Seebikatest

No nüüd on see siis käes, aju degenereerumine nimelt. Terve oma teadliku elu olen usinasti sõna võtnud seebikate teemal, ikka, et ei saa aru kuidas neid vaadata saab ja et, tegemist on ikka tõsiste nolaiferitega jne. No ja mis ma ise nüüd parem olen. Vaatan silm punnis peas korea suhte draamasid, vesistan mõnikord, ohkan ilusaid poisse vaadates ja kohe kindlasti ei tee kodus mitte midagi. Tolmurullid üritavad vallutada voodit ja pesemata nõude virn on kahtlaselt kõikuma löönud. Tegemata kooliasjadest ma ei taha hetkel rääkida, see on liiga valus teema.

Ühesõnaga vanas eas ja sihuke hullus. Ma tõsiselt üritan ennast kokku võtta..... millalgi.

Aga samas on mul hea uudis ka, boileri puhastamisest oligi kasu, elektriarve sulas sellel kuul mühinal. Minu tikutoosi kohta on see loomulikult ikka liiga suur, aga võrreldes 650 kroonise arvega eelmine kuu (nigu tuumareaktorit peaks koduloomana) on poole võrra langus ikka tuntav

PS. Kui suudan, ennast ekraanist lahuta`siis kirjutan midagi vähe kabedamat ka.

PS2.Pilt pärit Internetist

Pildi allikas: Internet

Sõda on inikonna hügieeni vahend, ok ma olen sada kraadi nõus selle väitega. Globaalselt mõeldes on katastroofe, sõdu, õnnetusi vaja, sest ilma nendeta oleks me kehvemas seisus kui nendega. Üleüldine nälg juba ammu ilmselt. Inimrass lihtsalt paljuneb koletu kiirusega ja oma järjest kasvavate vajadustega on kui

vähirakkud maakera pinnal (võrdlus näptaud raamatus "Viha" Denis Marquet). Laiemas plaanis on see vajalik ja isegi hea, selleks, et elada saaksid paljud tuleb ohverdada mõned või kuidas see kõlaski samas üksikindiviidi tasandil on tegemist üüratu tragöödiaga. Ja seda ei leevenda jutt, et surm oli üldsuse hüvanguks. Samamoodi on ka isikuandmete kaitsega. Igal juhul on minu jaoks paralleel üpris sirge ja selge. Üldjuhul lekitades neid ei juhtugi ju midagi, sest enamik inimesi on ausad (loodetavasti) ja nad ei mõtle esimese asjana kuidas s.....a keerata, kuid teisalt on käputäis neid teisi, kes juurdepääsu omades võivad väga palju haiget ja halba teha. Ja ütle siis ohvriks langenule, et pole hullu, seda juhtub nii harva. Nagu ei tööta, või, mis. See on see kui mõni näeb ainult laiemat pilti aga lähedale ei näe, mitte, et ma arvaks, et teistpidi on parem. Igal juhul olen ma ka edaspidi nõus nugade peale minema, kui mõni konkreetne isik arvab, et asutuse siseeeskirjad võiksid olla ülemuslikumad vabariigis kehtestatutest.

"Salajane" Becca Fitzpatrick

Järjekordne traagelniitidega noortekas, tundub, et minu jaoks on sellist tüüpi raamatud samasuguseks lülitanajuvälja meelelahutus nagu paljudele on pisikeseformaadilised sopakad. Mõtlema ei pea aga vajaduse lugemiseks saad rahuldatud.
Peaasi, et kõik on rahul onju. Aga nüüd natukene ikka raamatust ka. See, et tegemist on armastuse inimtüdruklapse ja üleloomuliku issandkuikuum kuti vahel on selge. Ainus, mis on uudne on see, et tegemist on langenud ingliga. See on sihuke vahva nüanss. Kusjuures tüüp on esimene langenud ingel, seega põhipätt, kes jumalale vastu hakkas. Selle asemel, et jätkata kristluse traditsiooni ja need deemoniteks muuta selle asemel on need õnnetukesed aga määratud töllerdama maailmas, aga ilma tiibadetea. Head inglid rebivad pahadel tiivad küljest. Noh jah .....
Muidu ei olnudki asi nii hull, aga lõpp vot lõpp oli küll kahtlane, siis selgub, et issandkuinunnu kutt tahab tegelikult tüdruklast hoopis tappa, aga ei suuda ja siis mingi valemi järgi saab temast tütarlapse kaitseingel, kes ei eksisteeri astraal- või mõne muu taolise kehana vaid ikka lihast ja luust issandkuinunnu poisina.
Ei soovita, päriselt ka, kui aega on vaja tappa on ka paremaid mooduseid kui see.

"Köök" Banana Yoshimoto

Köögiga ei olnud see mitte esmakordne tutvus, lausa teine kui aus olla. Paraku on esimesest korrast meeles hägune mälestus, et tegemist oli ühe ilusaima armastusraamatuga. Ja nüüd kui ma oma jaapani lainel olles uuesti asja ette võtsin olen sama rahul. Alati on mingi vana asja üle lugemisega oht pettuda, sest mälestus asjast oli võimas ja ilus, aga tegelikkus on see, et vahepeal lisandunud kogemused on asju ümber hindama pannud ja seega on tulemus enam kui kurb, sest ilusa ja hea kogemuse asemel on sellesamusegi maitse suus.
Köök on jätkuvalt tegija. Kusjuures kummaline on see, et mingid olulist tegevust ei toimu, kuid kirjanik on suutnud luua mõnusa mõtiskleva õhkkonna. Ma olen tähele pannud oma väheste jaapani kirjanduse kogemuste põhjal, et neis raamatutes ongi tähtsam õhkkond ja mõtisklused kui lugu ja action selle sees. Oluline pole ka happy end vaid pigem pidev püüdlus selle poole. Ehk siis tähtis on teekond, mitte sihtkoht.
Nagu öeldud on tegemist armastusraamatuga, aga need, kes loodavad nõrutavat armastust, kus karmi välimusega mees surub kaitsetu naisterahva oma rinnale ja see toetab malbelt oma kauni peakese vastu meest... need võivad rahulikult selle raamatu lugemata jätta. Tegemist on pigem armastusega hakkama saamisega kui armastatavat objekti enam pole. Ilus ja puhas raamat.

"Eesti Gootika Lauavestlused" Ervin Õunapuu

Esimesed 5 lehekülge ei saanud mitte tuhkagi aru. Kaootiline vehkelemine erinevate nn dokumentaalsete kildude vahel Martin Maria Kulli elust. See kaootilisus hakkas aga üpris pea mingit pildi kuju omandama kui edasi lugesin. Ma ilmselt loobusin lootmast, et see asi ühtse joana kulgeks ja selliselt raamat töötas küll. Asi tasus ennast ära ka, sest usuhullude hingeellu pole juba jupp aega ühtegi pilguheitu teinud. Raamatu vahendusel muidugi. Mida teie siis mõtlesite. Noh hulludega nagu paljude muude veidrustegagi on Industriaallumehelbekesel oma seis, lihtsalt ma aeg-ajalt toimin hullumagnetina ja kui hulle pole sobivad muud kerged psühhopaatia varjundid ka.

Usuhullud või õigem oleks nimetada fanaatilised usklikud on hullude eriliik, kes on aga eriti paeluvad. Põhimõtteliselt on minu meelest kadestamisväärne selline pühendumine millelegi, see, mis see täpsemalt on pole ju oluline. Ehk siis kui sa usud, kogu hingest usud (ükskõik siis mida puid, tähti, mannaputru pole vahet) siis on kergem igal juhul. Pidepunkt on olemas millele toetuda ja mingitest jamadest välja lohiseda. Iseasi, kas usufanaatilised inimesed üldse tavainimeste jamadesse sattuvad, aga kuhugi aeg-ajalt kindlasti. Teisalt tundub mulle selline jäägitu ustavus ohtlikuna, sest see toodab sallimatust. Ja sallimatu on konkreetne peategelane küll kindlasti.

Hea raamat on see kui see suudab su traditsioonilist mõttemalli väärata ja juhtida senitundmatusse, seega oli see hea raamat, et usk ja usu traditsioonid pole mulle võõrad aga ometi ometi...

Et laipade säilitamise topeltmoraal eksisteerib noh see oli üllatus.Või, mis nüüd üllatus aga lihtsalt ma pole mõelnud, et pühakute kehaosade säilitamine ju tegelikult on kellegi kehaosa eksponeerimine ja kummardamine. Jutt käib ikka pühadest reliikviatest, mis vahete-vahel on laibaosad.

"Jaapanlannad on noored ja saledad" Naomi Moriyama ja William Doyle

Esmase hooga võib asi tunduda, et tegemist on dieediraamatuga, noh kui nüüd kristalselt aus olla... siis mingi murdosa seda kaalulangetamise värki ka puudutab, kuid ausalt tegemist on piiisitillukese killuga. Teine mõte, mis raamatut sirvides pähe tuleb on rõõmus elevus etnoköögist ja kokandusest, kuid siinkohal tuleb ränk pettumus. Natuke algul annab lootust aga, et Tartus pole Aasia toiduainetega just hiilata siis mitte kui ühegi retsepti täielikku koostist ei õnnestu saada, seega pole ka kokaraamat ja retseptid võib rahulikult vahele jätta. Järele jääb Jaapani kultuuri ja eriti toitumiskultuuri kirjeldav raamat, mis iseenesest pole paha, paraku on raamatu sihtriik Ameerika ja seega ....

Samas nõksa jälle targem, mine tea millal neid infokilde vaja läheb aga ikkagi oleks natukene rohkem lootnud.