elust, sms laenust ja raamatust

"Mis sul viga on" Ega eriti ei midagi, tänan küsimast lihtsalt kukalt kratsima ajab pangandussfääris töötavate inimeste lollus. Kõik taibukad ja teravad poisid-tüdrukud andke andeks, see ei käi teie kohta.

Suurem osa mõtlevatest inimestest teab või vähemalt on kuulnud, et SMS laen on paha, et asja mitte nii teravatele selgemaks teha siis halvad on kõik kiirlaenud ja pole vahet, millisel tagatisel see väljastatud on. Nüüd tagasi teema juurde, ehk siis kuidas puutuvad kokku kiirlaen ja pangatöötaja aga nii, et alles ükspäev ma nägin kuidas minule teada olev finantssektori töötaja kiirlaenu võttis. Püha püss ja pudulojused, kas pangad ikka üldse ei vali oma töötajaid, samas kui ideeliselt rahamaailmaga tuttav inimene ei hammusta skeemi läbi on seda tavainimestelt ehk palju oodata?

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida siiski raamatust. Päris asjalik lugemine oli, hunnik probleemipüstitusi ja seda kõike sellistel teemadel, et tõenäolliselt on aktuaalne veel ka 5 aasta pärast. Aeg-ajalt on vaja selliseid teravamaid kive ka, et ära ei manduks ja kõigele käega ei lööks. Sest kui see juhtub siis ei olegi kellelgi mitte midagi viga, lihtsalt suva on kõigest.

Danielle, Trussoni "Maised inglid"

Järjekordne vandenõuteooria, usuorganisatsioonide sepistuste ja müütide austajatele. Millal nad küll väsivad ja millal küll mina väsin neid lugemast. Tegelikult ootasin ma midagi hoopis muud kui Da Vinci koodi klooni, ikke pigem sinna ulme kanti midagi v kerget fantaasia sugemetega üllitist. Ma ei saanud seda mida tahtsin. Aga ajaviite kirjandusena on seeditav. Positiivsena mõjus see, et viidatud oli reaalselt eksisteerivatele autoritele, ehk see oli vaimse kaalu lisamiseks raamatule näiteks Masaru Emoto mainimine, kuid samas kui palju on neid inimesi, kes täpselt teavad, millega see konkreetne jaapanlane tegeleb. Ma pakuks, et mitte nii meeletult, seega.......

Algus kusjuures on paljulubavam aga lõpp läheb kuidagi triviaalseks ja natuke odava populaarsuse maiguliseks. Oleks võinud lugemata jätta ja selle asemel midagi kabedamat teha.

"Kolm paksu" Juri Oleša

Nii revolutsioonilist raamatut kohe annab otsida. Ma pole poliitikas väga tugev aga maailmavaateliselt viskaks nagu vasakpoolset kommunismi. Sõda kogu maailma kodanluse ehk siis paksude vastu, edasiantud utreeritult ja lastele söödaval kujul. Hoolimata eesti keeli väljalaske aastast (1966) on tegemist minu lapsepõlve raamatuga, mida sai maal ikka mitu ja mitu ringi loetud. Noh jah, paluks nüüd mitte üldisteda ja kaugeleulatuvaid järeldusi teha, kuid samas mine tea võib-olla mu vasakpoole kaldu hoiak on just sellistest asjadest tõuke saanud. Minu lapsepõlve kolme paksu raamat on ammu-ammu kadunud, kuid mulle sattus pihku selle raamatu venekeelne variant ja see tekitas minus tahtmise see uuesti pihku võtta. Ei kahetse, sest kui räme ideoloogia laviin kõrvale jätta ei ole ju tegemist üldse mitte paha raamatuga. Sünge küll aga hea võidab, kuidas siis teisiti, ehk see mulle põnnina imponeeriski ja minu üldine kasvukeskkond toetas toona veel klassivõitluse ideed. "Kõigi maade proletaarlased ühinega ja surm kapitalistidele"lipukirja kandev teos.

Ilus eksiil Eestis, João Lopes Marques

Ei hakka ühe kaupa võtma seega tuleb koondsissekanne "Minu ilus eksiil Eestis" ja "Minu väga ilus eksiil Eestis". Üpris sarnased raamatud või ei ole ka, ei mäleta, sest ma lugesin mõlemat korraga, lehekülg siit teine sealt meetodil. Oleks natuke teravamat oodanud, aga noh samas on autori seisukoht ka arusaadav kui tema siinmail ikka edasi elada tahab on natuke riskantne eestlaste eneseuhkusele soola peale raputada. Omadele antakse see ju veel andeks, aga sissetulnutele mitte iialgi. Samas mõningad tähelepanekud ju ikka olid, ja mõned ehk sellisedki, mis endal märkamata jäävad. Peavadki olema inimese märkamisvõime on kindlasti kakultuuritaustaga seotud ja seega on ju tore ja informatiivne kui keegi suvatseb eestlastest

kirjutada.

Midagi enda kohta saavad ju ikkagi öelda ennekõike teised. Mis vahet, mida aeglase võitu eestlased sisimas arvavad või teevad või tahavad kui väljapoole ei kostu silpigi. Muu maailm võtab meid ju ikkagi selle järgi kuidas me tundume, mitte selle järgi mis meil sibulakoorte sisse peidetud.

Tasub lugeda kui aega üleliia käes. Midagi juurde väga ei anna aga ega küljest ka ei võta.

"Trollide meri" Nancy Farmer

Üle oi kui pika aja jälle fantasy, mida oli mõnus lugeda ja nii, et enne ikka tuttu minna ei saa, kui värk selge ja tegelased kodus tagasi. Sündmustik toimub ajal, kui paganlus, muistne usk ja ristiusk kõik koos veel eksisteerivad, eks nad teevad seda ka praegu, kuid mitte sellisel tasemel. Maagia ja nõiakunst siiski enamikule igapäevased ei ole. Sisu ümber jutustama ei hakka milleks, eks isegi teate, mis fantasy romaanides on ja kui ei, siis vaevalt, et te teada tahategi. Lohed, nõiad, trollid maagia jne. Autor on usinasti tegelenud põhjamaade pärimuste tudeerimisega ja seda ei saaks öelda, et halvasti. Omamoodi tore on seisukoht, kus põhjala kubiseb paksult trollidest ja see on maagiliste olendite ja maailma kese. Eks see siis otsapidi ka eestlasi puudutaks, polegi me geograafiliselt nii kaugel sellest, kuigi eestlasi ei mainita ja pigem käib jutt ikka viikingite ümber. Samas mingid allikad väidavad, et ka eestlastel on oma roll rüüstajatena sel ajal täita, tont seda teab. Ma ei tea, mis taimi nemad kasutasid, et meelestada oma vaimu lahinguks, ma olen mingit teooriat kärbseseente kohta lugenud, kus enne võitlust söödi neid ja tundes tibakene taime mõju meeltele siis see võib toimida küll. Ehk siis, et kujutad ennast võimsa karulase-hundina ja teisi koledate koletistena kellega peab elu surma peale lahingut pidama. Noh mine võta kinni onju. Oli see siis mingi kahtlane taim või tavaline punane kärbseseen aga see ei kahanda loo väärtust.

Igal juhul mõnus lugemine.

M.C. Beatoni kriminullidest

Järjest sai läbi neelatud kaks. Surijateks uimastisõltlane ja laimukirjade läkitaja. Mulle tundub, et ohvri isik pole nende lugude juures üldse mitte määravaks. Seega pole eriti vahet, kes see tüüp oli, kelle aeg vägivaldselt lühemaks tehti. Tähtis on õhustik, külaelu, naised ja šotlased. Sihuke söödava seebi moodi värk, kus peategelase ümber iga osa uus kena näitsik keerlemas, aga õnnetu Hamish Macbeth ikka ei leia ega leia seda õiget, noh seda kummi annab ikka usinasti venitada.

Üldiselt tituleeriks naiste krimkaks, sest uurimine pole väga tähtis, tähtsamad on suhted elavate vahel. Surnu oli on ja jääb taustafiguuriks.

"Maailma lihtsaimad ilunipid" Diane Irons

Jällegi üks mannavahu karva raamat. Aga seekordne teos on ikka hoopis tummisem tükk jumalikuks olemise asjast. Olemuselt puhas nõuanderaamat, kusjuures mõned õpetused võivad seal isegi päris asjakohased olla ja samas mõned ka mitte. Soovitus katta oma väljakasvanud juuksejuured sobivas toonis lauvärviga ei kõla just paljulubavalt. Samas mine tea, proovinud pole aga see ehk tingitud pigem minu vastumeelsusest peas kantava pulbri suhtes. Kui keegi katsetab palub allakirjutanu lahkesti temale ka teada anda, et kuidas oli ja kas suurema tuulehoo ajal sai varjuda suurde tolmupilve.Tegelane, olles ise väidetavalt modellindusmaailmas käpp pajatab üpris põhjalikult modellide poolt kasutatavatest ilunippidest, mõningaid palun mitte järgi proovida. Vannipuhastuspulber ei ole hammastele hea, selle peale tuleb isegi minusugune keemia kauge persoon, kes suure vaevaga teab, et H2O ei ole mitte ainult hea ja tervislik vaid lausa enamike dieetide alus. Vannipuhastaja keemilisest valemist ei

tea ma muidugi silpigi, aga laseb oletada, et erinevate asjade emailid ei ole ühesuguse koostisega.

Tegelt julgen soovitada küll, sest see oli asjalikeim selle teemalisi raamatuid, mis pihku sattunud.