Lesio

Kunagi, kaua-kaua aega tagasi, siis kui ma poolpõnni eas veel olin meeldis mulle raamat Jenö Rejtö "Karantiin Grand hotellis", mis krimiparoodiana on otsast otsani täis absurdseid olukordi. Rejtö oli ungarlane, nüüd sattus pihku poolaka kirjutet täpselt sama absurdselt naljakas ja lahe lugemine nagu seda on "Lesio" Joanna Chmielewska sulest. Nüüd saan tõmmata siit väga meelevaldse ja jämeda paralleeli Ida-Euroopa ühe kandi huumori sarnasusele. No ausalt. Kui väga punnida võib ju ka Svejki samasse ritta marssima panna. Võite vabalt vastu vaielda ja miljon näidet selle kohta tuua. Aga see selleks, tegelt tahaks tulla veel Lesio, mis muide ei tähista muud kui ühte värvikamatest tegelastest (ok värvipuuduse üle ei kurda seal eriti küll ükski tegelane), eriti raamatu kui sellise juurde tagasi. See on üks maailma halvima ja segadusse ajavama kujundusega raamat ma pakun. TOP 1000 kindlasti sees. Kui ma ei töötaks raamatukogus ja vahel ei sirviks suvalisi asju siis ei oleks ma seda iial leidnud. sest kujundus on selline, mis laseb kaantevahelt ohtralt seksi ja James Bondilikke macho tüüpe leida. Paraku pole ei ühte ega teist. On lahe lugu ekstsentrikust arhidektist ja tema töökaaslastest.

Halleluuja, maailmas ikka kirjutatakse veel kriminulle, kus peamisteks tegevusvaldkondadeks pole spionaaz, terrorivõrgustikud ja maffia. Vanad head sarimõrvarid on tagasi. Seda seekord Rootsis ja mitte sellisel kujul nagu me harjunud oleme.
Põnevust jagub, ja seda nii, et Industriaallumehelbeke oli nõus oma öisest iluunest ohverdama päris mitme tunni jagu väärt aega. On küll natuke uimane olla, kuid pole viga, asi oli seda väärt.
Asja tegi võluvaks (minu jaoks) see, et lisaks krimiloole on kaante vahel peidus ka muud, peredraamat, perevägivalda ja inimeste vahelisi suhteid.
Hää kraam.
Kuuldavasti on autoril 8 teost ilmunud, eesti keeli küll vaid lisaks "Jutlustajale" veel "Jääprintsess", kusjuures neil miski ajaline joon ka, ehk siis oleks pidanud alustama viimati nimetatust.

Kui palju me üldse mõtleme, millest koosneb minu MINA. Tuhkagi vist. Nagu ei mõtle inimene ka just eriti tihti asjaoludele, mis teevad tema elust TEMA elu. Jutt käib mälust ja mälestustestt. Kui palju ma saan olla MINA ja seda mitte ainult olemas oleva füüsilise objektina, vaid mina kui indiviid, kui ei ole eilset päeva ja homse päeva algus algab samasuguse tabula rasana nagu tänanegi. Ausalt öeldes üpris õõvastav väljavaade. Eriti kui lisada eeltoodule aspekt, et tegelikult ju ma ei tea, mida eile või üleeile või veel varem minu füüsisega keegi ette võttis, sest igapäevane MINA algab igal hommikul uuesti. Just sellist situatsiooni kirjeldab raamat "Ei.Tohi.Magama.Jääda". Hästi kirjutatud ja lõpp saabub liigagi ruttu. Ok lõpp läheb banaalseks, sest lõpeb kõik superhästi, aga see ei sega nautimast mängu, kus iseennast saab luua üha uuesti ja uuesti.
Viimase aja üks vähestest raamatutest, mida igast asendist soovitada julgen.

100 % Jaan Pehk

Natuke ka luulejuttu. Kuna Jaan Pehk on lähtudes markantne kuju igas võimalikus mõttes siis ei saa tema luulekogust samuti mööda minna. Algus on paljulubavalt lahe ja naljakas.
Minu lemmik algusosast (peamiselt lahedate riimiliste leidude pärast):

must mööda lendas mesimumm
ei olnud must vaid tarust
tal palju nestet - maksimumm
ta oli minuarust

veel maksim oli maksimumm
kui mööda tee peal karust
oo hurmav lind - mu mesimumm
vist läksid päris arust

ka sõdalane miinimumm
granaadid pommid torud
mineeritud said karud kõik
ja naaber mesitarud

eesmärk on selge - puhtaks plats
enam lendle õiel
vaid kusimummil lubatud
on käia põielt põiel.

Ma ei tea, kas luuletused on luulekogusse kantud lähtudes kronoloogiast, juhuseprintsiibist mõi mõnest muust teadmata valiku kriteeriumidest, kuid mida lõpu poole asi edeneb seda tõsisemaks teemad lähevad. Mängulisusest saab draama ja traagika.
Mitte, et see halb oleks, pigem tuleb seda võtta kui tähelepanekut, kus kogule esitatud eeldatu asemel on hoopis midagi muud, ehmatavalt muud.

Kuidas käitud?

veenvev hääl sinu peas
kordab

just see
tänaval vastu tulev
väike poiss
tapab
kunagi
su lapse

kuidas käitud?

Peotäis põrmu

Tihtipeale on kuulda lauset, et tuleb mõelda laiemalt. Jah, kõlab ilusti, ja alguski paljutõotav ... laienen päris kenasti ja siis on piirid ees. Piirid, mis tulenevad minu füüsilisest kehast. Ehk siis jõuan ikka ja jälle tõdemuseni, et laiemas- globaalsemas mõttes ma saan aru, et ei ole mõtet vehelda töökoha, raha, õnne, armastuse ja tont teab mille kaduva nimel. Seda just selle sõna, kaduva, pärast. Kui kõik muutub põrmuks, siis milleks see kõik. Siis pole ju vahet olen ma abielus, vabaabielus, vanatüdruk, lesk v veel midagi. See on minu pisikese inimese argielu siplemine ja muud ei miskit. Tark tüdruk saab aru, aga alati selle teadmisega elada ei õnnestu. Tühi kõht ja väsimus toovad inimese kibekiiresti orbiidilt alla. Põhjuse, miks ma sellest räägin, kirjutas Andrei Ivanov.
"Peotäis põrmu", mille tegevuskeskkond on pronkspoisi tegemistest tiine Tallinn, on kohati ikka väga eksistentsiaalne raamat, õigemini mulle tundeb, et antieksistentsiaalne. Kui kõik venelased nii mõtleksid nagu peategelane, siis ei oleks mitte üks Aljosha reinstalleerimise koha pealt kulmu ka kergitanud. Ilmselt isegi siis, kui valitsus oleks otsustanud selle tillukeste haamritega puruks toksida, poleks mingit reaktsiooni järgnenud. Mis ma siin ikka venelaste koha pealt sõna võtan, ka eestlased oleks võinud sellesse sama tuimalt suhtuda ja olekski hulga probleeme olemata olnud. See lihtsalt (minu mätta otsast vaadatuna) ei olnudki tähtis.

Asjalik raamat, sest hoolimata ühest maalapist kipuvad kaks rahvust teine teises maailmas vist elama küll. Seega pilguheit minu jaoks neist võõramasse kulus igatahes ära.

"Surnumäng" Anne Frasier

Hoolimata järjest enam maad võtvast kevadest ja häälitsevatest külmavarestest põõsastel on vahel ikka kange himu millegi tumeda, koleda ja sünge järgi. Tahaks midagi, kus oleks põnevust laipu ja verd. Just, tahaks krimkasid lugeda. Aga ilmselgelt on seda natuke palju tahetud, sest kui vaadata viimasel ajal ilmunud raamatuid siis peale elulugude ja reisikirjade ei olegi miskit. Ma saan aru küll, et nõudlust on.....aga siiski, mina nõuaks mõnda kabedamat kriminulli. Tuhkagi,mina olen ainult mina ja massina arvesse ei lähe.
Pole siis ime, et ma olen sunnnitud, lausa väevõimuga lohistatud vanade krimkade manu. Noh ja tulemus on käes. Tükk aega pole ma midagi na õblukest (sisult) lugenud. Hädapärast ju käis ka, kui ei oleks mingeid veidraid lauseid. Mitte, et seksi puudutav veider oleks või mind punastama paneks, ei pane, kuid kui keset uurimist on parafraseerides ja utreerides lause "ma tahaks teda k..." ja siis läheb uurimine edasi siis tekib ilmselgelt kiire lühis. Inimlaps loeb kiiresti ja kui tönksti on seal mingi kontekstiga vaid juuksekarvaga (kui sedagi) ühenduses olev lause, siis korraks tekib kerge segadusemoment ja tuleb ikka kontrollida, et ega enda ajus mingid veidrad ja arsti vajavad lood lahti ole. Ühesõnaga. Kui te oma ajaga mitte midagi peale ei oska hakata võite ju lugeda ka, kuid ausalt on olemas märksa asisemaid teoseid.

Yukio Mishima "Kuldne tempel"

Üldjuhul on ilu midagi sellist mille poole püüelda või millega samastuda. Ilu võib olla ka hävingu põhjustajaks. Selliselt ilule läheneda oleks (muidugi on tegemist subjektiivse arvamusega üldistusest) üpris loogiline ja ei midagi uut siin päikese all.
Kuldne tempel kui ilu sümbol on pigem peategelase (noore munga) silmis tõke tema ja maailma vahel. Sisuliselt sool tema haavadel, sest kannatades oma minast teadlikuks saamisest alates alaväärsuse all ei ole ta sellist ilu väärt. Tempel oma olemusega rõhutab tema inetust, seega vabaks saamise ainus võimalus on see vaikiv etteheide hävitada.
Tegemist on tõestisündinud lool põhineva jutustusega. Seega kergdokumentaal vormis raamat, dokumentaalsed on vaid faktid, et oli munk, oli kuldne tempel ja oli selle hävitamise akt ehk munga süüdatud tulekahju ja nipet-näpet veel peale, see kuidas skisofreenikust munk maailma nägi ja tajus ja reageeris see on fiktsioon.
Ma olen kindel, et hävituslik alge, mis suunatud millegi hea, ilusa, toreda või hooliva vastu ei olegi nii harv nähtus. Ma usun, et seda leiaks kui otsida. Sest kui nüüd kristalselt aus olla siis on enesehaletsus täiesti nauditav ja kontekstis, kus keegi või miski seda naudingu alget, ehk nn alaväärtuslikkust hävitada püüab on selle ilusa, hea, hooliva,toreda jms hävitamine enesekaitse, et keegi kallihinnalise haletsuse kallale ei pääseks.

Muide tegemist on tõelise keelenaudinguga. Stiilinäide:

"Pole vist vaja öelda, et kogelemine püstitas ületamatu takistuse minu ja muu maailma vahele. Kõige raskem oli minu jaoks sõna esimene silp. Esimene silp oli nagu võti, mis avas ukse sise- ja välismaailma vahel, kuid minul ei õnnestunud seda ust avada. Kõik ülejäänud inimesed valitsesid oma häält suurepäraselt, uks nende sise- ja välismaailma vahel oli alati valla ja tuul käis sealt läbi, kuid minul see millegipärast ei õnnestunud. Küllap oli minu võti rooste läinud"