Sel raamatul olid kõik eeldused saada heaks krimkaks. Kirjanik on piisavalt lobeda sulega, raamatu ideelgi pole viga midagi ja ka tegevusliin kannaks välja (see osa suhteliselt kannabki), kuid kas oli tarvis mahtu paisutada või lihtsalt raamatule sügavust lisada? Igal juhul on raamat üle külvatud mütoloogiliste-usuliste-müütiliste-filosoofiliste lõigukestega, mis sisu pigem risustavad kui sellele lisaväärtust kannavad. Ma saan tegelikult sellest loogikast aru, miks autor need sinna sisse suras, eks teema – paheline ja laiale maailmale mõistetamatu sekt – annab selleks piisavalt alust. Mõni lõik raamatu peale oleks ilmselt vürtsina ka mõjunud, kuid kui ikka pool purki õhukese raamatuklibakasse kallata,  siis ega sest hääd nahka tule. Õige pea hakkasin "deep" kohti lugema diagonaalis. 

Teine minu meelest möödalask oli sihtgrupi udusus – ma ei tea, kellele see on kirjutatud. Ülesehitus ja süžee viitaks nagu noorsookirjandusele, üks nn uurivatest tegelastestki ju poisinaaskel, kuid samas on peadetektiiv eakas proua ja sügisesse ikka jõudnud inimeste tegemised ei huvita noori küll karvavõrdki. Noorteka kasuks räägiks ka mõningad (jälle minu meelest) ebaloogilisused. Kaks tüdrukut kaob jäljetult. Mõisahoonesse, mille pargist tüdrukud tundmatusse haihtusid, on end sisse seadnud salapärane, veider ja pelutav seltskond, ometi ei vaevu keegi uurijatest majalistega rääkima, rääkimata taustauurimisest. Ei kõla usutavalt, mul on Eesti politseist ikka märksa kõrgem arvamus. Noorte- või lastekriminullis see ehk ei olekski häirima jäänud, kuid raamatul on autori tahtel filosoofilist sügavust ja sellist, mida laps tuukerdada ei viitsi. 

Ei saa kohe kaht jätta kolmandata. Kui raamat on kirjapanija tahtel saanud uurimist nõudva mõõtme, siis võiks lõpus ikka korralikult lahti seletada, milline see loo keskpunkt ikkagi oli. Riivamisi ju midagi on, kuid see viivuks puudutamine jätab lugeja infonälga. 

Kui autor oleks mitme raamatu sisu toppimisel ühte raamatusse kirjutanud mitu ja erineva žanriga, oleks tulemus ikka kõvasti parem.

Halleluuja, maailmas ikka kirjutatakse veel kriminulle, kus peamisteks tegevusvaldkondadeks pole spionaaz, terrorivõrgustikud ja maffia. Vanad head sarimõrvarid on tagasi. Seda seekord Rootsis ja mitte sellisel kujul nagu me harjunud oleme.
Põnevust jagub, ja seda nii, et Industriaallumehelbeke oli nõus oma öisest iluunest ohverdama päris mitme tunni jagu väärt aega. On küll natuke uimane olla, kuid pole viga, asi oli seda väärt.
Asja tegi võluvaks (minu jaoks) see, et lisaks krimiloole on kaante vahel peidus ka muud, peredraamat, perevägivalda ja inimeste vahelisi suhteid.
Hää kraam.
Kuuldavasti on autoril 8 teost ilmunud, eesti keeli küll vaid lisaks "Jutlustajale" veel "Jääprintsess", kusjuures neil miski ajaline joon ka, ehk siis oleks pidanud alustama viimati nimetatust.

"Surnumäng" Anne Frasier

Hoolimata järjest enam maad võtvast kevadest ja häälitsevatest külmavarestest põõsastel on vahel ikka kange himu millegi tumeda, koleda ja sünge järgi. Tahaks midagi, kus oleks põnevust laipu ja verd. Just, tahaks krimkasid lugeda. Aga ilmselgelt on seda natuke palju tahetud, sest kui vaadata viimasel ajal ilmunud raamatuid siis peale elulugude ja reisikirjade ei olegi miskit. Ma saan aru küll, et nõudlust on.....aga siiski, mina nõuaks mõnda kabedamat kriminulli. Tuhkagi,mina olen ainult mina ja massina arvesse ei lähe.
Pole siis ime, et ma olen sunnnitud, lausa väevõimuga lohistatud vanade krimkade manu. Noh ja tulemus on käes. Tükk aega pole ma midagi na õblukest (sisult) lugenud. Hädapärast ju käis ka, kui ei oleks mingeid veidraid lauseid. Mitte, et seksi puudutav veider oleks või mind punastama paneks, ei pane, kuid kui keset uurimist on parafraseerides ja utreerides lause "ma tahaks teda k..." ja siis läheb uurimine edasi siis tekib ilmselgelt kiire lühis. Inimlaps loeb kiiresti ja kui tönksti on seal mingi kontekstiga vaid juuksekarvaga (kui sedagi) ühenduses olev lause, siis korraks tekib kerge segadusemoment ja tuleb ikka kontrollida, et ega enda ajus mingid veidrad ja arsti vajavad lood lahti ole. Ühesõnaga. Kui te oma ajaga mitte midagi peale ei oska hakata võite ju lugeda ka, kuid ausalt on olemas märksa asisemaid teoseid.

Zotov "Mõrvad põrgus"

Teadmatus on üks vastikumaid asju maailmas. Eks seetõttu tuleb spekuleerida ja teha seda ka teemal, mis saab hingest pärast surma. Zotovi "Mõrvad põrgus" pakub päris huvitava lähenemise asjale. Ehk siis unustage katlad ja seal keevad inimesed, ok ärge päris ära unustage, sest kui teil on õnn sattuda teispoolsuse kõrgematesse sfääridesse siis saate ekskursioonigrupiga põrgut väisates neid ikka näha, aga siiski.
Maailm, kus lokkab salakaubavedu (hiinlased muide, ja maalt - mis saab asjadest, mis hauda kaasa pannakse ah?), korruptsioon ja telekast tuleb 50% ajast reklaami ja ülejäänud ajast 3. sordi õudukaid ja eriti tüütuid tõsielusarju, maailm, kus külm õlu on unistus ja puhkepäevi pole olemas. Kui nüüd kristalselt aus olla siis paljude jaoks ei erinegi LINN väga palju maapealsest elust.
Indiviidi karistus sõltub suuresti sellest, milliste sigaduste hakkama saadud, ehk liiderdajad on impotentsed turvamehed stripibaaris jne. Arvestades seda peaks meie herr peaministri saatus teispoolsuses olema piraadilahe tüüpi asutuses failide kopeerimine.
Ja selles trööstitus paigas leiavad aset mõrvad. Kuidas tappa surnut, eks ikka kahtemoodi:
1. Lahustada hing ja sealpool olev keha olematusse
2. Lahustada hing ja sealpool olev keha näilisse olematusesse, mis viib tegelikult tagasi maapeale.
Jap. tee on kahepidine, kuigi ainult vastava riistapuu olemasolu korral.
Kogu raamat seisnebki enam-jaolt mõrvade uurimises, ehk siis krimka, mis tegelikult on preapokalüptika.
Värskendav vaade põrgule, kuid mõne koha peal on autori loogika ja järjepidevuse lonkamine liiga selgelt tajutav.
Aga noh ega kõike head ka ju ei saa, aitab teile patustele irooniast ja satiirist küll.

"Agatha Raisin ja surmapirukas" M.C.Beaton

Taaskordne Beatoni kriminull, kuid seekord uue peategelase Agatha Raisiniga. Ma ei tea, kas see tädi jääb Beatoni raamatutes ühekordseks virvenduseks või on oodata järge, kuid loota tuleb. Lugu sellest kuidas pealinna bitch saabub idüllilisse kolkakülla a´la Midsommer nagu mna asjast aru sain ja üritab sulanduda. Noh jah, ei tule see asi nii lihtsalt midagi. Pärast edukat tulemust saada külas pildile (eks nii ikka juhtub, kui kogemata sinu pirukas mürgitab pirukavõistluse kohtuniku) läheb aga asi ülesmäge ja isegi tekivad tädile sõbrad. Muide elus vist esimesed.

Natuke arengulooline story, kuid pearõhk on siiski krimilool, mis kannab päris edukalt.
Öökapikaks on Beatoni sulest pärit igati sobilik.

"Kuritööd" Ferdinand von Schirach

Industriaallumehelbeke armstab krimiasju. Seega pole midagi imestada, et sellise pealkirjaga teos öökapikesele maandus. Ja hea oli, et tegi, hästi inimlikus keeles ja plaanis lahti kirjutatud reaalselt juhtunud lood. Ilma pooli võtmata on autor, muide argielus krimiadvokaat, kelle praksisest lood ka pärit jutustanud lood, mis aitavad mõista osatäitjate motiive ja tegevust.

Politseikroonika kaotab krimilugudes inimliku mõõtme, järgi jäävad statistika. numbrid ja 36 aastane Mati või 42 aastane Valeri, aga raamatutes on liha luudel ja nimedel nägu. Loomulikult ei ole tegemist eesti lugudega, aga see pole tähtis ka, sest elud koosnevad kildudest ja potentsiaalseid kilde on ainult teatav hulk kõvakübaras, kust fortuuna, saatus, sina ise või tont teab mis taevased jõud neid pimesi valivad.

M.C. Beatoni kriminullidest

Järjest sai läbi neelatud kaks. Surijateks uimastisõltlane ja laimukirjade läkitaja. Mulle tundub, et ohvri isik pole nende lugude juures üldse mitte määravaks. Seega pole eriti vahet, kes see tüüp oli, kelle aeg vägivaldselt lühemaks tehti. Tähtis on õhustik, külaelu, naised ja šotlased. Sihuke söödava seebi moodi värk, kus peategelase ümber iga osa uus kena näitsik keerlemas, aga õnnetu Hamish Macbeth ikka ei leia ega leia seda õiget, noh seda kummi annab ikka usinasti venitada.

Üldiselt tituleeriks naiste krimkaks, sest uurimine pole väga tähtis, tähtsamad on suhted elavate vahel. Surnu oli on ja jääb taustafiguuriks.

"Kolmas märk" Yrsa Sigurdardottir

Söödav segu Da Vinci koodist (raamat) ja Midsommeri mõrvadest (seriaali kujul). Õhustik on selline ei üks ega teine aga üle pika aja jälle kriminull, mille lugemine mingitki elevust tekitas. Rääkimata sellest, et Islandi kirjandusega pole varasemalt kokkupuuteid olnud. Meeldiv üllatus. Ameerika ja inglise samas žanris ilmunute kõrval ikka tõeliselt värskendav. Ok asja juurde nüüd. Raamat koosneb peamiselt nõiakunstist, maagiast ja vanadest ürikutest, näpuotsaga kaasaegset maailma. Kusjuures tundus, et autor on üpris põhjalik olnud, sest mõningad faktid, mida ma puhtal huvi pärast googeldasin ostutusidki tõepärasteks pärimusteks. Ega ma enne küll ei teadnud, mis asjad on laibapüksid. Teie uudishimu rahuldamiseks olgu öeldud, et surnud mehe alakehalt (alates vööst) maha kooritud nahk, mis pidid toimima kasutajale nn teise nahana ja mille funktsiooniks oli lisarikkuse saamine, kui asetada mündid surnud mehe teatavatesse eenduvasse kehaosasse. Kusjuures oluline on see, et münt tuli varastada lesknaiselt kindlal ajal. Jama kui palju aga pidi toimima. Puudub võimalus ja olgem ka ausad tahtmine asja täpsemalt uurida. Noh selliseid vahvaid teadmisi tuli teisigi.

Uurimine ise käib ümber surnud ektsentrilise nooruki laiba, kel silmad eemaldatud ja rinnale lõigatud kahtlane märk. Kusjuures surnud tüüp oli suur nõiakunsti huviline, kes koondas enda ümber teisigi maagiaga tegelejaid. Mitte segamini ajada Wiccadega, antud kontekstis on tegemist maagiaga, mis tugineb ajaloolistele allikatele. Kahtlusaluseid seega mitu ja enam nagu motiivegi.

Miks raamat pealkirja kannab kolmas märk pole mitte õrna aimugi, sest märke oli mu meelest ainult üks, aga ju on asjal mingi hoomamatu loogika siiski sees.

"Inimene" Maple noogutas rahulolevalt. Kahtlusaluste hulk vähenes kiiresti.

Kui ühe lambakriminulli kolmandal leheküljel on selline lause ei saa ju tegemist olla halva raamatuga. OO ei. Mõnus vaheldus, kus argipäev ja rohusöömine vahelduvad filosoofiliste mõtisklustega elust ja lambaks olemisest.

"Ei tea, kas ta siis sai selle?" küsis Cordelia mõne aja pärast." "Mille?" päris Zora. "George´i hinge," ütles Cordelia. "Ma mõtlen, et kas ta sai George´i hinge endale." "kui ta selle sai, peab ta selle tagasi andma," ütles Sir Ritchfield rangelt. Hing oli asja vastand. Miski, millega sai maailma avastada . See oli midagi väärtuslikku ja olulist, isegi kui see oli väga väike nagu inimestel.

"Ettekuulutaja" Karin Fossum

Puu all vankris maganud lapsuke leitakse verest nõretavana. Täies elujõus vanaproua avastab ajalehest oma surmakuulutuse. Nõnda järgneb üks kummaline juhtum teisele. Tegemist ei ole süütute poisikesenaljadega, vaid eriti kavalate ja pahatahtlike tegudega, mis löövad inimesed täielikult rööpast.


Vot ja nii ongi. Ei hakanud uut sisukokkuvõttet välja mõtlema. Milleks? Kui keegi selle töö juba ära tegi... siis las nii ollagi. Terve raamatu täis häirivaid tegevusi, mis inimeste suurimad elulised hirmud reaalseks muudab, mis kisub esile just selle millest tahaks vaikida, et see selliseltki olematuks muutuks. Ja isegi kui pahatahtlik akt on minevik jääb see ikka kummitama, sest näiline turvalisus on kildudeks. Suuremalt raamat elude segi paiskamisest koosnebki. Mirabilia sarjas ilmunu on mu teadvuses kinnistunud kui kriminullid. Tean, tean, et on ka muud, aga see ei ole kriminull. Seda hoolimata asjaolust, et on olemas politsei ja komissar. Neile pole kandvat rolli antud. See on sihuke kummaline raamat millele ma määratlust ei oska anda. Aga väga hea sellegi poolest. Lõpp jääb õhku rippuma, aga ehk on paremgi, et ta seda teeb.