Eestimaal on vähe inimesi, kes poleks kursis, kuidas kulges „Meie aasta Siberis”. Nüüd siis veel põhjalikum ja muide ka parem aruanne samal teemal. Tore on see, et autorid ei läinud libedale teele ega tootnud populaarsuse tuules raamatu näol seriaali klooni.
Raamat on täiesti omil jalul seisev teos, mis moodustab seriaaliga ühtse terviku, kus erinevad formaadid täiendavad meeldivalt üksteist.
Kui sari keskendus pigem sellele, kuidas saada hakkama kahe lapsega kesk Siberit, siis raamatu rakurss tundus minu jaoks olevat pigem täiskasvanute omavahelisel suhtel, selle muutumisel ja arengul. Kusjuures arengu suund selgelt paremuse poole, mis teeb raamatust omamoodi positiivse suhteõpiku. Seda loomulikult mööndustega, kuid kes väga soovib, leiab paralleelid moodsa aja eneseabiraamatuga lehtedelt kergesti üles. Palun siinkohal mind mitte valesti mõista, mulle raamat tõeliselt meeldis ja seega ei ole tegemist iroonitsemisega. Vissarioonlaste elustiil (jätame Vissarioni isiku lause mõttest välja) tundub suuresti kokku minevat paljude jaoks uus-vana lihtsa ökoelustiiliga. Kasvata ise ja katsu võimalikult vähe reostada seda, mis sind ümbritseb, ela kooskõlas enda ja loodusega. Äärmiselt positiivne – kes sellist eluviisi ihaleb, võiks selle raamatu kohe kindlasti pihku võtta.
Julgen soovitada küll, lahe ja ladus igas olekus sobiv lihtne lugemine.
No comments:
Post a Comment