koondamisest masenduseta

Pildi allikas: SIIN
Nüüd see on siis käes, minu elu esimene koondamisteade. Kõigest 10 tööaastat läkski, enne kui ära tuli. Need 10 ei olnud küll paikselt veedetud aga see pole tähtis. Tähtis on see, et jõudsin ikka ära oodata, kas ma olen kurb, tegelikult ei ole, kas ma kahetsen raamatukogust ära tulemist, absoluutselt mitte. Tänu sealt ära tulemisele on kivinenud olek murenenud ja maailm lahti. Elu on nii huvitav praegu. Kõik on muutumises- viimase aastaga kooli lõpp, elukaaslasest lahku kolimine, uus kodu, uus töö ja nüüd jälle potentsiaalselt tulemas olev uus töö.

Ilmselt saan ma ennast distantseerida peamiselt seetõttu, et mul on tagala olemas, minu kallid esivanemad nimelt, kui poleks, ......, mul pole õrna ette kujutustki, mis ma siis teeks. Paanitseks ehk, aga praegu pole vajadust ega tahtmist, hoopis innukalt ootan midagi uut ja vahvat. Ja raudselt tuleb ka. Homme lähen oma elu kolmandale töövestlusele. Ma loodan, et saan, kuid kui keegi on minust parem siis mingu tal hästi. Mingil hetkel tuleb ka minu kord.

Ühe lausega siis, mitte midagi pole katki, kui üks uks sulgub avanevad kuskil uued.

Deemonite välimääraja

Ükski tarkusetera ei voola üle külgede maha. Seega on ilmselt mingil seni teadmata põhjusel äärmiselt oluline tunda ära deemon ja suuta tema põlvnemine paika panna. Ei julge pead anda, et nüüd suudan, aga seis on parem kui enne. Tegelikkus on see, et rahvapärimus on huvitav, eriti veel kui paralleelselt saab võrrelda eri riikide omi, sarnsused on kusjuures täiesti olemas ja nii on ehk mõnigi kord aimata ühiseid juuri ja ühisosa, muidu täiesti erinevatel kultuuridel. Aga ikkagi, deemonid on kõikjal......usu, vaata ja sa leiad nad üles. :D

"Kuritööd" Ferdinand von Schirach

Industriaallumehelbeke armstab krimiasju. Seega pole midagi imestada, et sellise pealkirjaga teos öökapikesele maandus. Ja hea oli, et tegi, hästi inimlikus keeles ja plaanis lahti kirjutatud reaalselt juhtunud lood. Ilma pooli võtmata on autor, muide argielus krimiadvokaat, kelle praksisest lood ka pärit jutustanud lood, mis aitavad mõista osatäitjate motiive ja tegevust.

Politseikroonika kaotab krimilugudes inimliku mõõtme, järgi jäävad statistika. numbrid ja 36 aastane Mati või 42 aastane Valeri, aga raamatutes on liha luudel ja nimedel nägu. Loomulikult ei ole tegemist eesti lugudega, aga see pole tähtis ka, sest elud koosnevad kildudest ja potentsiaalseid kilde on ainult teatav hulk kõvakübaras, kust fortuuna, saatus, sina ise või tont teab mis taevased jõud neid pimesi valivad.

elust, sms laenust ja raamatust

"Mis sul viga on" Ega eriti ei midagi, tänan küsimast lihtsalt kukalt kratsima ajab pangandussfääris töötavate inimeste lollus. Kõik taibukad ja teravad poisid-tüdrukud andke andeks, see ei käi teie kohta.

Suurem osa mõtlevatest inimestest teab või vähemalt on kuulnud, et SMS laen on paha, et asja mitte nii teravatele selgemaks teha siis halvad on kõik kiirlaenud ja pole vahet, millisel tagatisel see väljastatud on. Nüüd tagasi teema juurde, ehk siis kuidas puutuvad kokku kiirlaen ja pangatöötaja aga nii, et alles ükspäev ma nägin kuidas minule teada olev finantssektori töötaja kiirlaenu võttis. Püha püss ja pudulojused, kas pangad ikka üldse ei vali oma töötajaid, samas kui ideeliselt rahamaailmaga tuttav inimene ei hammusta skeemi läbi on seda tavainimestelt ehk palju oodata?

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida siiski raamatust. Päris asjalik lugemine oli, hunnik probleemipüstitusi ja seda kõike sellistel teemadel, et tõenäolliselt on aktuaalne veel ka 5 aasta pärast. Aeg-ajalt on vaja selliseid teravamaid kive ka, et ära ei manduks ja kõigele käega ei lööks. Sest kui see juhtub siis ei olegi kellelgi mitte midagi viga, lihtsalt suva on kõigest.

Danielle, Trussoni "Maised inglid"

Järjekordne vandenõuteooria, usuorganisatsioonide sepistuste ja müütide austajatele. Millal nad küll väsivad ja millal küll mina väsin neid lugemast. Tegelikult ootasin ma midagi hoopis muud kui Da Vinci koodi klooni, ikke pigem sinna ulme kanti midagi v kerget fantaasia sugemetega üllitist. Ma ei saanud seda mida tahtsin. Aga ajaviite kirjandusena on seeditav. Positiivsena mõjus see, et viidatud oli reaalselt eksisteerivatele autoritele, ehk see oli vaimse kaalu lisamiseks raamatule näiteks Masaru Emoto mainimine, kuid samas kui palju on neid inimesi, kes täpselt teavad, millega see konkreetne jaapanlane tegeleb. Ma pakuks, et mitte nii meeletult, seega.......

Algus kusjuures on paljulubavam aga lõpp läheb kuidagi triviaalseks ja natuke odava populaarsuse maiguliseks. Oleks võinud lugemata jätta ja selle asemel midagi kabedamat teha.

"Kolm paksu" Juri Oleša

Nii revolutsioonilist raamatut kohe annab otsida. Ma pole poliitikas väga tugev aga maailmavaateliselt viskaks nagu vasakpoolset kommunismi. Sõda kogu maailma kodanluse ehk siis paksude vastu, edasiantud utreeritult ja lastele söödaval kujul. Hoolimata eesti keeli väljalaske aastast (1966) on tegemist minu lapsepõlve raamatuga, mida sai maal ikka mitu ja mitu ringi loetud. Noh jah, paluks nüüd mitte üldisteda ja kaugeleulatuvaid järeldusi teha, kuid samas mine tea võib-olla mu vasakpoole kaldu hoiak on just sellistest asjadest tõuke saanud. Minu lapsepõlve kolme paksu raamat on ammu-ammu kadunud, kuid mulle sattus pihku selle raamatu venekeelne variant ja see tekitas minus tahtmise see uuesti pihku võtta. Ei kahetse, sest kui räme ideoloogia laviin kõrvale jätta ei ole ju tegemist üldse mitte paha raamatuga. Sünge küll aga hea võidab, kuidas siis teisiti, ehk see mulle põnnina imponeeriski ja minu üldine kasvukeskkond toetas toona veel klassivõitluse ideed. "Kõigi maade proletaarlased ühinega ja surm kapitalistidele"lipukirja kandev teos.

Ilus eksiil Eestis, João Lopes Marques

Ei hakka ühe kaupa võtma seega tuleb koondsissekanne "Minu ilus eksiil Eestis" ja "Minu väga ilus eksiil Eestis". Üpris sarnased raamatud või ei ole ka, ei mäleta, sest ma lugesin mõlemat korraga, lehekülg siit teine sealt meetodil. Oleks natuke teravamat oodanud, aga noh samas on autori seisukoht ka arusaadav kui tema siinmail ikka edasi elada tahab on natuke riskantne eestlaste eneseuhkusele soola peale raputada. Omadele antakse see ju veel andeks, aga sissetulnutele mitte iialgi. Samas mõningad tähelepanekud ju ikka olid, ja mõned ehk sellisedki, mis endal märkamata jäävad. Peavadki olema inimese märkamisvõime on kindlasti kakultuuritaustaga seotud ja seega on ju tore ja informatiivne kui keegi suvatseb eestlastest

kirjutada.

Midagi enda kohta saavad ju ikkagi öelda ennekõike teised. Mis vahet, mida aeglase võitu eestlased sisimas arvavad või teevad või tahavad kui väljapoole ei kostu silpigi. Muu maailm võtab meid ju ikkagi selle järgi kuidas me tundume, mitte selle järgi mis meil sibulakoorte sisse peidetud.

Tasub lugeda kui aega üleliia käes. Midagi juurde väga ei anna aga ega küljest ka ei võta.