Pilt pärit SIIT

Moejuttu ka. See, et infoga paarkümmend aastat hiljaks jään, tühja sellest. Tegelikult tuleb juttu raamatust „Moemaja” – Maimu Bergi sulest. Ilmumisest saati ootasin, et teos mu käpakeste vahele satuks, mulle lihtsalt meeldib asjade, ka. moe ajalugu, ehk rõhk viimasel. Ootused olid laes, sest veel on mu ajukäärudes mälestus Liia Merino „Läbi raskuste ilu poole”, mis oli tõeliselt nauditav lugemine. Lisaks mälestused lapsepõlvejuttudest, soengutest ja sukkadest, kuulduna siis ema või tema sõbrannade suust.

Ühesõnaga nostalgialaks + isiklik huvi. 

Kõne all olev raamat oli hästi kirjutatud, ladus – seda kindlasti – ja muidugi moemaja telgitaguseid valgustav. Moemaja ja ennekõike Silueti toimetus, mis toona oli nõukogude naise glamuuritipp, polnudki nii klants ja särav, raamatu jutu järgi pigem tolmune ja mandunud, üksikute eredate kildudega. Autori sõnutsi: 

"Siluett oli tervet epohhi loov nähtus nõukogudeaegses kummalises elus, mida ikka enam unustatakse või mida vanem põlvkond ei meenuta mitte enam niivõrd kannatuste ja alanduste ajana kui romantilise nostalgiaga, mis paljut ilustab ja kurja, vaesuse, räpasuse, ahastuse tagaplaanile tõrjub. Ja ometi see kõik oli, ning vaevalt leidub peret, kelle vana maja pööningusopis, aidanurgas, vanaema linnakorteri raamatukapi alumisel riiulil ei leiduks ajakirja Siluett, mida vaadates noorele inimesele kangastub mingi kummaline igaveseks kadunud aeg, armas oma naiivsuses, staatilisuses ja vaesuses, alatiseks seisatanud mannekeenide avalate, tütarlapselike naeratustega – selliseid ei näe tänapäeva moeajakirjade lehekülgedel enam üldse – ning lõputute joonistatud inimeste rividena, kellele võib juurde mõelda terve elukaare, saatuse, mineviku ja tuleviku." 

tekst pärit siit

Mina paraku sellist pilti ei suutnud leida, pigem oli raamat negatiivsest alatoonist kantud, kus alavääristati neid võimalusi ja asju, mis siis olid. Samas tema võimalused Siluetis töötajana olid ehk törtsuke teised kui naistel tänavalt, ometigi ju elati ja lepiti olukorraga, ilma olulise analüüsita, et mis, miks ja kuidas. Eks paljud asjad saavad ajas teise värvi ja näo, nii ka hinnatakse tänaseks ümber see, et seisti sabas mingi gaasrätiku pärast, natuke naljakas ka, et pähe möksiti mida iganes, alates leivaplögast ja õllest ning lõpetades tont teab millega lahjendatud mööblilakiga. Aeg oli sellised ja mis sellest ikka taga nutta või seetõttu kibestuda. Paraku raamat mõjub natuke kibedalt. Seda ennekõike seetõttu, et raamatut lugedes ei loe sa Maimu Bergi mina-mälestusi, vaid Maimu Bergi vahendatud Betti Parklai mälestusi, kellesse autor ilmselgelt suhtub üleolekuga ja halvustavalt. Huvitav võte, kuid tulemus selline, nagu oleks rüübanud suure sõõmu põdrasamblateed.

targad lapsed - rumalad kirjanikud ja kõrgkultuur

Seekordne kirjatükk on ajendatud tõelisest kultuurilisest elamusest. Töö tõttu ja muidu kirjanduslikust huvist ikka sirvin muude kõrval ka lasteraamatuid, mõne kabedama loen läbigi, seega enam-vähem ikka tean, mis kirjandust elu õitele avaldatakse ja mis teemad käsitlemist leiavad.

Seksi ja väljaheidete teema oligi lillede, ponide, kriminalistide ja vampiiride kõrval na unarusse jäänud. Õnneks on kirjanikuhärra Sauter sellegi valge laigu mõnuga täitnud kollase ja pruunikirjuks oma uues väidetavalt lasteraamatus (kaanel oli nii kirjas) „Wanradt-Koelli katekismus ehk targa lapse rumal raamat”. Tark laps sellist jama ei võtakski kätte, seega sihtgrupp enam kui udune.

 Mingis eas lastele meeldivad rumalused, puuksu- ja pepunaljad on selgelt tegijad, mida üksteisele räägitakse ja siis naeru kihistatakse. Mida vingemaid välja mõtled, seda rohkem itsitamist. Arusaadav ja misseals´ikka, kahtlustan, et kõneall oleva teose eesmärk originaalis ehk ongi kihistamisraamatuks olla, või nagu raamatu ametlik tutvustus ütleb...

 "Raamat arutlebki selle üle, kas rumalusi tohib rääkida ja kuidas on rumalusi sobilik rääkida. Jõutakse järeldusele, et kui kedagi ei solvata ega kurvastata, võib rääkida kõigest. " Jah rääkida võibki kõigest, ja ehk peabki, kuid jääks äkki sündsuse piiridesse? Kunsti ja sealhulgas kirjanike töö on piire nihutada. Samas ma pole kindel, kas see ütlus lastekirjanduse puhul alati paika peab. Suure kunsti nime all rääkida rõvedusi, minna labaseks... no ma ei tea.

Et siinse kirjatüki lugejat mitte kauem enam teadmatuses hoida ja anda lugejale teada, kui parafraseerida klassikuid, et mis seal raamatus kõike ette tuleb, siis ette tulevad oma vanemate kubemekarvu pügavad lapsed, metafoorilised viited anaalseksile, nokupuu, kakatordid, karvased pepud jne. jne. Pimeduses kobamise vähendamiseks olgu üks tibatillukene katkend ka, loodetavasti autor ei pahanda...

"Mängi oma nokuga." 
"Aga kas noku tahab minuga mängida?" 
Tahtis küll. Noku hüppas püsti, oli rõõmus ja tahtis mängida
/../
"Aga isa," küsis Jaan, "minu noku rohkem ei jaksa. Kas sa annaksid mulle mängimiseks oma noku?"

Järgmine piiride avardamine ilmselt kutsub lapse vanemate voodielus osa saama. Nojah, seksuaalkultuur ju osa kultuurist. Ja et raamatut ehib kulka märk, siis ilmselt tegemist elitaarse osaga kultuurimaastikust, mida Lang igati heaks kiidab ning soojalt soovitada julgeb. Kui iroonia ja sarkasm korraks kõrvale jätta, siis paneb mind tõeliselt pead murdma asjaolu, milliste ainete mõju all antud üllitis kirjutet`ja hiljem trükki antud, lisaks veel lastele mõeldud määratlus kaanele pandud? Tahaks teada küll, oskaks ehk eemale hoida. Samas mine tea,
Aga äkki peaks just manustama? Ehk on hoopis minul väärastunud arusaamad seksuaalsusest ja ongi ok, kui lapsed pidevalt asja teevad oma vanemate suguelundite juurde?

Aga äkki .... vaataks asja hoopis teisest küljest – kuidas peaks reageerima seksuaalse ahistamisega kokkupuutunud laps, ja neid lapsi on selgelt rohkem kui mina ja ülejäänud targad ja tublid ja tugevad täiskasvanud tunnistada tahame. Kas ahistatud laps peaks saama sellisest raamatust signaali, et see, mis temaga juhtus ongi normaalne? Et see ongi õige elu ja ise loll, kui asja nautida ei oska? Ja hoidku jumal selle eest, kui kuhugi kaebama minna – ei saa ju, pole alust, see ongi elu, selline ongi normaalne täiskasvanu ja lapse suhe. Ausalt, õudne hakkab.

"Kui teed nii, nagu mina tahan..." Henrik Fexeus

Elu on trügimas oma sissetallatud rööbastesse ja seega olen viimaks mõne raamatuga ühele poole saanud. Mõnedest pole midagi kirjutada, mõned on meelest läinud enne kui arvuti taha jõuan, kuid on ka mõned õigemini viimasel ajal täpselt üks millest ei saa mitte vaiki olla. "Kui teed nii, nagu mina tahan: raamat mõjutamisest" valgustab väga ladusas, nauditavas keeles reklaaminduse, aga miks mitte ka poliitikas v kohtingutel kasutatavaid mõjutamismeetodeid. Ehk siis armsad-kallid kaasmarionetid teile on antud käärid niitide läbi lõikamiseks. Ehk veidi nürid, aga alguses kipuvadki katsed pigem kohmakad olema. Juttu on ka erinevatest katsetest ja eksperimentidest, mida läbi ajaloo inimestega ette võetud, et kombata nende psüühika piire ja arusaada kuidas inimloom kui selline toimib. Ühesõnaga kapaga tarkust juurde. PS. Panin end juba sama autori teise raamatu järjekorda. Ehk siis - reiting on laes.

kolimisest jälle

Pilt pärit http://pinterest.com/pin/405675878903723495 siit
Pikk vaikus eetris ei ole tingitud minu laiskuses (ok see on ka põhjus, aga mitte peamine), vaid sellest, et tänu korteri omanikule olen istunud augusti algusest saadik sütel. Ehk siis kolimine ja seekord vol 18. Vist. Igal juhul hulga, liiga hulga. Asjasse mittepühendatutele teadmiseks, et JÄLLE jään oma üürikast ilma. Ja seda lepingu väliselt mitte isegi kuu ajase etteteatamisega. Nõrk ma ütlen.
Ja nüüd jõuame asja peamise tuumani. Ehk siis, et mitte aasta pärast sedasama hala trükkida siis MA OSTAN, just ostan omale korteri. Protsess hetkel poole pääl.
Aga seda kõike ei oleks saanud juhtuda kui mind ei ümbritseks maailma parimad sõbrad. Eriline ja kustumatu tänu Salakassile, sest tema on see sõbralik hing, kes minusugusele kodutule ja minusuguse kodututele asjadele peavarju annab seniks kuni ma oma, päris oma korterisse sisse kolin.
Lisaks ema, kes mind on igati toetanud antud saagas.
Ja siis ülejäänud tänu tuleb kahel superabivalmil meesterahval omavahel ära jagada. Sest ilma nende jõuta, autota ja oskusteta poleks seda kõike juhtunud.
Absoluutselt, mul on maailma parimad sõbrad ja ema.

PS. Tänu süte peal istumisele ja sellest tingitud rahutusele ei suuda ma väga lugeda.
Korraks oli naistekahooaeg, ehk tassisin mingeid mitteniiväga läägeid üllitisi karja kaupa koju ja siis tagurpidi tagasi ilma, et oleks oluliselt üle kahe lehe lugenud.
Järjekordne tõdemus teemal, et armastusest ja kuti leidmisest kirjutavad teosed pole vist siiski minu silmadele mõeldud.

Barry Hughart "Linnusild"

Muinasjutu armastajate tõeline maiuspala, sobilik neile, kel silma kaunitele metafooridele ja olustiku kirjeldustele.

Raamat, kus neidu saab peita vihmapiisaks tormituules, raamat, kus linnud ehitavad okstest silla, mis ulatub jumalate elupaigani jne. Ja need on tillukesed täpid vaid.
Tegevuskoht Amuistne ja müütiline Hiina, kuigi rikutud on ilmselgelt nn aasialaadset kirjutamisstiili, aga seda ilmselt taotluslikult.
Ausalt üks ilusamaid raamatuid üldse, mida ma kunagi üldse lugenud olen.
Kahjuks kuulub see raamat nende hulka, mida ma tegelikult ei oska eriti kellelegi soovitada. Suured ei usu ja väiksemate jaoks on see ehk kohati liiga kahemõtteline. Täiskasvanud on jah sellised veidrad tegelased, kes väidetavalt tihti eelistavad realistlikku kirjandust. Ma lihtsalt kuulen seda töö juures.
Elulised asjad nagu tapmine, vägivald lähevad rohkem korda, mis on kummaline, sest palju teist piltilusate tõmmude välismaiste armukestega ja tapmistega kokkupuudet omate.
Samas ei sobivat see raamat ka neile, kes aasia muinasjuttudega väga kodus on, sest tera siit teine sealt ja omatahtsi kokku klopsitud tulem ei pruugi olla parim nn tõsimeelse folkloristi jaoks.
Seega ei soovitagi. Vaadake ise, kas sobib või ei.

Seekord midagi hingele. Kristiina Ehin on tõeline sõnade võlur, andes kõige argisematele situatsioonidele tähendusliku ülevuse. Luules, sellest ma võin veel aru saada, aga kui proosa muutub luuleks???? Kas see saab üldse sündida. Igal juhul on keeruline kirjeldada midagi nii ilusat, kui seda on autori tekstid. Nüüd raamatu teise poole juurde, sest hoolimata oma ilust, ei ole tekst antud raamatu puhul kõik. Samasuurt rolli mängib nn kuduteema. Labakud või käpikud, kuidas keegi harjunud on, on ilmselgelt, kui mitte peategelased siis, kontekst, taust ja läbiv joon kindlasti ja seda nii teksti sisse panduna kui pildi pääl. Kristi Jõeste käpikud on vaieldamatult iluasjad. Labakinda glamuur kõlab ilmselt veidralt, aga noh just seda see raamat kokkuvõttes on.
Kevad pole antud raamatu jaoks ehk õigeim aeg. Aga novembri kuu hallasel hommikul tee- või kohvitassi kõrvale oleks mõnus.

Näljamängud kogu oma triloogiaga

Seekord siis Näljamängud. Õigemini kogu triloogia nii Näljamängud, Lahvatab leek kui ka Pilapasknäär. Arvestades valatud vere hulka oleks Veremängud ehk sobivam pealkiri. Ausalt ma pole ühtegi noortele suunatud raamatut lugenud, kus tapmist erinevais variantides oleks sellises mahus. Kokku triloogia peale (kui mitte arvestada neid laipu, kes ainult vihjetena esinevad) oli nn otseeetris langenuid umbes 968 või midagi sellist, ausalt võis olla ka rohkem, masshukkumiste ohvrite täpne arv polnud lihtsalt antud. Kurb oli see, et enamik peategelasi sai otsa, välja arvatud loomulikult armastuskolmnurk. Kusjuures sellega oli ka mingi veider lugu, arvestades seda kui võimatult bitchilt ja isekalt tibinas (Katniss) käitus ei saanud mina aru miks need kaks noormeest tema pärast olid nõus kõik ohverdama kaasa arvatud oma elu. Müstika. Või lähtus autor loogikast, et armastataksegi neid naisi, kes on täiesti vallutamatud kindlused? Mine võta kinni. Samas Peeta oli nii hea, nii täiuslik, nii seda nii teist ja tükki kolmandatki, et tegemist oli ilmselgelt müütilise olendiga, sest sellist täiust ilmselgelt eksisteerida ei saa. Miks mulle tuleb meelde Eduard Vilde "Pisuhänd" kus Sander küsib Piibelehe käest parafraseerides, et kas peategelasel on ka negatiivseid omadusi, mille peale Piibeleht ütleb, et ta on inimene. Sander seepeale, need kraabi maha ja pane positiivset asemele. Ilmselgelt on Peeta tegelaskuju sama loogikaga toodetud.
Kui nüüd aga virisemine kõrvale jätta oli tegemist tegelikult väga hoogsa looga, mida raske käest panna. Ok esimese osa lõpu poole oli kuskil koht, kus traagelniidid olid ilmsed, kuid see jäi ka ainsaks. Edasi läksid ühe jutiga ja mõnuga.
Lugu ise sellest, kuidas Ameerikamaa asemel on riik Panem, mis koosneb 13 ringkonnast ja Kapitooliumist, mis keelab käseb, tapab ja piinab. Ehk siis Kapitoolium on riigi kese, mis elatub teiste alade toodangust. Näljamängud on mängud, kus varateismelised ja teismelised omavahel elu ja surma peale võitlevad. Moodne amfiteater gladiaatoritega sisuliselt, kus etenduse jaoks ei pea kohale tulema vaid seda kannab üle riiklik televisioon.
Peategelased Katniss ja Peeta on seekordsed oma ringkonna gladiaatorid ja tahtmata lükkavad käima sündmused, mis viivad ringkondade ülestõusuni. Miks Katnissist saab revolutsiooni nägu, see pole minu jaoks eriti loogiline, aga kui autor nii tahab siis pole minusugusel midagi kobiseda.
Ühesõnaga, kes verd ei karda võib lugeda küll.