Yukio Mishima "Kuldne tempel"

Üldjuhul on ilu midagi sellist mille poole püüelda või millega samastuda. Ilu võib olla ka hävingu põhjustajaks. Selliselt ilule läheneda oleks (muidugi on tegemist subjektiivse arvamusega üldistusest) üpris loogiline ja ei midagi uut siin päikese all.
Kuldne tempel kui ilu sümbol on pigem peategelase (noore munga) silmis tõke tema ja maailma vahel. Sisuliselt sool tema haavadel, sest kannatades oma minast teadlikuks saamisest alates alaväärsuse all ei ole ta sellist ilu väärt. Tempel oma olemusega rõhutab tema inetust, seega vabaks saamise ainus võimalus on see vaikiv etteheide hävitada.
Tegemist on tõestisündinud lool põhineva jutustusega. Seega kergdokumentaal vormis raamat, dokumentaalsed on vaid faktid, et oli munk, oli kuldne tempel ja oli selle hävitamise akt ehk munga süüdatud tulekahju ja nipet-näpet veel peale, see kuidas skisofreenikust munk maailma nägi ja tajus ja reageeris see on fiktsioon.
Ma olen kindel, et hävituslik alge, mis suunatud millegi hea, ilusa, toreda või hooliva vastu ei olegi nii harv nähtus. Ma usun, et seda leiaks kui otsida. Sest kui nüüd kristalselt aus olla siis on enesehaletsus täiesti nauditav ja kontekstis, kus keegi või miski seda naudingu alget, ehk nn alaväärtuslikkust hävitada püüab on selle ilusa, hea, hooliva,toreda jms hävitamine enesekaitse, et keegi kallihinnalise haletsuse kallale ei pääseks.

Muide tegemist on tõelise keelenaudinguga. Stiilinäide:

"Pole vist vaja öelda, et kogelemine püstitas ületamatu takistuse minu ja muu maailma vahele. Kõige raskem oli minu jaoks sõna esimene silp. Esimene silp oli nagu võti, mis avas ukse sise- ja välismaailma vahel, kuid minul ei õnnestunud seda ust avada. Kõik ülejäänud inimesed valitsesid oma häält suurepäraselt, uks nende sise- ja välismaailma vahel oli alati valla ja tuul käis sealt läbi, kuid minul see millegipärast ei õnnestunud. Küllap oli minu võti rooste läinud"

Õhk riisiterade vahel

Tähelepanelik blogilugeja kindlasti on märganud minu aina süvenevat huvi aasia vastu. Seega ei mingit üllatust kui "Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis" minu kätte sattus. Ma pole suurem asi reisilugude lugeja, ignorant olen muu maailma suhtes, mis muud. Aga raamat oli mõnus, etteantud 7 päeva asemel suutsin selle alla kugistada 2 õhtuga, noh olgem ausad poolpildiraamatu peale just väga palju ei kulu. Kahju, et läbi sai. Oleks veel tahtnud. Mõnusalt kirjutet` Jaapani igapäevaelust ja kohanemisest sellega. Annan endale aru, et minusugune vist sinna ühiskonda ei sobiks, kardetavasti liiga lärmakas ja seega oleks õhk riisiterade vahel täidetud minu kisaga. Jaapanlaste õnneks ega ma vist sinna ei satu ka.

"Varjude ülistus" Tanizaki Junichiro

Lummav raamat varjudest, kuid mitte ainult. Tegemist on originaalis 1934 a ilmunud teosega, mis alguses mõjub kergelt targutavana, sest autor nutab taga möödunud aegu ja seda, kuidas vanasti ikka osati elada ja ilu hinnata, noh jäägu talle tema arvamus. Mõjus kohati nagu eesti esimese ärkamisaegse suurmehe targutused, kuidas muistsed eestlased olid vabad ja uhked ja nutt ja hala selle kaduvuse üle. Teine paralleel, mis mulle antud raamatu juures pähe kargas oli võrdlus Huxley "Hea uus ilmaga", mis nägi ilmavalgust samal ajal. Lineaarjoonel täiesti vastandsuunadesse kupatavad teosed, mille lähtepunkt on peaaegu samasugune ajaline keskkond. Ja ma ei tea, kas tegemist on siinkohal kultuuriliste või ainult indiviidi tasandilt lähtuvate erisustega. Aasialased muidugi, ehk ongi heas mõttes urgitsevamad. Detailid, nüansid ja nende omavaheline sünergia on märksa olulisemad seal kui siin. Sealsed inimesed oma ruumikitsuse ja isikliku ruumi vähesusega, ehk peavadki süüvima sissepoole, sest eralduda on vaja ja individuaalsuse rõhutamine ehk olulisemgi kui lääne kultuuriruumis. Ma ei tea, pole selle ala ekspert.

Raamat mõtisklusest, kus üks teema vaheldub teisega olles üksteisele loogiliseks jätkuks. Ei mingit actionit ei mingit tegevust, ega kõikehaaravat kirge. Ei ole mitte kui midagi, peale varjude ja nende ilu ülistuse. Kusjuures ilust rääkides, ei saa mitte mainimata jätta Lapini kujundust antud teosele. Vormi ja sisu kokkusobimise üks parimaid näiteid.

Haruki Murakami "Norra mets"

Murakami raamatud on nagu väga veider šokolaadikarp. Jube raskelt läheb, no ei õnnestu hommikukohvi kõrvale seda lugeda. Raip nõuab süvenemist ja lehed liiguvad aeglaselt-aeglaselt. Näiliselt mingit actionit ei toimu, kuid samas igav ka ei hakka. Ja kui lõpuks oopus läbi on magus maitse suus ja vaimustus taevani. Kafka mererannas, sellega olid samad lood.

Murakami põhiline oskus on luua atmosfäär ja see ongi see, millesse sissetungimine natukene aega võtab, tegelased on veidrikud, kes hästi ümbritsevasse ei sobi, kuid saavad siiski kuidagi toimitud luues oma maailma. Mõnus asi.

Jaapani kirjanduse puhul on minu jaoks tõelline mõistatus naiste seksuaalsus ja see kuidas nad sellega toime tulevad, eriti just sellega seonduva kiivuse puudumine. Tüübid magatavad keda juhtub ja nende armastatud vaid naeratavad ja küsivad enam-vähem kuidas oli. Ei saa pihta. Samas see ei pruugi tegelikkuses ju nii olla ja tegemist on pelgalt kirjandusliku fiktsiooniga. Tont seda teab, eks jälgin seda aspekti ka teiste autorite raamatutes, ehk saan asjale jälile.

"Köök" Banana Yoshimoto

Köögiga ei olnud see mitte esmakordne tutvus, lausa teine kui aus olla. Paraku on esimesest korrast meeles hägune mälestus, et tegemist oli ühe ilusaima armastusraamatuga. Ja nüüd kui ma oma jaapani lainel olles uuesti asja ette võtsin olen sama rahul. Alati on mingi vana asja üle lugemisega oht pettuda, sest mälestus asjast oli võimas ja ilus, aga tegelikkus on see, et vahepeal lisandunud kogemused on asju ümber hindama pannud ja seega on tulemus enam kui kurb, sest ilusa ja hea kogemuse asemel on sellesamusegi maitse suus.
Köök on jätkuvalt tegija. Kusjuures kummaline on see, et mingid olulist tegevust ei toimu, kuid kirjanik on suutnud luua mõnusa mõtiskleva õhkkonna. Ma olen tähele pannud oma väheste jaapani kirjanduse kogemuste põhjal, et neis raamatutes ongi tähtsam õhkkond ja mõtisklused kui lugu ja action selle sees. Oluline pole ka happy end vaid pigem pidev püüdlus selle poole. Ehk siis tähtis on teekond, mitte sihtkoht.
Nagu öeldud on tegemist armastusraamatuga, aga need, kes loodavad nõrutavat armastust, kus karmi välimusega mees surub kaitsetu naisterahva oma rinnale ja see toetab malbelt oma kauni peakese vastu meest... need võivad rahulikult selle raamatu lugemata jätta. Tegemist on pigem armastusega hakkama saamisega kui armastatavat objekti enam pole. Ilus ja puhas raamat.

"Jaapanlannad on noored ja saledad" Naomi Moriyama ja William Doyle

Esmase hooga võib asi tunduda, et tegemist on dieediraamatuga, noh kui nüüd kristalselt aus olla... siis mingi murdosa seda kaalulangetamise värki ka puudutab, kuid ausalt tegemist on piiisitillukese killuga. Teine mõte, mis raamatut sirvides pähe tuleb on rõõmus elevus etnoköögist ja kokandusest, kuid siinkohal tuleb ränk pettumus. Natuke algul annab lootust aga, et Tartus pole Aasia toiduainetega just hiilata siis mitte kui ühegi retsepti täielikku koostist ei õnnestu saada, seega pole ka kokaraamat ja retseptid võib rahulikult vahele jätta. Järele jääb Jaapani kultuuri ja eriti toitumiskultuuri kirjeldav raamat, mis iseenesest pole paha, paraku on raamatu sihtriik Ameerika ja seega ....

Samas nõksa jälle targem, mine tea millal neid infokilde vaja läheb aga ikkagi oleks natukene rohkem lootnud.