Talv talvekorteris

Paistab, et see aasta pole Industriaallumehelbekesel sulamisega muret. Kodune toatemperatuur lihtsalt ei võimalda seda. Ausalt isegi hea meel on mitte omada termomeetrit, see teeks hommikuse askeldamise kenasti jahedas toas veel vastikumaks. Haigusega on ka ju see, et seni kuni kraadinud pole, seni on enesetunne OK, AGA... niipea kui kraadiklaas kaenlaaugust tagasi, siis sekundiga ründab mustmiljon pisikut ja tekib soov eutanaasia järele. Seega sellest saame järeldada, et teadmatuses on jõud.

Originaalis peaks minu nukukorteris olema pliit suure soojamüüriga, noh mitte ainult ei peaks olema, aga on ka. Isegi pool kuuri täit puid on.....

Mida aga pole on pliidi koostöö valmidus minuga.

Õnneks on mul korteriperenaine mõistlik ja tore inimene, kes kutsus ahjumehe, kes peaks mingil kargel päeval asja ette võtma eks näis.

Kui aga kellelgi peaks tahmine tekkima kogeda muistse suitsutare mugavusi ootan lahkesti külla.

Wõlukunsti teemadel

Pärast seda kui kuskilt jäi silma Septimus Heapi ja Harry Potteri võrdlus muutusin vägagi Wõlukunsti huviliseks. Ma ei mäleta küll millised olid võrreldavad parameetrid, kuid minule jäid need pea hoomamatuks. Ok, valetan, tervelt kolm suudan tuvastada küll:

1. tegemist on poisiga

2. tegemist on maagiat täis maailmaga

3. eelpoolnimetet poiss kasvas ülesse lapsele mitte just kõige sobivamas keskkonnas, ilma jäetuna oma perest.

Nii thats it ja jutul punkt. Rohkem sarnasusi ei kuskil. Ei ma ei ole pettunud, et ei ole, sest Harry Potteri klooniga mul tahtmist tutvuda pole kunagi olnud. Üks is good enough. Aga aitab nüüd Potterist, antud postituse peategelane peaks ikkagi Septimus olema. Kuigi jah kui nüüd kristalselt aus olla siis ei õnnestunud vaesel vennikesel isegi mitte omanimelise raamatu peategelasena ilma teha. Ehk järgmine kord, sest kuuldavasti on oodata lisa.

Lugu ise oli mõnusalt kulgev ja kergesti jälgitav. Sihuke hea muinsjutuline ajaviide. Ainus, mis mind alguses segas oli see, et autor oli pidanud vajalikuks ilmestada teksti pisiviidete ja kommentaaridega konkreetse maailma ja selle elukorralduse kohta. Faabula sellest midagi juurde ei saanud, kuid äkki olid need abiks maailmast täiuslikuma pildi loomisel. Tont seda teab.

Näed juba valetasingi postituse eesotsas, üks sarnasus oli veel. Septimuse perekonnal olid kuidagi vägagi Weaslyde nägu peas.

Samas, mis mulle imponeeris oli see, et lugu oli terviklik, ehk siis raamatu lõpuga lõppes ka lugu. Ei mingeid lahtisi otsi, ei mingit segast tulevikku ja mis kõige hullem ei mingit ootamist ja lootust, kas ikka eesti keelde suvatsetakse tõlkida või ei. Ajalugu on näidanud, et nii mitmedki järjed on tulemata jäänudki.

Aga jään ootama ja lootma järge, sihuke lahe lugemine kulub s....a suusailmaga igati ära.

Üks mitte nii nutune noortekas

Telekas, raamatu surm on su nimi. Ausalt ka. Seni, kuni tütarlapsel puudus ajutiselt kodune interneti ja telerivõimalus kerkis läbiloetud raamatute virn nii, et lust vaadata. Kui aga eelpoolnimetatud kastid koduuksest sisse said oli pidu läbi. Vaevaliselt, oi kui vaevaliselt liiguvad raamatulehed. Sellest tingitud ka vaikus siinses eetris. Lihtsalt pole miskit kabedat läbi lugenud. Tegelt valetan ikka ka natuke. On siiski üks piiiisikene soovitus, ühele päris pädevale noortekale. Mis üllatus üllatus seekord ei olegi "elu on nii mõttetu ja p...s, kõik on nii sitasti ja koolis kiusatakse" noorukist. Ilmselt ikka peab ka selliseid raamatuid üllitama, kuid viimasel ajal mulle tundib, et neid ainult ilmubki. Ma mitte niii vanan julgeks pakkuda, et elus on ikka vähe helgemaid hetki ka aga noh, mida mina ka tean.

Nüüd siis suure suuga lubatud soovituse juurde:

Ühelt poolt oleks nagu noortekas, teisalt fantasy ja kolmas külg rõhub hoopis kergelt alternatiivajaloo kanti. Saa sa siis aru. Aga hästi on kirjutet küll. Loomulikult peab peakangelanna taluma ebaõiglust ja tont, mida veel kuid raamat ei lähe kordagi haledaks nutulauluks. Pigem sihuke mõnus muinasjutt. Igal juhul julgen soovitada küll ja eriti neile, kel jätkub usku, et kõik noored ei ürita ennast masendusest maha tappa v millegi keemilise üledoosi saada.

Võrgutades deemonit

Erica Jongi järjekorde tõlgitud üllitis. Ei miskit üllatava, juhul kui varasemalt on sattunud pihku "Hirm viiekümnenda eluaasta ees, kuid kui ei siis mõnele puritaanlikumale olendile pakub see kindlasti mitmeid meeldejäävaid kuid ebameeldivaid. Häda selles, et raamat on aus, väga väga aus ja seda ilma, et labaseks läheks. Seks, seksuaalsus, kirjutamine ja nende omavahelised seosed ja segunemised on need sõnad, millega antud raamatut kirjeldada. Balansseerimine kirjandusteaduse ja romaani vahelpeal.

Eesti keeli on ilmunud autorilt ka "Lennuhirm" ja "Sappho hüpe". Viimati nimetatu on lugemata, sellepärast olgu vaid ära mainitud, kui eelpoolsed on minu meelest küll samatüübilised käesolevaga. Meenutuste, arutluste rägastik, millesse tänu äratundmishetkedele ära ei eksi.

Arvo. Kukumägi: Alasti elu

Industriaallumehelbeke uudishimu ei ole sinu nimi. Eriti ilmekalt väljendub see minu tahtmatusest lugeda elulugusid. Nüüd siis teiste inimeste mahitusel - ikka on ju hea kui on süüdistada kedagi teist- ma natuke olen reeglit rikkunud ja nuuskinud Arvo Kukumäe tagant. Lugu tundub olevat aus. Kuid see ei ole lugu andekast näitlejast, see on lugu joodikust ja see on lugu setust. Need kaks liini on see, mis määravad ära kõne all oleva isiku, see, et juhtumisi on jumal mehele ka andekust kapaga jaganud, see ongi see põhjus miks temast kirjutada. Terve Eesti ju täis mehi, kel alkoholiga liigagi sõbralikud suhted, kuid, kes nii andekad pole. Olgu nad siis hiidlased, mulgid või setud.
Asjaolu, et mul nii alkoprobleemidega kokku puuteid ja ühenduskohad ka setudega olemas annavad minu jaoks raamatule erilise nüansi. Hästi kirjutatud ka, nii, et mahavisatud aeg see kohe kindlasti pole. Inimestele, kel õnnestunud saatuse tahtel vältida alkoga sõbrustavaid inimesi kindlasti informatiivne sisekaemus, kel nii hästi ei lähe on see lugu traagiline meeldetuletus.

Värin

Tegemist ühega seeriast (minu poolt antud hinnang, ei pretendeeri ülimale tõele) "pubekas ja tema armastus üleloomuliku kallima vastu". Siiski selle vahega, et seekordset üllitis kannaks peaaegu välja tiitli ilukirjandus, ehk siis tõsiselt nauditav lugemine ja mitte ainult easy story teemadel vaid üldse, ka arutlused, taust, olustik, õhustik olid kuidagi välja peetumad ja põhjalikumalt läbimõeldud kui eelolnutel.
Story ise keerleb ümber libahuntide ja nende elukorralduse, kusjuures peategelaseks tüdruklaps, kes kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud kuuluma karja ridadesse, kuid mingil põhjusel muundumist ei toimunud. Lahendus miks ei toimunud, no jah.... see oli vast kõige nõrgem lüli loo juures, aga seda ma ei saa ju ette rääkida.
Tüdrukut paeluvad tema kodu ümber uitavad hundid kinnisidee tasandil, eriti üks konkreetne hunt, kes üllatus üllatus ostub kenaks noormeheks. Sisuliin ise ei ole eriti originaalne ega midagi kuid asi on kuidagi asiselt kirja pandud, nii et banaalseks kätte ei lähe ja häbi ka ei hakka.
Kaanekujunduse kohta tahaks ka natuke kobiseda, iseenesest pole hullu kedagi, mulle isegi meeldib .......aga mitte selle raamatu juures. Ehk siis sisu ja kaas ei ole tükid samast puzzlest.

Kui kellelgi kahtlusi tekkis, siis ausalt valgusaasta jagu parem kui eelmised selle seeria raamatud.

Sotsiaalpornostaar

Tuleb välja, et täiesti kogemata on minust eelpoolnimetatu saanud. Oleks siis veel, et ainult kogemata, ka eneseteadmata. Kui mu tuttavad juhuslikult (ja neid oli lausa mitu) ei oleks hõisanud: "Oi aga ma tean, kus sa nüüd elad" elaksin siiani õndsas teadmatuses ja naabrivanamees müüks ilmselt pileteid õhtustele etendustele. Ja mina vedeleksin kodus täis õndsat teadmatust, miks inimesed siblivad mu akna taga.
See on see kui usaldad bambuskardinaid. Tundusid teised ikka sellised mõnusad ja tihedad, turvalist varju pakkuvad. Igaks juhuks oli valge pitski veel ette tõmmatud. Aga ei. Kui mina olen tuvastatav läbi kahe kardina ja igasuguses riietumise astmes siis...

Tuleb õppida sellest vaid üht... ära usu bambuse juttu.

Nüüd te siis teate, et see, kes Tartus õhtuti erootilist varjuteatrit teeb (paraku ikka veel ja seekord juba täie teadvuse juures olles) see olen mina.