Wayward Pines

Kuidas käituksid, kui sattudes suvalisse väikelinna ei saa sealt linnast enam väljuda? Teed lihtsalt ei ole, mis välja viiks. Kuidas käituksid, kui ühendust võtta kellegagi väljaspool linna on võimatu ja kõik inimesed, kes linnas elavad pakuvad sulle lahenduste ja vastuste asemel naeratusega serveeritud small talk`i. 

Lisa küsimustele juurde ports tagaajamist, organiseeritud tapmist, mitte segamini ajada organiseeritud kuritegevusega, segadust tekitav  näiliselt üdini tore õhkkond, milles aimdub sünget hullumeelsust lisaks veel näpuotsa täis suhteid ja ongi käes retsept, millega küpsetati Wayward Pines´i  lood. Kokku neid eesti keeli hetkel 2. 1 on puudu. Hästi küpsetati. 

Esimese osa pea lõpuni välja ei aimdunud midagi ulmelist. Detektiivikas? Põnevik ehk? Aga siiski viimases lõpus keerab asi ulmeks ja teises osas jätkab alustatuga. Põnevuse otsijaile julgen soovitada küll ja vägagi. 

Kuulu järgi samadel ainetel ka telesari tootmise. Jään ootama. 

Empaatia ja vägivald ning kuidas see kõik raamatukogusse puutub

Meie pidevalt muutuvas maailmas on ainuke ellujäämist ja jätkusuutlikkust tagav käitumisviis muutustega kaasa minna ja situatsioonis kohaneda. Raamatukoguteenuseid vajavad raskustesse sattunud inimesed praegu enam kui kunagi varem. Seega on oluline, et raamatukogu tuleks vastu inimeste soovidele ja pakuks oma võimaluste piires nii sellist infot, mida tarbitakse, kui ka seda, mis pikemas perspektiivis aitab kaasa maailma veidigi paremaks muutumisele, ükskõik kui imalalt see ka ei kõla.

Raamatukogudele on hädavajalik olla „pildil”, kui mõelda kasvõi ainult kultuuri erivaldkondade rahastamisele. Sellel, kes pole pildil ja pole oma aktuaalsust tõestanud, puuduvad ka finantsilised vahendid. Kui puuduvad aga need, muutume järjest ebaolulisemaks inimeste jaoks, kelle jaoks me ju tegelikult toimime. Arvestamata ei tohi jätta ka asjaolu, et tasuta teenuste hulk on väga väike ja seega on raamatukogud asutusteks, kuhu tulevad abi otsima need, kel mujale ehk pöörduda väga polegi.

Meid ümbritsev ja tööolmet mõjutav elu on aga paraku sellise kiirusega muutuv, et kipume pildi pealt välja kukkuma, mis tähendab, et enda nähtavaks tegemiseks on vaja järjest enam ja enam mõelda erinevatele koostöövõimalustele, sest võidujooks sotsiaalmeediumiga kaotati enne, kui see alatagi jõudis.

Ideelisel tasandil on raamatukogul võimalus sootsiumi moodustamiseks teiste nn pehmete riigi ja omavalitsuse kaukast finantseeritavate ettevõtetega. Ega oma mõjusfääri laiendamiseks muud valikut eriti polegi. Osapoolte nõusolekul ja huvi korral võiks olla vägagi mõeldav nn koostööliitude loomine. Nii et ülesandeid jagades ja teineteise tegevust toetades on  mõlemad osapooled bilansiliselt plussis.

Tallinna Keskraamatukogu on rohkem või vähem edukat koostööd teinud nii linnaosade sotsiaalosakondade kui ka laste-naiste varjupaikadega. Ja see on vaid osa nimetatuist. Ei hakka kõiki sotsiaalse mekiga koostööpartnereid üles lugema, sest mitte rusikaga rinnale tagumine – vaat kui tublid oleme, kellega kõigiga koostööd teeme – pole antud juhul teemaks. Teemaks on ikkagi ühe valusa valdkonna koostöö raamatukoguga ja selle tähtsus, ja ehk ka veidi laiemalt kui vaid külastajate arvu kogumine.

Ei saa öelda, et raamatukogu on ühiskonna seisukohalt tugeval positsioonil, pigem mitte, kuid samas ei saa öelda ka, et oleme haavatavaim. Ja seda hoolimata sellest, et nii mitmedki uuendustuuled on meie kultuurmaastikku räsimas ja muutmas. Õnneks!  Loodame parimat ka tulevikuks ilma fataalsete tagajärgedeta. Olgu märgitud, et näiteks Suurbritannias on viimaste aastate jooksul suletud sadu raamatukogusid.[1]

Seda enam peaks meile kui kultuuritöötajatele ja inimestele, kes näevad ka seda võib-olla kõige haavatavamat osa ühiskonnast, olema selge endast nõrgemate aitamise tähtsus. Näljasest saab ju ikka paremini aru see, kel endal kunagi nälg olnud. Seega võiks eeldada, et suudame ja tahame sellist sotsiaaltöö võrdkuju oma väga tihedatesse plaanidesse ja graafikutesse lisada. Ning tahamegi, sest ühiskonna paremaks muutmiseks on veel veidi ruumi jäänud.

Käesoleva aasta 26. märtsist 10. aprillini toimus Tallinna Keskraamatukogus koostöös Tallinna Naiste Kriisikodu ja Eesti Naiste Varjupaikade Liiduga kokku 4 infotundi, igaüks neist erinevas asukohas (Tallinna Keskraamatukogu peamaja, võõrkeelse kirjanduse osakond, Sõle haruraamatukogu ja Väike-Õismäe haruraamatukogu). Ei saa öelda, et külastajate huvi infotundide vastu väga suur oleks olnud. Samas kinnitab nende toimumise vajalikkust see, et voldikud ja infomaterjalid, mis olid vabalt kaasa võtmiseks nii infotundide toimumise aegu kui ka hiljem, kadusid küllaltki kiiresti.[2]See on aga selge märk sellelaadsete ettevõtmiste vajadusest.

Koduvägivald ja üldse vägivald lähedaste vahel (kõige laiemas mõttes) on ehk ikka veel paljude inimeste jaoks tabu, millest avalikult ei räägita ja mida endalegi raske tunnistada, saati siis veel teistele. Probleem on aga olemas vaatamata sellele, et otsustajad ja – veel hullem – ka vägivalla all kannatajad ise ei pea lähedaste vägivalda alati ühiskonna probleemiks.[3] Õnneks tundub selline suhtumine laiemas plaanis olevat siiski muutumas. Suhtumise ja ühiskonna väärtushinnangute muutmine on protsess, mis kestab kaua, kuid see ei tähenda, et selle poole püüelda ei tuleks.

Oma jutu illustreerimiseks räägin mõne lausega turvalisuse uuringust, mille Statistikaamet korraldas 2008.–2009. aastal ja millega koguti teavet kuritegevuse ja paarissuhte vägivalla kohta. Näiteks 2008 a. pöördus kodus aset leidnud vägivallaakti tõttu politsei poole 65 meest ja 475 naist.[4] 2009. aastal koges füüsilist vägivalda paarisuhtes 46 800 inimest. Eesti rahvaarvu arvestades on seda väga palju. Olgu ära märgitud ka see, et laste olemasolu ei vähenda vägivallariski, pigem vastupidi. Lastega leibkondades on partnerite vahelise vägivallaga kokku puutunud iga kümnes 15–74 aastane, ilma lasteta leibkondades on selliste inimeste osakaal peaaegu kaks korda väiksem.[5] Mis tähendab seda, et suur hulk lapsi kasvab peredes, kus nad vägivalda näevad ja seda ka vahetult kogevad. Selliste kogemuste mõju lapse emotsionaalsele, kehvemal juhul ka füüsilisele arengule vääriks omaette teemat ning alahinnata seda ei saa mitte mingil juhul.

Neid andmeid aluseks võttes on igati arusaadav, miks tuleb koduvägivalla teemat käsitleda prioriteetselt ja miks on oluline teha igakülgset selgitustööd ka sellises asutuses nagu raamatukogu, kuigi esmapilgul võib raamatukogu, kirjanduse ja vägivalla seos jääda enam kui ähmaseks.

Raamatukogude ühisosa vägivallavastase temaatikaga saab kenasti avada kirjanduse kaudu. Raamatute lugemine on see niidiots, millega saab kaasa aidata antud probleemipuntra lahtiharutamisele.

Selle selgitamiseks on hea tugineda uuringule („How does fiction reading influence empathy? An experimental investigation on the role of emotional transportation”, 2013), mis käsitleb lugemise mõju empaatiavõime kasvule.[6] Empaatia on osadustunne teise inimesega, tema omaduste, seisundite ja käitumisega.[7] Uuringu peateesiks olnud mõte, et lugemine võib tõsta inimeste empaatiavõimet, leidis katsete käigus kinnitust, kusjuures märkida tuleb ära just ilukirjanduse lugemise positiivne mõju. Aimekirjandus ei ole üldjuhul kirja pandud kandvate karakterite kaudu, seega on informatsioon esitatud umbisikulisemalt, ehk siis minatunnet ei teki ja seeläbi ei arene ka võime ennast narratiivi tegelasena tunda.[8] Viimasel ajal on Eestis ilmunud raamatutes piir ilukirjanduse ja aimekirjanduse vahel ähmastuma hakanud.  Teadmiskirjandust antakse üha enam ja enam edasi kindlate tegelaskujude kaudu, seega ei saa eespool toodud uuringu kindlat kahendjaotuse mõju üks-ühele võtta.

Ilukirjanduslikku teksti lugedes on lihtsam „muutuda” kellekski teiseks ja kogeda loo sündmustikku sarnaselt reaalselt toimuvate sündmustega. Narratiivses maailmas kujutavad lugejad ette, kuidas on näha maailma läbi teiste silmade, kujutledes ja isegi tegelikult kogedes loo tegelaskuju mõtteid ja emotsioone. Veelgi enam – uuringu läbiviijate väitel on tõendeid selle kohta, et teiste inimeste läbielatud emotsioonidest ja kogemustest lugemine aktiveerib ajus samu neuronistruktuure, mis aktiveeruvad millegi läbielamisel ja kogemisel reaalses maailmas. Lugemine pakub turvalist tugipinda ka selliste emotsioonide kogemiseks, mis tavaelus käivitaks enesekaitse ja -alalhoiuinstinkti.[9] Lugedes saab lubada tunneteskaala märksa olulisemat avardumist kui see reaalelus võimalik või kasulik oleks.

Tulles aga tagasi koduvägivalla teema juurde, on eksperdid väitnud, et vägivallatsejatel ei ole puudust niivõrd oskustest lahendada konflikte vägivalda kasutamata, kuivõrd puudu jääb tahtmisest.[10] Sellest saaks ehk järeldada, et puudu jääb võimest näha situatsiooni teise inimese vaatenurgast, ehk empaatiast. Eelnevast saabki järeldada, et mida rohkem inimesed loevad, seda enam suudavad ja tahavad nad teineteise suhtes käituda austusega ja arvestavalt. Muidugi on iseteema, kuidas kasvatada lugemust inimeste hulgas, kel seda emotsionaalse arengu seisukohalt vaja võiks minna.

Guardianis avaldatud Neil Gaimani artiklis välja toodud lugemise kasulikkus ebaterves suhtes olijale on kinnituseks, et lugemisest võidavad suhte mõlemad osapooled. Eskapistlik lugemine on hea võimalus jätta suhteprobleemid ja argimured korraks kõrvale. Unustada korraks kõik halb. Eespool nimetatud neuronistruktuuride aktiveerumisest rääkides – narratiivis negatiivse üle kontrolli omamisega kogetakse positiivset sellisel määral, mis pikemas perspektiivis võib anda inimesele võimaluse, julguse ja miks mitte ka oskuse halvast suhtest väljumiseks.[11]

Raamatukogude valduses on teavikud ja teave, mis väidetavalt on tänases maailmas olulisim ressurss. Seega on meie võimuses lähendada infot ja selle vajajaid.  Tähtis on aidata kaasa ühiskonnas lõhede vähendamisele. See ei ole kala andmine, pole see ka õnge andmine. Need on teiste ametkondade tööülesanded, kuid meie saame anda inimestele juhised selle õnge kasutamiseks või vähemalt juhatada institutsiooni juurde, kes õngi jagab, sest paistab, et väga tihti kipub just sellest teadmisest vajaka jääma.

Lõpetuseks võiks öelda, et Tallinna Keskraamatukogu on korraldatud infotundidega kaasa aidanud ühiskonnas koduvägivallateema laiemale teadvustamisele, mis ka probleemiga kokkupuutunute arvates on äärmiselt oluline.[12] Raamatukogu ei suuda kõrvaldada elu kitsaskohti, mis polegi tema ülesanne, kuid raamatukogul on võimalus olla nende lahendamisel esimeseks astmeks paljudele abivajavatele inimestele.

---

[1]Flood, A. UK lost more than 200 libraries in 2012

http://www.theguardian.com/books/2012/dec/10/uk-lost-200-libraries-2012 19.11.2013

[2] Käesolevaks hetkeks on uuritud infomaterjalide lisaks saamise võimalusi.

[3] Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 74.

[4] ibid.

[5] ibid. lk. 75.

[6] Pal, P. M., Veltkamp, M. How Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013

[7] ÕS. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn, 2003. lk. 128.

[8] Pal, P. M., Veltkamp, M. How Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013

[9] Pal, P. M., Veltkamp, M. How Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013

[10] Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 77.

[11] Gaiman, N. Why our futuure depens on libraries, readind and daydreaming. http://www.theguardian.com/books/2013/oct/15/neil-gaiman-future-libraries-reading-daydreaming 19.11.2013

[12] Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 80.

Kerjus ja jänes

Ei saaks öelda, et soome kaasaegset kirjandust eesti keeles just palju ilmuks. Tundub, et pigem vähe. Samas on soome keelde eesti kirjandust tõlgitud omajagu. Kas ma olen nüüd meelevaldne ja julm, kui ütlen, et eestlane tahab, et tema toodetud kultuuri tarbitaks, kuid ise nakitseks naabrite oma pigem pika hambaga? Ilmaasjata. Ausalt.

Tuomas Kyrö "Kerjus ja jänes" on väärt lugemine. Omalaadne "uusversioon" Arto Paasilinna "Jänese aastast". Paralleele Paasilinna teose ja viiteid Paasilinnale kui autorile leiab hulganisti, seega inimene, kes on vaid kuulnud Paasilinna nime, võiks eeldada, et mingi seos kahe raamatu vahel on, kuid see ei sega ja otsesest käsku või kohustust "eeskujuraamatu" lugemiseks pole. 

Väidetavalt on tegemist humoorika raamatuga, minu rikutud huumorimeel nalja tabada väga ei suutnud, aga eks ma olen sedasama ka teiste soome autori teoste puhul vist kurtnud. Pigem on tegemist kulgemisraamatuga, mis omamoodi fatalismis on pigem positiivse tooniga. Rumeeniast pärit kerjuse Vatanescu elu sisust ja edasiviivaks jõuks on poeg Miklosele kõige vingemate jalgpallisaabaste ostmine. Ei läe see kergelt, sest määramatud jõud lükkavad lõplikku lunastust saabaste näol üha edasi. Seevastu pakutakse kirevat plejaadi tegelasi, kellest kirjutatud nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Mulle tundub, et soome autoreid (ja ehk põhjamaalasi üldse) kipubki iseloomustama pigem napisõnalisus. 

Elu paiskab Vatanescut ja jänest (kes muide on üks ääretult oluline tegelane) kui palli mööda Soomet, aga "Hea pall ringlebki" ja "Inimene on pall". Veider kooslus – mees ja jänes – muutub kiiresti sotsiaalmeediastaarideks ja see muudab nii nende kahe kui ka teiste elusid. Olgu öeldud, et Vatanescu oma kiiresti kasvavast tuntusest ei tea midagi. Tema lihtsa mehena jahib ikka jalgpallisaapaid. 

Lõpp on üdini ja üle igasuguse võlli positiivne, isegi nende tegelaste jaoks, kes tavamuinasjutus lõpus oma teenitud karistuse saaksid. Kõik on õnnelikud ja õnnelik on ka jänes, kui endale uue pesa saab. Jänes on ses loos selge õnnetooja ja et "hea küülik ringleb", siis sellega on lugu kokku võetud. 

Meie aasta Siberis

Eestimaal on vähe inimesi, kes poleks kursis, kuidas kulges „Meie aasta Siberis”. Nüüd siis veel põhjalikum ja muide ka parem aruanne samal teemal. Tore on see, et autorid ei läinud libedale teele ega tootnud populaarsuse tuules raamatu näol seriaali klooni.
Raamat on täiesti omil jalul seisev teos, mis moodustab seriaaliga ühtse terviku, kus erinevad formaadid täiendavad meeldivalt üksteist.
Kui sari keskendus pigem sellele, kuidas saada hakkama kahe lapsega kesk Siberit, siis raamatu rakurss tundus minu jaoks olevat pigem täiskasvanute omavahelisel suhtel, selle muutumisel ja arengul. Kusjuures arengu suund selgelt paremuse poole, mis teeb raamatust omamoodi positiivse suhteõpiku. Seda loomulikult mööndustega, kuid kes väga soovib, leiab paralleelid moodsa aja eneseabiraamatuga lehtedelt kergesti üles. Palun siinkohal mind mitte valesti mõista, mulle raamat tõeliselt meeldis ja seega ei ole tegemist iroonitsemisega. Vissarioonlaste elustiil (jätame Vissarioni isiku lause mõttest välja) tundub suuresti kokku minevat paljude jaoks uus-vana lihtsa ökoelustiiliga. Kasvata ise ja katsu võimalikult vähe reostada seda, mis sind ümbritseb, ela kooskõlas enda ja loodusega. Äärmiselt positiivne – kes sellist eluviisi ihaleb, võiks selle raamatu kohe kindlasti pihku võtta.

Julgen soovitada küll, lahe ja ladus igas olekus sobiv lihtne lugemine.

Prügikastinaine

On raamatuid, millest kirjutamiseks peavad need kõigepealt tükk-tükk aega ajusopis laagerduma. Inge Ojala "Prügikastinaine" on just selline. Iseenesest ju tegemist lihtsakoelise muinasjutuga, mis ehk mingile olulisele kirjanduslikkusele võib-olla ei pretendeeri. Ärge valesti aru saage, lugemiseks on jutt ladus ja kiiresti saab läbi. Ehk tingitud see osaliselt sellest, et pole tegemist ka parameetritelt teab mis kaaluka teosega. Mis aga mind selle raamatu juures painama jäi, oli selle sisu. Inge Ojala, kes oma tegevusega asub keset sotsiaalsete probleemide ühte valupunkti, on ennegi valusatel teemadel kirjutanud. Kui allkirjutanu kätte on varasemalt sattunud lapsi puudutavad teosed, siis seekord on tegelased lapseeast ikka pikal-pikalt väljas. 65-aastane kristlane, kes matnud oma naise, elab ja askeldab oma korraliku kodaniku elu, sehkendab aias, käib kirikus – nagu ikka. Üksildane vähe ju on, aga ega suvalist naist ka jälle ei taha. Et loodus tühja kohta ei salli ja elu ikka lahendamist vajavaid ülesandeid teele saadab, satub Juhani aeda asotsiaalne naissoost olevus. Ja satub kõige kiuste mitu korda ja mitu korda tuleb Juhanil teda aidata, kuigi ehk väga ei tahakski, aga kristlane ja hea inimene kuskil Juhani põues sunnivad liigutama. 

Poole raamatu pealt umbes sellest hetkest, kui Natali on kaineks saanud ja sellisena ka pikemalt püsinud, muutub naine subjektist täisvereliseks tegelaseks. Kogu lugu on lootusest, elu paranemisest, uuest elust ja usust ka. Ilma usuta (olgu siis jumal või see, et suudetakse hulleimast välja ronida) ei olegi võimalik elada, eriti siis, kui lahendamist vajavaid probleeme on rohkem kui üks ja need kõik ikka kaalukamat sorti. Ilus muinasjutt on, ma ei tea, kas ja kuipalju ses tõde, kuid äkki on. 

Pilt pärit SIIT

Moejuttu ka. See, et infoga paarkümmend aastat hiljaks jään, tühja sellest. Tegelikult tuleb juttu raamatust „Moemaja” – Maimu Bergi sulest. Ilmumisest saati ootasin, et teos mu käpakeste vahele satuks, mulle lihtsalt meeldib asjade, ka. moe ajalugu, ehk rõhk viimasel. Ootused olid laes, sest veel on mu ajukäärudes mälestus Liia Merino „Läbi raskuste ilu poole”, mis oli tõeliselt nauditav lugemine. Lisaks mälestused lapsepõlvejuttudest, soengutest ja sukkadest, kuulduna siis ema või tema sõbrannade suust.

Ühesõnaga nostalgialaks + isiklik huvi. 

Kõne all olev raamat oli hästi kirjutatud, ladus – seda kindlasti – ja muidugi moemaja telgitaguseid valgustav. Moemaja ja ennekõike Silueti toimetus, mis toona oli nõukogude naise glamuuritipp, polnudki nii klants ja särav, raamatu jutu järgi pigem tolmune ja mandunud, üksikute eredate kildudega. Autori sõnutsi: 

"Siluett oli tervet epohhi loov nähtus nõukogudeaegses kummalises elus, mida ikka enam unustatakse või mida vanem põlvkond ei meenuta mitte enam niivõrd kannatuste ja alanduste ajana kui romantilise nostalgiaga, mis paljut ilustab ja kurja, vaesuse, räpasuse, ahastuse tagaplaanile tõrjub. Ja ometi see kõik oli, ning vaevalt leidub peret, kelle vana maja pööningusopis, aidanurgas, vanaema linnakorteri raamatukapi alumisel riiulil ei leiduks ajakirja Siluett, mida vaadates noorele inimesele kangastub mingi kummaline igaveseks kadunud aeg, armas oma naiivsuses, staatilisuses ja vaesuses, alatiseks seisatanud mannekeenide avalate, tütarlapselike naeratustega – selliseid ei näe tänapäeva moeajakirjade lehekülgedel enam üldse – ning lõputute joonistatud inimeste rividena, kellele võib juurde mõelda terve elukaare, saatuse, mineviku ja tuleviku." 

tekst pärit siit

Mina paraku sellist pilti ei suutnud leida, pigem oli raamat negatiivsest alatoonist kantud, kus alavääristati neid võimalusi ja asju, mis siis olid. Samas tema võimalused Siluetis töötajana olid ehk törtsuke teised kui naistel tänavalt, ometigi ju elati ja lepiti olukorraga, ilma olulise analüüsita, et mis, miks ja kuidas. Eks paljud asjad saavad ajas teise värvi ja näo, nii ka hinnatakse tänaseks ümber see, et seisti sabas mingi gaasrätiku pärast, natuke naljakas ka, et pähe möksiti mida iganes, alates leivaplögast ja õllest ning lõpetades tont teab millega lahjendatud mööblilakiga. Aeg oli sellised ja mis sellest ikka taga nutta või seetõttu kibestuda. Paraku raamat mõjub natuke kibedalt. Seda ennekõike seetõttu, et raamatut lugedes ei loe sa Maimu Bergi mina-mälestusi, vaid Maimu Bergi vahendatud Betti Parklai mälestusi, kellesse autor ilmselgelt suhtub üleolekuga ja halvustavalt. Huvitav võte, kuid tulemus selline, nagu oleks rüübanud suure sõõmu põdrasamblateed.

targad lapsed - rumalad kirjanikud ja kõrgkultuur

Seekordne kirjatükk on ajendatud tõelisest kultuurilisest elamusest. Töö tõttu ja muidu kirjanduslikust huvist ikka sirvin muude kõrval ka lasteraamatuid, mõne kabedama loen läbigi, seega enam-vähem ikka tean, mis kirjandust elu õitele avaldatakse ja mis teemad käsitlemist leiavad.

Seksi ja väljaheidete teema oligi lillede, ponide, kriminalistide ja vampiiride kõrval na unarusse jäänud. Õnneks on kirjanikuhärra Sauter sellegi valge laigu mõnuga täitnud kollase ja pruunikirjuks oma uues väidetavalt lasteraamatus (kaanel oli nii kirjas) „Wanradt-Koelli katekismus ehk targa lapse rumal raamat”. Tark laps sellist jama ei võtakski kätte, seega sihtgrupp enam kui udune.

 Mingis eas lastele meeldivad rumalused, puuksu- ja pepunaljad on selgelt tegijad, mida üksteisele räägitakse ja siis naeru kihistatakse. Mida vingemaid välja mõtled, seda rohkem itsitamist. Arusaadav ja misseals´ikka, kahtlustan, et kõneall oleva teose eesmärk originaalis ehk ongi kihistamisraamatuks olla, või nagu raamatu ametlik tutvustus ütleb...

 "Raamat arutlebki selle üle, kas rumalusi tohib rääkida ja kuidas on rumalusi sobilik rääkida. Jõutakse järeldusele, et kui kedagi ei solvata ega kurvastata, võib rääkida kõigest. " Jah rääkida võibki kõigest, ja ehk peabki, kuid jääks äkki sündsuse piiridesse? Kunsti ja sealhulgas kirjanike töö on piire nihutada. Samas ma pole kindel, kas see ütlus lastekirjanduse puhul alati paika peab. Suure kunsti nime all rääkida rõvedusi, minna labaseks... no ma ei tea.

Et siinse kirjatüki lugejat mitte kauem enam teadmatuses hoida ja anda lugejale teada, kui parafraseerida klassikuid, et mis seal raamatus kõike ette tuleb, siis ette tulevad oma vanemate kubemekarvu pügavad lapsed, metafoorilised viited anaalseksile, nokupuu, kakatordid, karvased pepud jne. jne. Pimeduses kobamise vähendamiseks olgu üks tibatillukene katkend ka, loodetavasti autor ei pahanda...

"Mängi oma nokuga." 
"Aga kas noku tahab minuga mängida?" 
Tahtis küll. Noku hüppas püsti, oli rõõmus ja tahtis mängida
/../
"Aga isa," küsis Jaan, "minu noku rohkem ei jaksa. Kas sa annaksid mulle mängimiseks oma noku?"

Järgmine piiride avardamine ilmselt kutsub lapse vanemate voodielus osa saama. Nojah, seksuaalkultuur ju osa kultuurist. Ja et raamatut ehib kulka märk, siis ilmselt tegemist elitaarse osaga kultuurimaastikust, mida Lang igati heaks kiidab ning soojalt soovitada julgeb. Kui iroonia ja sarkasm korraks kõrvale jätta, siis paneb mind tõeliselt pead murdma asjaolu, milliste ainete mõju all antud üllitis kirjutet`ja hiljem trükki antud, lisaks veel lastele mõeldud määratlus kaanele pandud? Tahaks teada küll, oskaks ehk eemale hoida. Samas mine tea,
Aga äkki peaks just manustama? Ehk on hoopis minul väärastunud arusaamad seksuaalsusest ja ongi ok, kui lapsed pidevalt asja teevad oma vanemate suguelundite juurde?

Aga äkki .... vaataks asja hoopis teisest küljest – kuidas peaks reageerima seksuaalse ahistamisega kokkupuutunud laps, ja neid lapsi on selgelt rohkem kui mina ja ülejäänud targad ja tublid ja tugevad täiskasvanud tunnistada tahame. Kas ahistatud laps peaks saama sellisest raamatust signaali, et see, mis temaga juhtus ongi normaalne? Et see ongi õige elu ja ise loll, kui asja nautida ei oska? Ja hoidku jumal selle eest, kui kuhugi kaebama minna – ei saa ju, pole alust, see ongi elu, selline ongi normaalne täiskasvanu ja lapse suhe. Ausalt, õudne hakkab.