Wayward Pines

Kuidas käituksid, kui sattudes suvalisse väikelinna ei saa sealt linnast enam väljuda? Teed lihtsalt ei ole, mis välja viiks. Kuidas käituksid, kui ühendust võtta kellegagi väljaspool linna on võimatu ja kõik inimesed, kes linnas elavad pakuvad sulle lahenduste ja vastuste asemel naeratusega serveeritud small talk`i. 

Lisa küsimustele juurde ports tagaajamist, organiseeritud tapmist, mitte segamini ajada organiseeritud kuritegevusega, segadust tekitav  näiliselt üdini tore õhkkond, milles aimdub sünget hullumeelsust lisaks veel näpuotsa täis suhteid ja ongi käes retsept, millega küpsetati Wayward Pines´i  lood. Kokku neid eesti keeli hetkel 2. 1 on puudu. Hästi küpsetati. 

Esimese osa pea lõpuni välja ei aimdunud midagi ulmelist. Detektiivikas? Põnevik ehk? Aga siiski viimases lõpus keerab asi ulmeks ja teises osas jätkab alustatuga. Põnevuse otsijaile julgen soovitada küll ja vägagi. 

Kuulu järgi samadel ainetel ka telesari tootmise. Jään ootama. 

Näljamängud kogu oma triloogiaga

Seekord siis Näljamängud. Õigemini kogu triloogia nii Näljamängud, Lahvatab leek kui ka Pilapasknäär. Arvestades valatud vere hulka oleks Veremängud ehk sobivam pealkiri. Ausalt ma pole ühtegi noortele suunatud raamatut lugenud, kus tapmist erinevais variantides oleks sellises mahus. Kokku triloogia peale (kui mitte arvestada neid laipu, kes ainult vihjetena esinevad) oli nn otseeetris langenuid umbes 968 või midagi sellist, ausalt võis olla ka rohkem, masshukkumiste ohvrite täpne arv polnud lihtsalt antud. Kurb oli see, et enamik peategelasi sai otsa, välja arvatud loomulikult armastuskolmnurk. Kusjuures sellega oli ka mingi veider lugu, arvestades seda kui võimatult bitchilt ja isekalt tibinas (Katniss) käitus ei saanud mina aru miks need kaks noormeest tema pärast olid nõus kõik ohverdama kaasa arvatud oma elu. Müstika. Või lähtus autor loogikast, et armastataksegi neid naisi, kes on täiesti vallutamatud kindlused? Mine võta kinni. Samas Peeta oli nii hea, nii täiuslik, nii seda nii teist ja tükki kolmandatki, et tegemist oli ilmselgelt müütilise olendiga, sest sellist täiust ilmselgelt eksisteerida ei saa. Miks mulle tuleb meelde Eduard Vilde "Pisuhänd" kus Sander küsib Piibelehe käest parafraseerides, et kas peategelasel on ka negatiivseid omadusi, mille peale Piibeleht ütleb, et ta on inimene. Sander seepeale, need kraabi maha ja pane positiivset asemele. Ilmselgelt on Peeta tegelaskuju sama loogikaga toodetud.
Kui nüüd aga virisemine kõrvale jätta oli tegemist tegelikult väga hoogsa looga, mida raske käest panna. Ok esimese osa lõpu poole oli kuskil koht, kus traagelniidid olid ilmsed, kuid see jäi ka ainsaks. Edasi läksid ühe jutiga ja mõnuga.
Lugu ise sellest, kuidas Ameerikamaa asemel on riik Panem, mis koosneb 13 ringkonnast ja Kapitooliumist, mis keelab käseb, tapab ja piinab. Ehk siis Kapitoolium on riigi kese, mis elatub teiste alade toodangust. Näljamängud on mängud, kus varateismelised ja teismelised omavahel elu ja surma peale võitlevad. Moodne amfiteater gladiaatoritega sisuliselt, kus etenduse jaoks ei pea kohale tulema vaid seda kannab üle riiklik televisioon.
Peategelased Katniss ja Peeta on seekordsed oma ringkonna gladiaatorid ja tahtmata lükkavad käima sündmused, mis viivad ringkondade ülestõusuni. Miks Katnissist saab revolutsiooni nägu, see pole minu jaoks eriti loogiline, aga kui autor nii tahab siis pole minusugusel midagi kobiseda.
Ühesõnaga, kes verd ei karda võib lugeda küll.

"Inetud" Scott Westerfield

Tänu mitmetele kolimistele, kusjuures üks ootab veel ees, on Industriaallumehelbekesel kiired ajad. Noh segased ka, sest Industriaallumehelbekese kodu on seal, kus on tema selajakott, ehk siis sõbranna juures, kellele peaks juba ainuüksi kodutule kodu pakkumis teo eest sõbranna Osacri määrama. Kokkuvõtvalt on natuke keeruline leida aega ja vahel ka üles raamatut, kesk lapsi ja loomi ja seljakotte aga bussiga tööle sõites natuke ikka saab.

Seekordne lugemine siis nagu mainitud "Inetud". Peaks olema soovituslik raamat pubekatele. Sest faabula põhiliin jagab soovid kaheks: kas olla inetu, kuid vaba või olla ilus, täiuslik, muretu inimene barbi maailmas. Noh ma pole päris kindel, et ma igas konditsioonis ja igast asendist just esimest eelistaks. Pole lihtsalt juhtumisi olnud rikas ja ilus, seega võiks see täiesti nauditava olla. :P

Raamatu idee ilmselgelt on vastandada kahte maailmavaadet (ridade vahelt natuke seda va didaktikat ikka kumas läbi), aga natuke haledalt, sest nn vaba elu ei paku mingeid erilisi hüvesid peale töö, töö ja veelkord töö ja teadmise, et keegi pole sinu ajuga mässanud. Seega raamat iga lugeja jaoks kindlasti õpetlikku iva ei sisalda, pigem mõningal juhul isegi vastupidi, kuid asi on hästi kirjutet ja ladus ka. Pealegi nauditav juba seetõttu, et romantiline liin on taustaks. Seega jäävad ära igasugused ohked ja õhkamised nunnuisverkuiarmas poisi suunas kuigi jah kohustuslik nn inetu tüdruk, kes noortekates tooni annab on olemas ja loooooooomulikult saab temast täht ja raamatu seisukohalt inetu, kuid karismaatilise poisi südamedaam.