"Inetud" Scott Westerfield

Tänu mitmetele kolimistele, kusjuures üks ootab veel ees, on Industriaallumehelbekesel kiired ajad. Noh segased ka, sest Industriaallumehelbekese kodu on seal, kus on tema selajakott, ehk siis sõbranna juures, kellele peaks juba ainuüksi kodutule kodu pakkumis teo eest sõbranna Osacri määrama. Kokkuvõtvalt on natuke keeruline leida aega ja vahel ka üles raamatut, kesk lapsi ja loomi ja seljakotte aga bussiga tööle sõites natuke ikka saab.

Seekordne lugemine siis nagu mainitud "Inetud". Peaks olema soovituslik raamat pubekatele. Sest faabula põhiliin jagab soovid kaheks: kas olla inetu, kuid vaba või olla ilus, täiuslik, muretu inimene barbi maailmas. Noh ma pole päris kindel, et ma igas konditsioonis ja igast asendist just esimest eelistaks. Pole lihtsalt juhtumisi olnud rikas ja ilus, seega võiks see täiesti nauditava olla. :P

Raamatu idee ilmselgelt on vastandada kahte maailmavaadet (ridade vahelt natuke seda va didaktikat ikka kumas läbi), aga natuke haledalt, sest nn vaba elu ei paku mingeid erilisi hüvesid peale töö, töö ja veelkord töö ja teadmise, et keegi pole sinu ajuga mässanud. Seega raamat iga lugeja jaoks kindlasti õpetlikku iva ei sisalda, pigem mõningal juhul isegi vastupidi, kuid asi on hästi kirjutet ja ladus ka. Pealegi nauditav juba seetõttu, et romantiline liin on taustaks. Seega jäävad ära igasugused ohked ja õhkamised nunnuisverkuiarmas poisi suunas kuigi jah kohustuslik nn inetu tüdruk, kes noortekates tooni annab on olemas ja loooooooomulikult saab temast täht ja raamatu seisukohalt inetu, kuid karismaatilise poisi südamedaam.

Indigo või kristallikarva kaagid

Pildi allikas

Viimasel paaril aastal on mitmelt poolt kõrvu jõudnud termin indigolapsed, natuke hiljem lisandusid ka kristallilapsed, aga see selleks. Termin peaks kirjeldama põngermanne, kes puhaste hingedena ei oska muudmoodi ühiskonnas hakkama saada kui pätti tehes - halvasti käitudes jne. Vabandusena tuuakse see, et tema vaim või astraalkeha, või mõlemad korraga on maailma toimimisest nii haavu täis, et inimesed ei mõista neid, seega see on ainus viis kommunikeerumiseks. Ühesõnaga ilus ja ümmargune jutt sellest kuidas pättpõngerjad ei ole pätiks olemises süüdi vaid seda on ikkagi ühiskond, mis laastavalt mõjub. Ma saan aru, et eks ühiskonnal ongi siin oma sõna kaasa rääkida, kuid mulle tundub ka, et kogu nali seisneb antud juhul mitte niivõrd asja mõistmises vaid pigem pättpõngerjate õigustamises. Ehk vägisi nii, et ärme teeme ega ütleme neile miskit, vaesekesed on ühiskonna ja maailma ohvrid või midagi sellist. Märtritallekesed missugused. Ma kahtlustan, et püsimatud jõnglased on läbi aegade olemas olnud ja ka sellised, kes olemasoleva ühiskonna piire kompavad ja neist nii mõnelgi mürinal üle sõidavad. Ja ongi hea, et nad on sellised võivad päris kaugele jõuda, sest neil on tegutsemisjulgust. Juhul muidugi kui nad oma hulljulgusega end parematele jahimaadele, toonela taha ei kupata. Ma ei heidagi neile niivõrd midagi ette kui täiskasvanutele, kes ei üritagi piire seada vaid tekitavad põngerjatele märtri oreooli ümber ja seetõttu julgustavad neid veel kaugemale piiride avastamisretkele. Kurja täiskasvanuna olen ma kindel, et lapsed vajavad piire, seega oleks vastutustundetu kui täiskasvanud selle asemel, et neid seada lõhuvad viimased olemasolevad.

Pilt pärit
3 päeva Tallinnas ja polegi veel kordagi kapitaalselt ära eksinud, millest võin järeldada, et ma niiiiiiii topograafiline idioot siis ehk ei olegi, nagu ma senini kahtlustanud oled. Aga noh, eks on vara veel hõisata ka, homne päev toob kaasa minu esimese tööpäeva kohas, kus ma pole kunagi viibinud ja ma pean sinna jõudmiseks kasutama erinevaid transpordi vahendeid ja puha. Oh jah. Eks ma püüan vapper olla :P
Jätan aga hoogsasti meelde kõikvõimalikke maa ja mere märke ja muudkui orienteerun. Ma saan aru, et enamiku jaoks, eriti LINNA elanikele on see naeruväärne siplemine, et kuidas ei oska ja kuidas ei saa, aga noh kui pisikesest kõik käe-jala juures olevast Tartust tulla (ma ei taha mõeldagi, mis oleks pea ees päälinna mellu sukelduda mõnest pisikülast, kuskilt piiriäärest), on ikka vahe sees küll. Aga ma juba tean, et see kerge paanika kestab tugevalt nädal-kaks ja siis on ok. Peamised marsruudid peaksid selleks ajaks selged küll olema ja uusi on aega tasapidi avastada. Pealegi on minu jaoks müstiline see, et ma olen lihtsalt tänaval põrganud kokku 2 tuttavaga oma mingitest varasematest elu perioodidest. Kas see tähendab, et kõik kohtuvad lõpuks ikkagi Tallinnas või on see märk sellest, et mul on arutu hulk tuttavaid ja seega loogiline, et neid lihtsalt jagubki igale poole?

Jälle kolimisjutud

PS. Pildi allikas
Müstika, ma saan nii Guinessi rekordite raamatusse. Sellel aastal kolm korda kolida. Ausalt okse maitse on juba suus sellest asjasde tassimisest ja kokku-lahku pakkimisest. Kui keegi selle eest palka maksaks võiksin ma juba päris rikas tsikk olla. Aga loodetavasti nüüd hoog raugeb ja saan mõneti paiksemaks ka jääda. Uuest kuust on mu elu küll jagatuna kahe linna vahel, kuid ma ei lase ennast sellest hirmutada. Tundub põnev ja natuke ka kole. Ausalt iiiimetilluke hirm on päälinna ees, aga noh, see on sihuke põnevuse hirm rohkem. Uus linn, uued inimesed, uus suurepärane töö ja loomulikult uued poed, eriti kaltsukad, mida avastama minna. Ah elu on ilus.
Jap mu töötuks olemise aeg saab otsa. Ja back to the library. Ehk ei olegi see nii halb, pealegi nii palju kui ma seda asja uurinud olen tundub uus koduraamatukogu päris innovaatiline asutus olevat. Ideid õnneks mul jagub. Seega saab põnev aeg olema.
Uskuda tuleb, et kõik läheb hästi ja lähebki.

Paid tüdrukud äris edu ei saavuta

Kogu jutt selle ümber mida teevad naised valesti, et karjääriredelil turnimine nii edukas pole, kui eeldada võiks. Noh eks see loomulikult ole natuke feministlik lähenemine, ja neile, kellel see sõna punnid tekkima ja juuksed püsti tõusma paneb kohe kindlasti keelatud. Aga naistele, kel tööelu olemas ja kes miskit saavutada tahavad lausa kohustuslikuks lektüüriks. Palju on räägitud klaaslaest ja eks see patriarhaalses maailmas eksisteerib ka kuigivõrd, kuid veel olulisem on see, et naised klaaslaele ise tsementi peale kipuvad kuhjama. Selle vastu rida soovitusi raamatust, muide raamat ongi punktide kaupa, ehk siis lahatud on vigu, mida naised teevad oma tööelus.

1. töörabamine

2. teiste eest töö ära tegemine

3. vahetpidamata töötamine

4. firma rahaga koonerdamine

5. ootamine, et teile pakutakse seda, mida teie tahate

. sidemete mittekasutamine

7. enne otsuste langetamist, teist earvamuse küsimine

8. ülemäära isikliku info jagamine

9. liigne hirm teisi solvata

10. oma kontori koduselt kaunistamine

11.teiste toitmine

12. töö eraelust ettepoole tõstmine

13. oma ametiposti alavääristamine

14. sobimatu jumestus ja meik

15. jalgade istumise alla kerimine

16. avalikult mukkimine

17. arvamine, et teised teavad teist rohkem

18. sootrumbi väljakäimine

19. nutmine

.............etc.

Ajakirjanduses on palju juttu olnud soolistest stereotüüpidest ja nende taasprodutseerimistest juba lasteaia east alates, see oli, on ja kahjuks vist ka jääb nii, kuid kui endale neid teadvustada, kas siis ei peaks olema lihtsam ise mallile mittevastavalt käituda?

Sillamäe passioon

Kunagi aastaid tagasi sai loetud Hvostovi Lombakat Achilleust, tänu sellele raamatule on teised Hvostovi üllitised lugemist ootavas järjekorras ja tänu sellele raamatule sai ette võetud Sillamäe passioon. Nagu nimigi viitab, siis aus kannatuslugu, seekord mitte küll J.Kristuse oma, vaid Hvostovi enda Kolgata teest läbi Sillamäe ja Sillamäe sees. Natuke nostalgiline neile, kes ise kirjeldet ajas elanud, ja samas informatiivne neile, kes seda mitte pole. Mälukillud segamini arutluskäikudega, mis tehtud nii täiskasvanuna kui toona, selliselt mõnus tervik. Eks ta ole, neile, kes krantsina sündinud, neile ehk avaneb asjas veel juuri ja identiteeti ja rahvuste-rahvaste vahel pendeldamise mõõde, mine sa tea, eks igale oma.

Igati soovitatav ja arvestatav teos.

Õhk riisiterade vahel

Tähelepanelik blogilugeja kindlasti on märganud minu aina süvenevat huvi aasia vastu. Seega ei mingit üllatust kui "Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis" minu kätte sattus. Ma pole suurem asi reisilugude lugeja, ignorant olen muu maailma suhtes, mis muud. Aga raamat oli mõnus, etteantud 7 päeva asemel suutsin selle alla kugistada 2 õhtuga, noh olgem ausad poolpildiraamatu peale just väga palju ei kulu. Kahju, et läbi sai. Oleks veel tahtnud. Mõnusalt kirjutet` Jaapani igapäevaelust ja kohanemisest sellega. Annan endale aru, et minusugune vist sinna ühiskonda ei sobiks, kardetavasti liiga lärmakas ja seega oleks õhk riisiterade vahel täidetud minu kisaga. Jaapanlaste õnneks ega ma vist sinna ei satu ka.