Kunagi, kaua-kaua aega tagasi, siis kui ma poolpõnni eas veel olin meeldis mulle raamat Jenö Rejtö "Karantiin Grand hotellis", mis krimiparoodiana on otsast otsani täis absurdseid olukordi. Rejtö oli ungarlane, nüüd sattus pihku poolaka kirjutet täpselt sama absurdselt naljakas ja lahe lugemine nagu seda on "Lesio" Joanna Chmielewska sulest. Nüüd saan tõmmata siit väga meelevaldse ja jämeda paralleeli Ida-Euroopa ühe kandi huumori sarnasusele. No ausalt. Kui väga punnida võib ju ka Svejki samasse ritta marssima panna. Võite vabalt vastu vaielda ja miljon näidet selle kohta tuua. Aga see selleks, tegelt tahaks tulla veel Lesio, mis muide ei tähista muud kui ühte värvikamatest tegelastest (ok värvipuuduse üle ei kurda seal eriti küll ükski tegelane), eriti raamatu kui sellise juurde tagasi. See on üks maailma halvima ja segadusse ajavama kujundusega raamat ma pakun. TOP 1000 kindlasti sees. Kui ma ei töötaks raamatukogus ja vahel ei sirviks suvalisi asju siis ei oleks ma seda iial leidnud. sest kujundus on selline, mis laseb kaantevahelt ohtralt seksi ja James Bondilikke macho tüüpe leida. Paraku pole ei ühte ega teist. On lahe lugu ekstsentrikust arhidektist ja tema töökaaslastest.
