Peotäis põrmu

Tihtipeale on kuulda lauset, et tuleb mõelda laiemalt. Jah, kõlab ilusti, ja alguski paljutõotav ... laienen päris kenasti ja siis on piirid ees. Piirid, mis tulenevad minu füüsilisest kehast. Ehk siis jõuan ikka ja jälle tõdemuseni, et laiemas- globaalsemas mõttes ma saan aru, et ei ole mõtet vehelda töökoha, raha, õnne, armastuse ja tont teab mille kaduva nimel. Seda just selle sõna, kaduva, pärast. Kui kõik muutub põrmuks, siis milleks see kõik. Siis pole ju vahet olen ma abielus, vabaabielus, vanatüdruk, lesk v veel midagi. See on minu pisikese inimese argielu siplemine ja muud ei miskit. Tark tüdruk saab aru, aga alati selle teadmisega elada ei õnnestu. Tühi kõht ja väsimus toovad inimese kibekiiresti orbiidilt alla. Põhjuse, miks ma sellest räägin, kirjutas Andrei Ivanov.
"Peotäis põrmu", mille tegevuskeskkond on pronkspoisi tegemistest tiine Tallinn, on kohati ikka väga eksistentsiaalne raamat, õigemini mulle tundeb, et antieksistentsiaalne. Kui kõik venelased nii mõtleksid nagu peategelane, siis ei oleks mitte üks Aljosha reinstalleerimise koha pealt kulmu ka kergitanud. Ilmselt isegi siis, kui valitsus oleks otsustanud selle tillukeste haamritega puruks toksida, poleks mingit reaktsiooni järgnenud. Mis ma siin ikka venelaste koha pealt sõna võtan, ka eestlased oleks võinud sellesse sama tuimalt suhtuda ja olekski hulga probleeme olemata olnud. See lihtsalt (minu mätta otsast vaadatuna) ei olnudki tähtis.

Asjalik raamat, sest hoolimata ühest maalapist kipuvad kaks rahvust teine teises maailmas vist elama küll. Seega pilguheit minu jaoks neist võõramasse kulus igatahes ära.

"Surnumäng" Anne Frasier

Hoolimata järjest enam maad võtvast kevadest ja häälitsevatest külmavarestest põõsastel on vahel ikka kange himu millegi tumeda, koleda ja sünge järgi. Tahaks midagi, kus oleks põnevust laipu ja verd. Just, tahaks krimkasid lugeda. Aga ilmselgelt on seda natuke palju tahetud, sest kui vaadata viimasel ajal ilmunud raamatuid siis peale elulugude ja reisikirjade ei olegi miskit. Ma saan aru küll, et nõudlust on.....aga siiski, mina nõuaks mõnda kabedamat kriminulli. Tuhkagi,mina olen ainult mina ja massina arvesse ei lähe.
Pole siis ime, et ma olen sunnnitud, lausa väevõimuga lohistatud vanade krimkade manu. Noh ja tulemus on käes. Tükk aega pole ma midagi na õblukest (sisult) lugenud. Hädapärast ju käis ka, kui ei oleks mingeid veidraid lauseid. Mitte, et seksi puudutav veider oleks või mind punastama paneks, ei pane, kuid kui keset uurimist on parafraseerides ja utreerides lause "ma tahaks teda k..." ja siis läheb uurimine edasi siis tekib ilmselgelt kiire lühis. Inimlaps loeb kiiresti ja kui tönksti on seal mingi kontekstiga vaid juuksekarvaga (kui sedagi) ühenduses olev lause, siis korraks tekib kerge segadusemoment ja tuleb ikka kontrollida, et ega enda ajus mingid veidrad ja arsti vajavad lood lahti ole. Ühesõnaga. Kui te oma ajaga mitte midagi peale ei oska hakata võite ju lugeda ka, kuid ausalt on olemas märksa asisemaid teoseid.

Yukio Mishima "Kuldne tempel"

Üldjuhul on ilu midagi sellist mille poole püüelda või millega samastuda. Ilu võib olla ka hävingu põhjustajaks. Selliselt ilule läheneda oleks (muidugi on tegemist subjektiivse arvamusega üldistusest) üpris loogiline ja ei midagi uut siin päikese all.
Kuldne tempel kui ilu sümbol on pigem peategelase (noore munga) silmis tõke tema ja maailma vahel. Sisuliselt sool tema haavadel, sest kannatades oma minast teadlikuks saamisest alates alaväärsuse all ei ole ta sellist ilu väärt. Tempel oma olemusega rõhutab tema inetust, seega vabaks saamise ainus võimalus on see vaikiv etteheide hävitada.
Tegemist on tõestisündinud lool põhineva jutustusega. Seega kergdokumentaal vormis raamat, dokumentaalsed on vaid faktid, et oli munk, oli kuldne tempel ja oli selle hävitamise akt ehk munga süüdatud tulekahju ja nipet-näpet veel peale, see kuidas skisofreenikust munk maailma nägi ja tajus ja reageeris see on fiktsioon.
Ma olen kindel, et hävituslik alge, mis suunatud millegi hea, ilusa, toreda või hooliva vastu ei olegi nii harv nähtus. Ma usun, et seda leiaks kui otsida. Sest kui nüüd kristalselt aus olla siis on enesehaletsus täiesti nauditav ja kontekstis, kus keegi või miski seda naudingu alget, ehk nn alaväärtuslikkust hävitada püüab on selle ilusa, hea, hooliva,toreda jms hävitamine enesekaitse, et keegi kallihinnalise haletsuse kallale ei pääseks.

Muide tegemist on tõelise keelenaudinguga. Stiilinäide:

"Pole vist vaja öelda, et kogelemine püstitas ületamatu takistuse minu ja muu maailma vahele. Kõige raskem oli minu jaoks sõna esimene silp. Esimene silp oli nagu võti, mis avas ukse sise- ja välismaailma vahel, kuid minul ei õnnestunud seda ust avada. Kõik ülejäänud inimesed valitsesid oma häält suurepäraselt, uks nende sise- ja välismaailma vahel oli alati valla ja tuul käis sealt läbi, kuid minul see millegipärast ei õnnestunud. Küllap oli minu võti rooste läinud"

Zotov "Mõrvad põrgus"

Teadmatus on üks vastikumaid asju maailmas. Eks seetõttu tuleb spekuleerida ja teha seda ka teemal, mis saab hingest pärast surma. Zotovi "Mõrvad põrgus" pakub päris huvitava lähenemise asjale. Ehk siis unustage katlad ja seal keevad inimesed, ok ärge päris ära unustage, sest kui teil on õnn sattuda teispoolsuse kõrgematesse sfääridesse siis saate ekskursioonigrupiga põrgut väisates neid ikka näha, aga siiski.
Maailm, kus lokkab salakaubavedu (hiinlased muide, ja maalt - mis saab asjadest, mis hauda kaasa pannakse ah?), korruptsioon ja telekast tuleb 50% ajast reklaami ja ülejäänud ajast 3. sordi õudukaid ja eriti tüütuid tõsielusarju, maailm, kus külm õlu on unistus ja puhkepäevi pole olemas. Kui nüüd kristalselt aus olla siis paljude jaoks ei erinegi LINN väga palju maapealsest elust.
Indiviidi karistus sõltub suuresti sellest, milliste sigaduste hakkama saadud, ehk liiderdajad on impotentsed turvamehed stripibaaris jne. Arvestades seda peaks meie herr peaministri saatus teispoolsuses olema piraadilahe tüüpi asutuses failide kopeerimine.
Ja selles trööstitus paigas leiavad aset mõrvad. Kuidas tappa surnut, eks ikka kahtemoodi:
1. Lahustada hing ja sealpool olev keha olematusse
2. Lahustada hing ja sealpool olev keha näilisse olematusesse, mis viib tegelikult tagasi maapeale.
Jap. tee on kahepidine, kuigi ainult vastava riistapuu olemasolu korral.
Kogu raamat seisnebki enam-jaolt mõrvade uurimises, ehk siis krimka, mis tegelikult on preapokalüptika.
Värskendav vaade põrgule, kuid mõne koha peal on autori loogika ja järjepidevuse lonkamine liiga selgelt tajutav.
Aga noh ega kõike head ka ju ei saa, aitab teile patustele irooniast ja satiirist küll.

interpretatsioon Eesti elulugude teemadel

Luulekogu, kus eksitav pealkiri, nimelt käsitletud on elukutseid, mitte midagi eesti rahvale ainuomast, seega võiks mõnes muus riigis selle väljaandmisel muuta ainult riigi nime ja kõik oleks OK.
Mõneti üpris andekad pisisalmid, milles autor mängib rahvalikult üldtuntud lausetega nt.
Toitumisspetsialist. Head lapsed ei kasva pitsata.

Kusjuures see oligi kogu luuletus ja ega neist ükski väga palju pikem pole ka. Seega luuleannuse doosid on lausa, et miniatuursed. Noh mõnel peake vast ei võtagi seda va luulet suuremas koguses vastu, alguseks hea seegi. Teisalt on mul kohutavalt kahju neist puudest, mida selle üllitise jaoks maha võeti ja ära raisati, sest tühja pinda on ikka märksa rohkem kui trükivärviga kaetut.

Et luule on soositud kultuurkirjandus siis selleks, et ülapool tooduga sarnaseid raamatuid muretseda, palun

Kallis Kultuuriministeerium sajata väikeseid raamatukogusid,
aga veel parem kui sa neid viiesajataksid.

Asjadest nii vanal kui uuel ajal

Suurem osa ajalugu on kirjutatud sõdadega, sõdadest, valitsejatega, ilma nendeta ja valitsejatest. Samas enamik inimeste elu ei ole mitte teps eelpoolnimetatuga seonduv. Ma ei alahinda sõdade mõju jms vaid pigem rõhutaks triviaalsete asjade ja olme tähtsust kõikvõimalike ajaloo kangelaste ja antikangelaste taustal. Minu jaoks on alati oluliselt paeluvam olnud igapäevane elu ja loomulikult asjad selle sees.
Kätte sattus pea ühel ajal kaks imearmast raamatut asjadest, mida kasutati hästi jämedalt 70 aasta eest ja mõningaid ehk siiani, mitte ehk küll täpselt sellisel kujul, aga mine tea.
Arvestades nii minu kui ka paljude teiste järjest enam pead tõstvat vintage vaimustust siis on kõnealused lausa suurepärane õppematerjal, mis ikkagi ja milleks. Samas mitte vähetähtis ei ole ka tavaasjad ajaloo keerises, sest nii mõnestki omaaegsest igapäevasest esemest on saanud vaat, et kultusobjekt. Olgu nimetet Lorupi vabriku toodang näituseks.
Ja äkki aitavad sellised raamatud läbi toona kasutusel olevate asjade aidata väärtustada meie ajal olevaid igapäevaseid esemeid. Hinnata nende ilu ja mine tea ka nende väärtust pikemas perspektiivis. Ja siinkohal ärgu ninatargad tulgu mulle ütlema, et ma propageerin inimesi asju ostma, ei vaid nähke ilu olemasolevas. Ehk siis ka vana tass võib olla ilus tass.
Kokkuvõtteks, kui muud kasu ei ole siis mõnus õhtupoolik ilusate asjade keskel on ikkagi garanteeritud.

Unesnõidujad

Koos Margus Tamme Unesnõidujale antud Betti Alveri debüüdiauhinnaga anti mulle ka hulk eneseteadvust ja uhkust. Vähemalt mulle. Nimelt nägu särab nüüd intelligentsist ja rind kummub uhkusest, sest nüüd võin lõpuks kerge südamega tõdeda, et mina, raamatukoguhoidja loen väärtkirjandust.
Ok. iroonia irooniaks, aga väärt oli see lugemine küll. Asjale andis vürtsi raamatu nimekaimu olemasolu - oli vot selline alaformaadiline muinasjutu raamat kunagi.
Eluliste seikade vahel sünged, üldjuhul jubedad muinasjutud. Mingil imelikul moel tekitasid need kaks kummalist sünergiat.
Raamatust endast ei oskagi eriti miskit kosta, tegemist lühikeste kildudega. Kuid killumosaiik sai tervikliku näo pärast lõppu jõudmist, kui ma olin avastanud need nn illustratsioonid. Oi see oli alles tase. Sa vaatad (ilmselt ERMis aga ma võin ka eksida) tehtud fotosid rahvusrõivais mannekeenidest, kel silmades on loomalik või kui soovite tontlik-kooljalik valguslaik. Ja siis saad aru, et ükskõik kui õudsaks Tšuktši muinasjutte lapsena ka ei pidanud pole sellel mingit vahet, sest eestlaste omad on just sama õudsad. Ainult, et ise selle sees olles pole taibanud, et pole vahet, minevi-olevik-tänapäev kõik on kantud samast ainesest.