Empaatia ja vägivald ning kuidas see kõik raamatukogusse puutub

Meie pidevalt muutuvas maailmas on ainuke ellujäämist ja jätkusuutlikkust tagav käitumisviis muutustega kaasa minna ja situatsioonis kohaneda. Raamatukoguteenuseid vajavad raskustesse sattunud inimesed praegu enam kui kunagi varem. Seega on oluline, et raamatukogu tuleks vastu inimeste soovidele ja pakuks oma võimaluste piires nii sellist infot, mida tarbitakse, kui ka seda, mis pikemas perspektiivis aitab kaasa maailma veidigi paremaks muutumisele, ükskõik kui imalalt see ka ei kõla.

Raamatukogudele on hädavajalik olla „pildil”, kui mõelda kasvõi ainult kultuuri erivaldkondade rahastamisele. Sellel, kes pole pildil ja pole oma aktuaalsust tõestanud, puuduvad ka finantsilised vahendid. Kui puuduvad aga need, muutume järjest ebaolulisemaks inimeste jaoks, kelle jaoks me ju tegelikult toimime. Arvestamata ei tohi jätta ka asjaolu, et tasuta teenuste hulk on väga väike ja seega on raamatukogud asutusteks, kuhu tulevad abi otsima need, kel mujale ehk pöörduda väga polegi.

Meid ümbritsev ja tööolmet mõjutav elu on aga paraku sellise kiirusega muutuv, et kipume pildi pealt välja kukkuma, mis tähendab, et enda nähtavaks tegemiseks on vaja järjest enam ja enam mõelda erinevatele koostöövõimalustele, sest võidujooks sotsiaalmeediumiga kaotati enne, kui see alatagi jõudis.

Ideelisel tasandil on raamatukogul võimalus sootsiumi moodustamiseks teiste nn pehmete riigi ja omavalitsuse kaukast finantseeritavate ettevõtetega. Ega oma mõjusfääri laiendamiseks muud valikut eriti polegi. Osapoolte nõusolekul ja huvi korral võiks olla vägagi mõeldav nn koostööliitude loomine. Nii et ülesandeid jagades ja teineteise tegevust toetades on  mõlemad osapooled bilansiliselt plussis.

Tallinna Keskraamatukogu on rohkem või vähem edukat koostööd teinud nii linnaosade sotsiaalosakondade kui ka laste-naiste varjupaikadega. Ja see on vaid osa nimetatuist. Ei hakka kõiki sotsiaalse mekiga koostööpartnereid üles lugema, sest mitte rusikaga rinnale tagumine – vaat kui tublid oleme, kellega kõigiga koostööd teeme – pole antud juhul teemaks. Teemaks on ikkagi ühe valusa valdkonna koostöö raamatukoguga ja selle tähtsus, ja ehk ka veidi laiemalt kui vaid külastajate arvu kogumine.

Ei saa öelda, et raamatukogu on ühiskonna seisukohalt tugeval positsioonil, pigem mitte, kuid samas ei saa öelda ka, et oleme haavatavaim. Ja seda hoolimata sellest, et nii mitmedki uuendustuuled on meie kultuurmaastikku räsimas ja muutmas. Õnneks!  Loodame parimat ka tulevikuks ilma fataalsete tagajärgedeta. Olgu märgitud, et näiteks Suurbritannias on viimaste aastate jooksul suletud sadu raamatukogusid.[1]

Seda enam peaks meile kui kultuuritöötajatele ja inimestele, kes näevad ka seda võib-olla kõige haavatavamat osa ühiskonnast, olema selge endast nõrgemate aitamise tähtsus. Näljasest saab ju ikka paremini aru see, kel endal kunagi nälg olnud. Seega võiks eeldada, et suudame ja tahame sellist sotsiaaltöö võrdkuju oma väga tihedatesse plaanidesse ja graafikutesse lisada. Ning tahamegi, sest ühiskonna paremaks muutmiseks on veel veidi ruumi jäänud.

Käesoleva aasta 26. märtsist 10. aprillini toimus Tallinna Keskraamatukogus koostöös Tallinna Naiste Kriisikodu ja Eesti Naiste Varjupaikade Liiduga kokku 4 infotundi, igaüks neist erinevas asukohas (Tallinna Keskraamatukogu peamaja, võõrkeelse kirjanduse osakond, Sõle haruraamatukogu ja Väike-Õismäe haruraamatukogu). Ei saa öelda, et külastajate huvi infotundide vastu väga suur oleks olnud. Samas kinnitab nende toimumise vajalikkust see, et voldikud ja infomaterjalid, mis olid vabalt kaasa võtmiseks nii infotundide toimumise aegu kui ka hiljem, kadusid küllaltki kiiresti.[2]See on aga selge märk sellelaadsete ettevõtmiste vajadusest.

Koduvägivald ja üldse vägivald lähedaste vahel (kõige laiemas mõttes) on ehk ikka veel paljude inimeste jaoks tabu, millest avalikult ei räägita ja mida endalegi raske tunnistada, saati siis veel teistele. Probleem on aga olemas vaatamata sellele, et otsustajad ja – veel hullem – ka vägivalla all kannatajad ise ei pea lähedaste vägivalda alati ühiskonna probleemiks.[3] Õnneks tundub selline suhtumine laiemas plaanis olevat siiski muutumas. Suhtumise ja ühiskonna väärtushinnangute muutmine on protsess, mis kestab kaua, kuid see ei tähenda, et selle poole püüelda ei tuleks.

Oma jutu illustreerimiseks räägin mõne lausega turvalisuse uuringust, mille Statistikaamet korraldas 2008.–2009. aastal ja millega koguti teavet kuritegevuse ja paarissuhte vägivalla kohta. Näiteks 2008 a. pöördus kodus aset leidnud vägivallaakti tõttu politsei poole 65 meest ja 475 naist.[4] 2009. aastal koges füüsilist vägivalda paarisuhtes 46 800 inimest. Eesti rahvaarvu arvestades on seda väga palju. Olgu ära märgitud ka see, et laste olemasolu ei vähenda vägivallariski, pigem vastupidi. Lastega leibkondades on partnerite vahelise vägivallaga kokku puutunud iga kümnes 15–74 aastane, ilma lasteta leibkondades on selliste inimeste osakaal peaaegu kaks korda väiksem.[5] Mis tähendab seda, et suur hulk lapsi kasvab peredes, kus nad vägivalda näevad ja seda ka vahetult kogevad. Selliste kogemuste mõju lapse emotsionaalsele, kehvemal juhul ka füüsilisele arengule vääriks omaette teemat ning alahinnata seda ei saa mitte mingil juhul.

Neid andmeid aluseks võttes on igati arusaadav, miks tuleb koduvägivalla teemat käsitleda prioriteetselt ja miks on oluline teha igakülgset selgitustööd ka sellises asutuses nagu raamatukogu, kuigi esmapilgul võib raamatukogu, kirjanduse ja vägivalla seos jääda enam kui ähmaseks.

Raamatukogude ühisosa vägivallavastase temaatikaga saab kenasti avada kirjanduse kaudu. Raamatute lugemine on see niidiots, millega saab kaasa aidata antud probleemipuntra lahtiharutamisele.

Selle selgitamiseks on hea tugineda uuringule („How does fiction reading influence empathy? An experimental investigation on the role of emotional transportation”, 2013), mis käsitleb lugemise mõju empaatiavõime kasvule.[6] Empaatia on osadustunne teise inimesega, tema omaduste, seisundite ja käitumisega.[7] Uuringu peateesiks olnud mõte, et lugemine võib tõsta inimeste empaatiavõimet, leidis katsete käigus kinnitust, kusjuures märkida tuleb ära just ilukirjanduse lugemise positiivne mõju. Aimekirjandus ei ole üldjuhul kirja pandud kandvate karakterite kaudu, seega on informatsioon esitatud umbisikulisemalt, ehk siis minatunnet ei teki ja seeläbi ei arene ka võime ennast narratiivi tegelasena tunda.[8] Viimasel ajal on Eestis ilmunud raamatutes piir ilukirjanduse ja aimekirjanduse vahel ähmastuma hakanud.  Teadmiskirjandust antakse üha enam ja enam edasi kindlate tegelaskujude kaudu, seega ei saa eespool toodud uuringu kindlat kahendjaotuse mõju üks-ühele võtta.

Ilukirjanduslikku teksti lugedes on lihtsam „muutuda” kellekski teiseks ja kogeda loo sündmustikku sarnaselt reaalselt toimuvate sündmustega. Narratiivses maailmas kujutavad lugejad ette, kuidas on näha maailma läbi teiste silmade, kujutledes ja isegi tegelikult kogedes loo tegelaskuju mõtteid ja emotsioone. Veelgi enam – uuringu läbiviijate väitel on tõendeid selle kohta, et teiste inimeste läbielatud emotsioonidest ja kogemustest lugemine aktiveerib ajus samu neuronistruktuure, mis aktiveeruvad millegi läbielamisel ja kogemisel reaalses maailmas. Lugemine pakub turvalist tugipinda ka selliste emotsioonide kogemiseks, mis tavaelus käivitaks enesekaitse ja -alalhoiuinstinkti.[9] Lugedes saab lubada tunneteskaala märksa olulisemat avardumist kui see reaalelus võimalik või kasulik oleks.

Tulles aga tagasi koduvägivalla teema juurde, on eksperdid väitnud, et vägivallatsejatel ei ole puudust niivõrd oskustest lahendada konflikte vägivalda kasutamata, kuivõrd puudu jääb tahtmisest.[10] Sellest saaks ehk järeldada, et puudu jääb võimest näha situatsiooni teise inimese vaatenurgast, ehk empaatiast. Eelnevast saabki järeldada, et mida rohkem inimesed loevad, seda enam suudavad ja tahavad nad teineteise suhtes käituda austusega ja arvestavalt. Muidugi on iseteema, kuidas kasvatada lugemust inimeste hulgas, kel seda emotsionaalse arengu seisukohalt vaja võiks minna.

Guardianis avaldatud Neil Gaimani artiklis välja toodud lugemise kasulikkus ebaterves suhtes olijale on kinnituseks, et lugemisest võidavad suhte mõlemad osapooled. Eskapistlik lugemine on hea võimalus jätta suhteprobleemid ja argimured korraks kõrvale. Unustada korraks kõik halb. Eespool nimetatud neuronistruktuuride aktiveerumisest rääkides – narratiivis negatiivse üle kontrolli omamisega kogetakse positiivset sellisel määral, mis pikemas perspektiivis võib anda inimesele võimaluse, julguse ja miks mitte ka oskuse halvast suhtest väljumiseks.[11]

Raamatukogude valduses on teavikud ja teave, mis väidetavalt on tänases maailmas olulisim ressurss. Seega on meie võimuses lähendada infot ja selle vajajaid.  Tähtis on aidata kaasa ühiskonnas lõhede vähendamisele. See ei ole kala andmine, pole see ka õnge andmine. Need on teiste ametkondade tööülesanded, kuid meie saame anda inimestele juhised selle õnge kasutamiseks või vähemalt juhatada institutsiooni juurde, kes õngi jagab, sest paistab, et väga tihti kipub just sellest teadmisest vajaka jääma.

Lõpetuseks võiks öelda, et Tallinna Keskraamatukogu on korraldatud infotundidega kaasa aidanud ühiskonnas koduvägivallateema laiemale teadvustamisele, mis ka probleemiga kokkupuutunute arvates on äärmiselt oluline.[12] Raamatukogu ei suuda kõrvaldada elu kitsaskohti, mis polegi tema ülesanne, kuid raamatukogul on võimalus olla nende lahendamisel esimeseks astmeks paljudele abivajavatele inimestele.

---

[1]Flood, A. UK lost more than 200 libraries in 2012

http://www.theguardian.com/books/2012/dec/10/uk-lost-200-libraries-2012 19.11.2013

[2] Käesolevaks hetkeks on uuritud infomaterjalide lisaks saamise võimalusi.

[3] Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 74.

[4] ibid.

[5] ibid. lk. 75.

[6] Pal, P. M., Veltkamp, M. How Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013

[7] ÕS. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn, 2003. lk. 128.

[8] Pal, P. M., Veltkamp, M. How Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013

[9] Pal, P. M., Veltkamp, M. How Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013

[10] Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 77.

[11] Gaiman, N. Why our futuure depens on libraries, readind and daydreaming. http://www.theguardian.com/books/2013/oct/15/neil-gaiman-future-libraries-reading-daydreaming 19.11.2013

[12] Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 80.

HOIATUS. Ainult raamatukoguhoidjatele ja raamatukoguga seotud inimestele.

4. novembril 2011 toimus Tallinna Keskraamatukogus sibulapäev. Ei see pole maitsetaimi või köögiviljakasvatust propageeriv üritus. Tegemist puhtal kujul raamatukogunduse kui eriala, kui minu eriala päevaga.

Ajendas mind kirjutama aga seal kõlanud Tuuli Klaasi ettekanne "Raamatukogu ja raamatukoguhoidja stereotüüpide meelevallas". Ettekande sisu polnud küll kuigivõrra seotud tegeliku teemapüstitusega, aga see selleks, ehk ongi hea, sest paistis, et teema teeninduskultuur Eesti raamatukogudes tabas hoidjaid märksa valusamalt. Eks tuleb tuhka pähe raputada ja öelda, et pole parata kõik meist ei ole sündinud klienditeenindajad. Ja lähtudes (rahva)raamatukoguhoidjate koguarvust aastal 2010 – 1603 –, ei olegi meid nii vähe ja seega tõenäosus, et mõni juhuslik ikka sekka satub päris suur. Jah, ilmselt on ka neid, kes ei peaks sellel alal töötama. Aga enamus on siiski ülitublid. Rabelevad oma pisipalkadega ja naeratavad klientidele. Päriselt. Noh, kui hr. Langi superidee teoks saab, siis me muidugi ei naerata enam. Mis sa tühjas ruumis ikka istud, nägu kõrvuni peas, aga see on ehk mõne hilisema postituse teema.

Igal juhul oleme me olemas, teenindame, naeratame, oleme sõbralikud, abivalmid, üldjuhul ka intelligentsed ja innovaatilised. Aga mide me ei kohe kindlasti ei ole – me ei ole uhked selle üle, kes me oleme. Me ei ole uhked selle üle, et oleme raamatukoguhoidjad. Kui ma veel noor ja roheline hoidja olin ja Viljandi Kultuuriakadeemias õppisin, küsis üks sõber, et kui sa nüüd diplomi kätte saad, kas siis pannakse sul juuksed krunni ja raamatutolm puistatakse sinna peale. Ei keeratud ja ei puistatud. Küll aga omandatud diplomiga tuli kaasa häbi mitte raamatukoguhoidjaks olemise pärast, pigem selle nimetuse pärast. Päästerõngaks sai infoteaduste sõna paberil. Ja hiljem ka, kui keegi küsis, millisel erialal kõrgharidus on omandatud, oli kiire vastus: ah infoteadustes. Pange nüüd käsi südamele ja öelge ausalt, kes poleks seda teinud. Tunnistan ausalt, et mina ka häbenen raamatukoguhoidja nimetust. Oli ikka märksa uhkem öelda, et olen juristi assistent kui et töötan raamatukogus. See, et ma hetkel olen ja olen ka varem olnud juhataja positsioonil, on see, mis minu puhul on mahendavaks asjaoluks. Juhataja ametinimetuses on paraku see rosin, mis paneb mu uhkust tundma, mitte sõna "raamatukogu".

Aga miks – sest raamatukoguhoidjaks olemine on tänapäeval vaat et võrdsustatud odava poeketi kassapidaja staatusega. Mitte et ma ei arvaks, et see töö pole midagi väärt. Müts maha nende naiste-meeste ees, kes päevast-päeva suudavad rutiinset, rasket ja täiesti tänamatut tööd teha. Aga see pole antud juhul teema. Tartu linnaraamatukogul on huvitav hierarhia kliendiga tegelejatest – on teenindajad, on raamatukogu ametnikud, on raamatukoguhoidjad. Ametnik kõlab märksa paremini kui hoidja, kuigi on staatuse poolest madalam.

Madal staatus on tänapäeva ühiskonnas korrelatsioonis teenitava raha hulgaga. Ehk mida rohkem sa teenid ja mida mõjukam sa oled, seda tähtsamaks seeneks saad end pidada. Samas on meil kõik hoovad käes, et muuta oma eksistents raamatukogus väärtuslikuks. Meie käes ja hallata on informatsioon. Tundub, et oleme midagi kahe silma vahele jätnud, nimelt selle, et kui me, kasvõi väevõimuga meedias ja kultuuriruumis pildile trügime (suured tänud, hr Lang, abi eest siinkohas), siis me olemegi väärtuslikud, sest meist räägitakse. Ja kui juba räägitakse, ju siis oleme olulised. Hetkeseisuga on raamatukogud hallid varjud. Kõik teavad, et nad on olemas, mõni ka külastab, kuid mingit mõjuvõimu nad ei oma.

Annan endale aru, et pildile saamine ja veel hullem, seal püsimine oleks paras vägitükk Heraklesegi. Aga usun, et see on võimalik. Paraku tuleb selleks tööd teha. Ja erialainimesena ma tean, et raamatukogutöö ei seisne tööajal tukkumises ja raamatute lugemises, mis tähendab seda, et me peame enda jõutagavarad koondama, et veel tublimad olla. Tulebki teha üritusi ja võimalikult mitmekesiseid, tulebki teha koostööd mis iganes institutsioonide ja ettevõtetega ja mis kõige tähtsam – tuleb olla lugejale asendamatu. Tuleb olla absoluutselt hädavajalik inimestele, kes tulevad meie juurde informatsiooni otsima. Tuleb leida see aeg, et tegeleda nende vajadustega. Aga selleks tuleb lahti saada kuvandist tühipalja teenindajana. Kuulu järgi olevat Taani raamatukogudes kasutusel taktika, kus hoidjad on pigem konsultandi rollis ja teevad tähtsamaid tööliigutusi kui seda on piiksutamine ning teenindajad on need, kelle õlul teeninduskonveier. Seni kuni kõrgharidusega targad naiste-meesterahvad rabelevad peamiselt samu liigutusi teha kui kassapidajad poes, seni on äärmiselt keeruline tõestada ühiskonnas, et meie loodav nn lisaväärtus on olulisem kui kassapidaja oma. Mis paraku tähendab ka kehvemat numbrit eelarve tabelites.
Miks kõlab mingi suvaline konsultant palju paremini kui
raamatukoguhoidja? Sest konsultant on Teadmised. Hoidja on sisuliselt valvur.
PR ja muu selline uhkem ning kõlavam kraam tuleks just panna teenima eesmärki, mis kaotaks pettekujutelma, nagu oleks raamatukoguhoidja krunniga tädi. Seostuda ei tohiks mitte poollagunenud raamatud, tolm ja vaikus, vaid teadmised. Me saame tegelikult ise ka väga palju ära teha mainekujunduse jaoks. Me saamegi olla need tegijad "tädid-onud".

Me peame pingutama, et saada pildile, muutuda oluliseks, sest eesmärk öelda uhkusega: "ma töötan raamatukogus" polegi nii väike, mille poole püüelda.