Muinasjuturaamat toitudest, mis kõlavad umbes nii, nagu „Ööbikukeeltega täidetud draakoniaju”. Tegelikult raamat toidust, restoranidest ja New Yorgi maitsete karussellist. Mõnus lugemine juhul, kui toit on enamat kui kõhutäide, ja külaskäigult toidukohta eeldatakse rohkem kui katust pea kohal ja lobi nina ees. New York oma toidukohtadega on kauge imedemaa ja sealsete restoranide nimed üldjuhul kasutu infoballast, kuid eks sama ole ka ju nende reisikirjadega. Maade kirjeldused, kus su jalg iial ei käi, on samamoodi ainult kujutlusvõimet avardava toimega.

Lisatud ka mõned retseptid, millest nii mõnigi oleks katsetatav ka kohalikes oludes. Eks kaeb seda asja tulevikus. 

Ruth Reichs "Küüslauk ja safiirid" ★★

Siugudega tavateadmiste taha

Seekord jutuks tükk aega tagasi ilmavalgust näinud raamat. Nimekirjas figureeris ta juba ammu, kuid ju ei olnud õige aeg. Tegemist antropoloogia- ja etnofarmakoloogilise uurimusega, mis annab uudse ja kohati üllatava (minu jaoks) vaatenurga elu tekke ja šamanismi kaudu saadavate teadmiste algallikale. Algallikana selle raamatu kontekstis tuleb mõista DNA-d kui ürgsete teadmiste hoiupaika ning kogu maailma elu keset ja alust. Muistsetes müütides ja iidvanadel piltidel kujutatud ja kaunistatud esemetel olev ussimuster viitavat kõik DNA-le. Madude kultus erinevates maailma paigus märgib ajaloos juurdepääsu neile teadmistele, mis meieni uuesi teaduse abiga jõudnud. Mehed, kes teadsid ussisõnu, teadsid hoopis DNA-d. 

Meelde tuleb David Icke ja tema vandenõuteooriad, kuid ühe suure erinevusega. Icke näeb asju mustades värvides, kus ussilaadsed tegelased peavad plaani inimkonda orjastada, samas kui Narby täpselt samade lähteandmete juures tõlgendab ussinimesi kui DNA-d meie sees. Meie ise olemegi selle käsitluse kohaselt "jumalikud" olendid, kellest ka kõige väiksem on püha.  

Tore maailmavaateline duaalsus.