Asjadest nii vanal kui uuel ajal

Suurem osa ajalugu on kirjutatud sõdadega, sõdadest, valitsejatega, ilma nendeta ja valitsejatest. Samas enamik inimeste elu ei ole mitte teps eelpoolnimetatuga seonduv. Ma ei alahinda sõdade mõju jms vaid pigem rõhutaks triviaalsete asjade ja olme tähtsust kõikvõimalike ajaloo kangelaste ja antikangelaste taustal. Minu jaoks on alati oluliselt paeluvam olnud igapäevane elu ja loomulikult asjad selle sees.
Kätte sattus pea ühel ajal kaks imearmast raamatut asjadest, mida kasutati hästi jämedalt 70 aasta eest ja mõningaid ehk siiani, mitte ehk küll täpselt sellisel kujul, aga mine tea.
Arvestades nii minu kui ka paljude teiste järjest enam pead tõstvat vintage vaimustust siis on kõnealused lausa suurepärane õppematerjal, mis ikkagi ja milleks. Samas mitte vähetähtis ei ole ka tavaasjad ajaloo keerises, sest nii mõnestki omaaegsest igapäevasest esemest on saanud vaat, et kultusobjekt. Olgu nimetet Lorupi vabriku toodang näituseks.
Ja äkki aitavad sellised raamatud läbi toona kasutusel olevate asjade aidata väärtustada meie ajal olevaid igapäevaseid esemeid. Hinnata nende ilu ja mine tea ka nende väärtust pikemas perspektiivis. Ja siinkohal ärgu ninatargad tulgu mulle ütlema, et ma propageerin inimesi asju ostma, ei vaid nähke ilu olemasolevas. Ehk siis ka vana tass võib olla ilus tass.
Kokkuvõtteks, kui muud kasu ei ole siis mõnus õhtupoolik ilusate asjade keskel on ikkagi garanteeritud.

Unesnõidujad

Koos Margus Tamme Unesnõidujale antud Betti Alveri debüüdiauhinnaga anti mulle ka hulk eneseteadvust ja uhkust. Vähemalt mulle. Nimelt nägu särab nüüd intelligentsist ja rind kummub uhkusest, sest nüüd võin lõpuks kerge südamega tõdeda, et mina, raamatukoguhoidja loen väärtkirjandust.
Ok. iroonia irooniaks, aga väärt oli see lugemine küll. Asjale andis vürtsi raamatu nimekaimu olemasolu - oli vot selline alaformaadiline muinasjutu raamat kunagi.
Eluliste seikade vahel sünged, üldjuhul jubedad muinasjutud. Mingil imelikul moel tekitasid need kaks kummalist sünergiat.
Raamatust endast ei oskagi eriti miskit kosta, tegemist lühikeste kildudega. Kuid killumosaiik sai tervikliku näo pärast lõppu jõudmist, kui ma olin avastanud need nn illustratsioonid. Oi see oli alles tase. Sa vaatad (ilmselt ERMis aga ma võin ka eksida) tehtud fotosid rahvusrõivais mannekeenidest, kel silmades on loomalik või kui soovite tontlik-kooljalik valguslaik. Ja siis saad aru, et ükskõik kui õudsaks Tšuktši muinasjutte lapsena ka ei pidanud pole sellel mingit vahet, sest eestlaste omad on just sama õudsad. Ainult, et ise selle sees olles pole taibanud, et pole vahet, minevi-olevik-tänapäev kõik on kantud samast ainesest.

"Esimene veerandaasta"

Mööda raamatukogu uidates ja oma valdustega tutvumise käigus sattus mulle pihku kimp vanaemade aegset lastekirjandust. Osadest olid uustrükid olemas, tühja nendega, neid üle või uuesti või üldse lugeda ei viitsi, küll aga neid, mis tundusid olevat nn oma ajastu lapsed. Värskendav on ikka lugeda küll, kuidas tirts (ausalt nimi ei tule hetkel enam meelde aga nimetame ta Valveks) läheb esimesse klassi ja oh imet juba esimesel veerandaastal õpib selgeks sõnade klassivõitlus, klassiviha ja ühiskond tähenduse. Raamatu sisust lähtudes olid need äärmiselt olulised mõisted lapse arengus, ehk siis kuidas sa ikka halvasti käituvaid lapsi saad ühiskonnas hukkamõista või lausa sealt välja arvata kui sõna ühiskond pole selge. Igal juhul aateline teos. Ja üpris naljakas sellisel kujul. Tänapäeva lastele paraku lugemiseks kõlbmatu, sest kui kuulu järgi nad ei saavat aru lausejupist "kivikangrust maasikaid korjata" siis klassiviha võib jääda ehk veel kaugemaks. Aga samas mine tea...

HOIATUS. Ainult raamatukoguhoidjatele ja raamatukoguga seotud inimestele.

4. novembril 2011 toimus Tallinna Keskraamatukogus sibulapäev. Ei see pole maitsetaimi või köögiviljakasvatust propageeriv üritus. Tegemist puhtal kujul raamatukogunduse kui eriala, kui minu eriala päevaga.

Ajendas mind kirjutama aga seal kõlanud Tuuli Klaasi ettekanne "Raamatukogu ja raamatukoguhoidja stereotüüpide meelevallas". Ettekande sisu polnud küll kuigivõrra seotud tegeliku teemapüstitusega, aga see selleks, ehk ongi hea, sest paistis, et teema teeninduskultuur Eesti raamatukogudes tabas hoidjaid märksa valusamalt. Eks tuleb tuhka pähe raputada ja öelda, et pole parata kõik meist ei ole sündinud klienditeenindajad. Ja lähtudes (rahva)raamatukoguhoidjate koguarvust aastal 2010 – 1603 –, ei olegi meid nii vähe ja seega tõenäosus, et mõni juhuslik ikka sekka satub päris suur. Jah, ilmselt on ka neid, kes ei peaks sellel alal töötama. Aga enamus on siiski ülitublid. Rabelevad oma pisipalkadega ja naeratavad klientidele. Päriselt. Noh, kui hr. Langi superidee teoks saab, siis me muidugi ei naerata enam. Mis sa tühjas ruumis ikka istud, nägu kõrvuni peas, aga see on ehk mõne hilisema postituse teema.

Igal juhul oleme me olemas, teenindame, naeratame, oleme sõbralikud, abivalmid, üldjuhul ka intelligentsed ja innovaatilised. Aga mide me ei kohe kindlasti ei ole – me ei ole uhked selle üle, kes me oleme. Me ei ole uhked selle üle, et oleme raamatukoguhoidjad. Kui ma veel noor ja roheline hoidja olin ja Viljandi Kultuuriakadeemias õppisin, küsis üks sõber, et kui sa nüüd diplomi kätte saad, kas siis pannakse sul juuksed krunni ja raamatutolm puistatakse sinna peale. Ei keeratud ja ei puistatud. Küll aga omandatud diplomiga tuli kaasa häbi mitte raamatukoguhoidjaks olemise pärast, pigem selle nimetuse pärast. Päästerõngaks sai infoteaduste sõna paberil. Ja hiljem ka, kui keegi küsis, millisel erialal kõrgharidus on omandatud, oli kiire vastus: ah infoteadustes. Pange nüüd käsi südamele ja öelge ausalt, kes poleks seda teinud. Tunnistan ausalt, et mina ka häbenen raamatukoguhoidja nimetust. Oli ikka märksa uhkem öelda, et olen juristi assistent kui et töötan raamatukogus. See, et ma hetkel olen ja olen ka varem olnud juhataja positsioonil, on see, mis minu puhul on mahendavaks asjaoluks. Juhataja ametinimetuses on paraku see rosin, mis paneb mu uhkust tundma, mitte sõna "raamatukogu".

Aga miks – sest raamatukoguhoidjaks olemine on tänapäeval vaat et võrdsustatud odava poeketi kassapidaja staatusega. Mitte et ma ei arvaks, et see töö pole midagi väärt. Müts maha nende naiste-meeste ees, kes päevast-päeva suudavad rutiinset, rasket ja täiesti tänamatut tööd teha. Aga see pole antud juhul teema. Tartu linnaraamatukogul on huvitav hierarhia kliendiga tegelejatest – on teenindajad, on raamatukogu ametnikud, on raamatukoguhoidjad. Ametnik kõlab märksa paremini kui hoidja, kuigi on staatuse poolest madalam.

Madal staatus on tänapäeva ühiskonnas korrelatsioonis teenitava raha hulgaga. Ehk mida rohkem sa teenid ja mida mõjukam sa oled, seda tähtsamaks seeneks saad end pidada. Samas on meil kõik hoovad käes, et muuta oma eksistents raamatukogus väärtuslikuks. Meie käes ja hallata on informatsioon. Tundub, et oleme midagi kahe silma vahele jätnud, nimelt selle, et kui me, kasvõi väevõimuga meedias ja kultuuriruumis pildile trügime (suured tänud, hr Lang, abi eest siinkohas), siis me olemegi väärtuslikud, sest meist räägitakse. Ja kui juba räägitakse, ju siis oleme olulised. Hetkeseisuga on raamatukogud hallid varjud. Kõik teavad, et nad on olemas, mõni ka külastab, kuid mingit mõjuvõimu nad ei oma.

Annan endale aru, et pildile saamine ja veel hullem, seal püsimine oleks paras vägitükk Heraklesegi. Aga usun, et see on võimalik. Paraku tuleb selleks tööd teha. Ja erialainimesena ma tean, et raamatukogutöö ei seisne tööajal tukkumises ja raamatute lugemises, mis tähendab seda, et me peame enda jõutagavarad koondama, et veel tublimad olla. Tulebki teha üritusi ja võimalikult mitmekesiseid, tulebki teha koostööd mis iganes institutsioonide ja ettevõtetega ja mis kõige tähtsam – tuleb olla lugejale asendamatu. Tuleb olla absoluutselt hädavajalik inimestele, kes tulevad meie juurde informatsiooni otsima. Tuleb leida see aeg, et tegeleda nende vajadustega. Aga selleks tuleb lahti saada kuvandist tühipalja teenindajana. Kuulu järgi olevat Taani raamatukogudes kasutusel taktika, kus hoidjad on pigem konsultandi rollis ja teevad tähtsamaid tööliigutusi kui seda on piiksutamine ning teenindajad on need, kelle õlul teeninduskonveier. Seni kuni kõrgharidusega targad naiste-meesterahvad rabelevad peamiselt samu liigutusi teha kui kassapidajad poes, seni on äärmiselt keeruline tõestada ühiskonnas, et meie loodav nn lisaväärtus on olulisem kui kassapidaja oma. Mis paraku tähendab ka kehvemat numbrit eelarve tabelites.
Miks kõlab mingi suvaline konsultant palju paremini kui
raamatukoguhoidja? Sest konsultant on Teadmised. Hoidja on sisuliselt valvur.
PR ja muu selline uhkem ning kõlavam kraam tuleks just panna teenima eesmärki, mis kaotaks pettekujutelma, nagu oleks raamatukoguhoidja krunniga tädi. Seostuda ei tohiks mitte poollagunenud raamatud, tolm ja vaikus, vaid teadmised. Me saame tegelikult ise ka väga palju ära teha mainekujunduse jaoks. Me saamegi olla need tegijad "tädid-onud".

Me peame pingutama, et saada pildile, muutuda oluliseks, sest eesmärk öelda uhkusega: "ma töötan raamatukogus" polegi nii väike, mille poole püüelda.

"Agatha Raisin ja surmapirukas" M.C.Beaton

Taaskordne Beatoni kriminull, kuid seekord uue peategelase Agatha Raisiniga. Ma ei tea, kas see tädi jääb Beatoni raamatutes ühekordseks virvenduseks või on oodata järge, kuid loota tuleb. Lugu sellest kuidas pealinna bitch saabub idüllilisse kolkakülla a´la Midsommer nagu mna asjast aru sain ja üritab sulanduda. Noh jah, ei tule see asi nii lihtsalt midagi. Pärast edukat tulemust saada külas pildile (eks nii ikka juhtub, kui kogemata sinu pirukas mürgitab pirukavõistluse kohtuniku) läheb aga asi ülesmäge ja isegi tekivad tädile sõbrad. Muide elus vist esimesed.

Natuke arengulooline story, kuid pearõhk on siiski krimilool, mis kannab päris edukalt.
Öökapikaks on Beatoni sulest pärit igati sobilik.

"Inetud" Scott Westerfield

Tänu mitmetele kolimistele, kusjuures üks ootab veel ees, on Industriaallumehelbekesel kiired ajad. Noh segased ka, sest Industriaallumehelbekese kodu on seal, kus on tema selajakott, ehk siis sõbranna juures, kellele peaks juba ainuüksi kodutule kodu pakkumis teo eest sõbranna Osacri määrama. Kokkuvõtvalt on natuke keeruline leida aega ja vahel ka üles raamatut, kesk lapsi ja loomi ja seljakotte aga bussiga tööle sõites natuke ikka saab.

Seekordne lugemine siis nagu mainitud "Inetud". Peaks olema soovituslik raamat pubekatele. Sest faabula põhiliin jagab soovid kaheks: kas olla inetu, kuid vaba või olla ilus, täiuslik, muretu inimene barbi maailmas. Noh ma pole päris kindel, et ma igas konditsioonis ja igast asendist just esimest eelistaks. Pole lihtsalt juhtumisi olnud rikas ja ilus, seega võiks see täiesti nauditava olla. :P

Raamatu idee ilmselgelt on vastandada kahte maailmavaadet (ridade vahelt natuke seda va didaktikat ikka kumas läbi), aga natuke haledalt, sest nn vaba elu ei paku mingeid erilisi hüvesid peale töö, töö ja veelkord töö ja teadmise, et keegi pole sinu ajuga mässanud. Seega raamat iga lugeja jaoks kindlasti õpetlikku iva ei sisalda, pigem mõningal juhul isegi vastupidi, kuid asi on hästi kirjutet ja ladus ka. Pealegi nauditav juba seetõttu, et romantiline liin on taustaks. Seega jäävad ära igasugused ohked ja õhkamised nunnuisverkuiarmas poisi suunas kuigi jah kohustuslik nn inetu tüdruk, kes noortekates tooni annab on olemas ja loooooooomulikult saab temast täht ja raamatu seisukohalt inetu, kuid karismaatilise poisi südamedaam.

Indigo või kristallikarva kaagid

Pildi allikas

Viimasel paaril aastal on mitmelt poolt kõrvu jõudnud termin indigolapsed, natuke hiljem lisandusid ka kristallilapsed, aga see selleks. Termin peaks kirjeldama põngermanne, kes puhaste hingedena ei oska muudmoodi ühiskonnas hakkama saada kui pätti tehes - halvasti käitudes jne. Vabandusena tuuakse see, et tema vaim või astraalkeha, või mõlemad korraga on maailma toimimisest nii haavu täis, et inimesed ei mõista neid, seega see on ainus viis kommunikeerumiseks. Ühesõnaga ilus ja ümmargune jutt sellest kuidas pättpõngerjad ei ole pätiks olemises süüdi vaid seda on ikkagi ühiskond, mis laastavalt mõjub. Ma saan aru, et eks ühiskonnal ongi siin oma sõna kaasa rääkida, kuid mulle tundub ka, et kogu nali seisneb antud juhul mitte niivõrd asja mõistmises vaid pigem pättpõngerjate õigustamises. Ehk vägisi nii, et ärme teeme ega ütleme neile miskit, vaesekesed on ühiskonna ja maailma ohvrid või midagi sellist. Märtritallekesed missugused. Ma kahtlustan, et püsimatud jõnglased on läbi aegade olemas olnud ja ka sellised, kes olemasoleva ühiskonna piire kompavad ja neist nii mõnelgi mürinal üle sõidavad. Ja ongi hea, et nad on sellised võivad päris kaugele jõuda, sest neil on tegutsemisjulgust. Juhul muidugi kui nad oma hulljulgusega end parematele jahimaadele, toonela taha ei kupata. Ma ei heidagi neile niivõrd midagi ette kui täiskasvanutele, kes ei üritagi piire seada vaid tekitavad põngerjatele märtri oreooli ümber ja seetõttu julgustavad neid veel kaugemale piiride avastamisretkele. Kurja täiskasvanuna olen ma kindel, et lapsed vajavad piire, seega oleks vastutustundetu kui täiskasvanud selle asemel, et neid seada lõhuvad viimased olemasolevad.