Yukio Mishima "Kuldne tempel"

Üldjuhul on ilu midagi sellist mille poole püüelda või millega samastuda. Ilu võib olla ka hävingu põhjustajaks. Selliselt ilule läheneda oleks (muidugi on tegemist subjektiivse arvamusega üldistusest) üpris loogiline ja ei midagi uut siin päikese all.
Kuldne tempel kui ilu sümbol on pigem peategelase (noore munga) silmis tõke tema ja maailma vahel. Sisuliselt sool tema haavadel, sest kannatades oma minast teadlikuks saamisest alates alaväärsuse all ei ole ta sellist ilu väärt. Tempel oma olemusega rõhutab tema inetust, seega vabaks saamise ainus võimalus on see vaikiv etteheide hävitada.
Tegemist on tõestisündinud lool põhineva jutustusega. Seega kergdokumentaal vormis raamat, dokumentaalsed on vaid faktid, et oli munk, oli kuldne tempel ja oli selle hävitamise akt ehk munga süüdatud tulekahju ja nipet-näpet veel peale, see kuidas skisofreenikust munk maailma nägi ja tajus ja reageeris see on fiktsioon.
Ma olen kindel, et hävituslik alge, mis suunatud millegi hea, ilusa, toreda või hooliva vastu ei olegi nii harv nähtus. Ma usun, et seda leiaks kui otsida. Sest kui nüüd kristalselt aus olla siis on enesehaletsus täiesti nauditav ja kontekstis, kus keegi või miski seda naudingu alget, ehk nn alaväärtuslikkust hävitada püüab on selle ilusa, hea, hooliva,toreda jms hävitamine enesekaitse, et keegi kallihinnalise haletsuse kallale ei pääseks.

Muide tegemist on tõelise keelenaudinguga. Stiilinäide:

"Pole vist vaja öelda, et kogelemine püstitas ületamatu takistuse minu ja muu maailma vahele. Kõige raskem oli minu jaoks sõna esimene silp. Esimene silp oli nagu võti, mis avas ukse sise- ja välismaailma vahel, kuid minul ei õnnestunud seda ust avada. Kõik ülejäänud inimesed valitsesid oma häält suurepäraselt, uks nende sise- ja välismaailma vahel oli alati valla ja tuul käis sealt läbi, kuid minul see millegipärast ei õnnestunud. Küllap oli minu võti rooste läinud"

Zotov "Mõrvad põrgus"

Teadmatus on üks vastikumaid asju maailmas. Eks seetõttu tuleb spekuleerida ja teha seda ka teemal, mis saab hingest pärast surma. Zotovi "Mõrvad põrgus" pakub päris huvitava lähenemise asjale. Ehk siis unustage katlad ja seal keevad inimesed, ok ärge päris ära unustage, sest kui teil on õnn sattuda teispoolsuse kõrgematesse sfääridesse siis saate ekskursioonigrupiga põrgut väisates neid ikka näha, aga siiski.
Maailm, kus lokkab salakaubavedu (hiinlased muide, ja maalt - mis saab asjadest, mis hauda kaasa pannakse ah?), korruptsioon ja telekast tuleb 50% ajast reklaami ja ülejäänud ajast 3. sordi õudukaid ja eriti tüütuid tõsielusarju, maailm, kus külm õlu on unistus ja puhkepäevi pole olemas. Kui nüüd kristalselt aus olla siis paljude jaoks ei erinegi LINN väga palju maapealsest elust.
Indiviidi karistus sõltub suuresti sellest, milliste sigaduste hakkama saadud, ehk liiderdajad on impotentsed turvamehed stripibaaris jne. Arvestades seda peaks meie herr peaministri saatus teispoolsuses olema piraadilahe tüüpi asutuses failide kopeerimine.
Ja selles trööstitus paigas leiavad aset mõrvad. Kuidas tappa surnut, eks ikka kahtemoodi:
1. Lahustada hing ja sealpool olev keha olematusse
2. Lahustada hing ja sealpool olev keha näilisse olematusesse, mis viib tegelikult tagasi maapeale.
Jap. tee on kahepidine, kuigi ainult vastava riistapuu olemasolu korral.
Kogu raamat seisnebki enam-jaolt mõrvade uurimises, ehk siis krimka, mis tegelikult on preapokalüptika.
Värskendav vaade põrgule, kuid mõne koha peal on autori loogika ja järjepidevuse lonkamine liiga selgelt tajutav.
Aga noh ega kõike head ka ju ei saa, aitab teile patustele irooniast ja satiirist küll.

interpretatsioon Eesti elulugude teemadel

Luulekogu, kus eksitav pealkiri, nimelt käsitletud on elukutseid, mitte midagi eesti rahvale ainuomast, seega võiks mõnes muus riigis selle väljaandmisel muuta ainult riigi nime ja kõik oleks OK.
Mõneti üpris andekad pisisalmid, milles autor mängib rahvalikult üldtuntud lausetega nt.
Toitumisspetsialist. Head lapsed ei kasva pitsata.

Kusjuures see oligi kogu luuletus ja ega neist ükski väga palju pikem pole ka. Seega luuleannuse doosid on lausa, et miniatuursed. Noh mõnel peake vast ei võtagi seda va luulet suuremas koguses vastu, alguseks hea seegi. Teisalt on mul kohutavalt kahju neist puudest, mida selle üllitise jaoks maha võeti ja ära raisati, sest tühja pinda on ikka märksa rohkem kui trükivärviga kaetut.

Et luule on soositud kultuurkirjandus siis selleks, et ülapool tooduga sarnaseid raamatuid muretseda, palun

Kallis Kultuuriministeerium sajata väikeseid raamatukogusid,
aga veel parem kui sa neid viiesajataksid.

Asjadest nii vanal kui uuel ajal

Suurem osa ajalugu on kirjutatud sõdadega, sõdadest, valitsejatega, ilma nendeta ja valitsejatest. Samas enamik inimeste elu ei ole mitte teps eelpoolnimetatuga seonduv. Ma ei alahinda sõdade mõju jms vaid pigem rõhutaks triviaalsete asjade ja olme tähtsust kõikvõimalike ajaloo kangelaste ja antikangelaste taustal. Minu jaoks on alati oluliselt paeluvam olnud igapäevane elu ja loomulikult asjad selle sees.
Kätte sattus pea ühel ajal kaks imearmast raamatut asjadest, mida kasutati hästi jämedalt 70 aasta eest ja mõningaid ehk siiani, mitte ehk küll täpselt sellisel kujul, aga mine tea.
Arvestades nii minu kui ka paljude teiste järjest enam pead tõstvat vintage vaimustust siis on kõnealused lausa suurepärane õppematerjal, mis ikkagi ja milleks. Samas mitte vähetähtis ei ole ka tavaasjad ajaloo keerises, sest nii mõnestki omaaegsest igapäevasest esemest on saanud vaat, et kultusobjekt. Olgu nimetet Lorupi vabriku toodang näituseks.
Ja äkki aitavad sellised raamatud läbi toona kasutusel olevate asjade aidata väärtustada meie ajal olevaid igapäevaseid esemeid. Hinnata nende ilu ja mine tea ka nende väärtust pikemas perspektiivis. Ja siinkohal ärgu ninatargad tulgu mulle ütlema, et ma propageerin inimesi asju ostma, ei vaid nähke ilu olemasolevas. Ehk siis ka vana tass võib olla ilus tass.
Kokkuvõtteks, kui muud kasu ei ole siis mõnus õhtupoolik ilusate asjade keskel on ikkagi garanteeritud.

Unesnõidujad

Koos Margus Tamme Unesnõidujale antud Betti Alveri debüüdiauhinnaga anti mulle ka hulk eneseteadvust ja uhkust. Vähemalt mulle. Nimelt nägu särab nüüd intelligentsist ja rind kummub uhkusest, sest nüüd võin lõpuks kerge südamega tõdeda, et mina, raamatukoguhoidja loen väärtkirjandust.
Ok. iroonia irooniaks, aga väärt oli see lugemine küll. Asjale andis vürtsi raamatu nimekaimu olemasolu - oli vot selline alaformaadiline muinasjutu raamat kunagi.
Eluliste seikade vahel sünged, üldjuhul jubedad muinasjutud. Mingil imelikul moel tekitasid need kaks kummalist sünergiat.
Raamatust endast ei oskagi eriti miskit kosta, tegemist lühikeste kildudega. Kuid killumosaiik sai tervikliku näo pärast lõppu jõudmist, kui ma olin avastanud need nn illustratsioonid. Oi see oli alles tase. Sa vaatad (ilmselt ERMis aga ma võin ka eksida) tehtud fotosid rahvusrõivais mannekeenidest, kel silmades on loomalik või kui soovite tontlik-kooljalik valguslaik. Ja siis saad aru, et ükskõik kui õudsaks Tšuktši muinasjutte lapsena ka ei pidanud pole sellel mingit vahet, sest eestlaste omad on just sama õudsad. Ainult, et ise selle sees olles pole taibanud, et pole vahet, minevi-olevik-tänapäev kõik on kantud samast ainesest.

"Esimene veerandaasta"

Mööda raamatukogu uidates ja oma valdustega tutvumise käigus sattus mulle pihku kimp vanaemade aegset lastekirjandust. Osadest olid uustrükid olemas, tühja nendega, neid üle või uuesti või üldse lugeda ei viitsi, küll aga neid, mis tundusid olevat nn oma ajastu lapsed. Värskendav on ikka lugeda küll, kuidas tirts (ausalt nimi ei tule hetkel enam meelde aga nimetame ta Valveks) läheb esimesse klassi ja oh imet juba esimesel veerandaastal õpib selgeks sõnade klassivõitlus, klassiviha ja ühiskond tähenduse. Raamatu sisust lähtudes olid need äärmiselt olulised mõisted lapse arengus, ehk siis kuidas sa ikka halvasti käituvaid lapsi saad ühiskonnas hukkamõista või lausa sealt välja arvata kui sõna ühiskond pole selge. Igal juhul aateline teos. Ja üpris naljakas sellisel kujul. Tänapäeva lastele paraku lugemiseks kõlbmatu, sest kui kuulu järgi nad ei saavat aru lausejupist "kivikangrust maasikaid korjata" siis klassiviha võib jääda ehk veel kaugemaks. Aga samas mine tea...

HOIATUS. Ainult raamatukoguhoidjatele ja raamatukoguga seotud inimestele.

4. novembril 2011 toimus Tallinna Keskraamatukogus sibulapäev. Ei see pole maitsetaimi või köögiviljakasvatust propageeriv üritus. Tegemist puhtal kujul raamatukogunduse kui eriala, kui minu eriala päevaga.

Ajendas mind kirjutama aga seal kõlanud Tuuli Klaasi ettekanne "Raamatukogu ja raamatukoguhoidja stereotüüpide meelevallas". Ettekande sisu polnud küll kuigivõrra seotud tegeliku teemapüstitusega, aga see selleks, ehk ongi hea, sest paistis, et teema teeninduskultuur Eesti raamatukogudes tabas hoidjaid märksa valusamalt. Eks tuleb tuhka pähe raputada ja öelda, et pole parata kõik meist ei ole sündinud klienditeenindajad. Ja lähtudes (rahva)raamatukoguhoidjate koguarvust aastal 2010 – 1603 –, ei olegi meid nii vähe ja seega tõenäosus, et mõni juhuslik ikka sekka satub päris suur. Jah, ilmselt on ka neid, kes ei peaks sellel alal töötama. Aga enamus on siiski ülitublid. Rabelevad oma pisipalkadega ja naeratavad klientidele. Päriselt. Noh, kui hr. Langi superidee teoks saab, siis me muidugi ei naerata enam. Mis sa tühjas ruumis ikka istud, nägu kõrvuni peas, aga see on ehk mõne hilisema postituse teema.

Igal juhul oleme me olemas, teenindame, naeratame, oleme sõbralikud, abivalmid, üldjuhul ka intelligentsed ja innovaatilised. Aga mide me ei kohe kindlasti ei ole – me ei ole uhked selle üle, kes me oleme. Me ei ole uhked selle üle, et oleme raamatukoguhoidjad. Kui ma veel noor ja roheline hoidja olin ja Viljandi Kultuuriakadeemias õppisin, küsis üks sõber, et kui sa nüüd diplomi kätte saad, kas siis pannakse sul juuksed krunni ja raamatutolm puistatakse sinna peale. Ei keeratud ja ei puistatud. Küll aga omandatud diplomiga tuli kaasa häbi mitte raamatukoguhoidjaks olemise pärast, pigem selle nimetuse pärast. Päästerõngaks sai infoteaduste sõna paberil. Ja hiljem ka, kui keegi küsis, millisel erialal kõrgharidus on omandatud, oli kiire vastus: ah infoteadustes. Pange nüüd käsi südamele ja öelge ausalt, kes poleks seda teinud. Tunnistan ausalt, et mina ka häbenen raamatukoguhoidja nimetust. Oli ikka märksa uhkem öelda, et olen juristi assistent kui et töötan raamatukogus. See, et ma hetkel olen ja olen ka varem olnud juhataja positsioonil, on see, mis minu puhul on mahendavaks asjaoluks. Juhataja ametinimetuses on paraku see rosin, mis paneb mu uhkust tundma, mitte sõna "raamatukogu".

Aga miks – sest raamatukoguhoidjaks olemine on tänapäeval vaat et võrdsustatud odava poeketi kassapidaja staatusega. Mitte et ma ei arvaks, et see töö pole midagi väärt. Müts maha nende naiste-meeste ees, kes päevast-päeva suudavad rutiinset, rasket ja täiesti tänamatut tööd teha. Aga see pole antud juhul teema. Tartu linnaraamatukogul on huvitav hierarhia kliendiga tegelejatest – on teenindajad, on raamatukogu ametnikud, on raamatukoguhoidjad. Ametnik kõlab märksa paremini kui hoidja, kuigi on staatuse poolest madalam.

Madal staatus on tänapäeva ühiskonnas korrelatsioonis teenitava raha hulgaga. Ehk mida rohkem sa teenid ja mida mõjukam sa oled, seda tähtsamaks seeneks saad end pidada. Samas on meil kõik hoovad käes, et muuta oma eksistents raamatukogus väärtuslikuks. Meie käes ja hallata on informatsioon. Tundub, et oleme midagi kahe silma vahele jätnud, nimelt selle, et kui me, kasvõi väevõimuga meedias ja kultuuriruumis pildile trügime (suured tänud, hr Lang, abi eest siinkohas), siis me olemegi väärtuslikud, sest meist räägitakse. Ja kui juba räägitakse, ju siis oleme olulised. Hetkeseisuga on raamatukogud hallid varjud. Kõik teavad, et nad on olemas, mõni ka külastab, kuid mingit mõjuvõimu nad ei oma.

Annan endale aru, et pildile saamine ja veel hullem, seal püsimine oleks paras vägitükk Heraklesegi. Aga usun, et see on võimalik. Paraku tuleb selleks tööd teha. Ja erialainimesena ma tean, et raamatukogutöö ei seisne tööajal tukkumises ja raamatute lugemises, mis tähendab seda, et me peame enda jõutagavarad koondama, et veel tublimad olla. Tulebki teha üritusi ja võimalikult mitmekesiseid, tulebki teha koostööd mis iganes institutsioonide ja ettevõtetega ja mis kõige tähtsam – tuleb olla lugejale asendamatu. Tuleb olla absoluutselt hädavajalik inimestele, kes tulevad meie juurde informatsiooni otsima. Tuleb leida see aeg, et tegeleda nende vajadustega. Aga selleks tuleb lahti saada kuvandist tühipalja teenindajana. Kuulu järgi olevat Taani raamatukogudes kasutusel taktika, kus hoidjad on pigem konsultandi rollis ja teevad tähtsamaid tööliigutusi kui seda on piiksutamine ning teenindajad on need, kelle õlul teeninduskonveier. Seni kuni kõrgharidusega targad naiste-meesterahvad rabelevad peamiselt samu liigutusi teha kui kassapidajad poes, seni on äärmiselt keeruline tõestada ühiskonnas, et meie loodav nn lisaväärtus on olulisem kui kassapidaja oma. Mis paraku tähendab ka kehvemat numbrit eelarve tabelites.
Miks kõlab mingi suvaline konsultant palju paremini kui
raamatukoguhoidja? Sest konsultant on Teadmised. Hoidja on sisuliselt valvur.
PR ja muu selline uhkem ning kõlavam kraam tuleks just panna teenima eesmärki, mis kaotaks pettekujutelma, nagu oleks raamatukoguhoidja krunniga tädi. Seostuda ei tohiks mitte poollagunenud raamatud, tolm ja vaikus, vaid teadmised. Me saame tegelikult ise ka väga palju ära teha mainekujunduse jaoks. Me saamegi olla need tegijad "tädid-onud".

Me peame pingutama, et saada pildile, muutuda oluliseks, sest eesmärk öelda uhkusega: "ma töötan raamatukogus" polegi nii väike, mille poole püüelda.