kui esialgu olid katsed arglikud ja ebakindlad siis nüüdseks tunnen end justkui proff loomataltsutaja. Tõele au andes pole kõne alust isendit vaja just eriti taltsutada, pigem näitab pilt vastupidist. Ehk siis mul on nüüd oma isiklik turva-, vooruse- ja valvelukk olemas. Ei ühtki sammu koerata. Isegi tualetis käime nüüd kahekesi. Olenevalt olukorrast, kas tema asjatab ja mina vaatan või siis vastupidi. See on see kui lahke pererahvas on kadunud ja loomake mitte nii lahke koerakarjuse käes. Päriselt ka, ma ei tee talle liiga ja jalutamas käin hirmuäratavalt sageli ja hommikul minu unerežiimi seisukohalt liiga vara.

Ei kurda! Ja polegi põhjust. Kõik ümberringi on armunud. See tundub juba kergemat sorti nakkusena levivat. Täna kuulsin järjekordsetest ohvritest, kes Karlova suvalise puu all langesid. Eks näis millal mind see tõbi jalust maha niidab, arvestades minu hetkel aktuaalset koerapissitamisaktsiooni ja ümber erinevate puude tiirlemist....jah mine tea milline puu mulle saatuslikuks osutub.

PS. Pilt. Duane Bryers