kaltsukad ja kaltsakad

Pildi allikas: Internet

Industriaallumehelbeke armastab kaltsukaid ja seda üpriski mitmel põhjusel, aga see ei ole hetkel teema. Teema on üks konkreetne seda tüüpi asutus ERMi Näitusemaja lähedal. Et asi mitte ärapanemiseks ei läheks siis ma täpset aadressit ja registri koodi ei annaks. Igal juhul point kuhu ma jõuda tahtsin oli see, et kuskil suve lõpu paiku või oli see sügise algul... kadusid seal prooviruumid. Kabiine polnud, mitte mingil kujul kohe mitte. Aga, kes ostaks riideid olgu või kaltsukast ilma, et prooviks? Noh mingine poe poolne vastutulek ju oli, ehk siis lubati ausama näoga kliente kuhugi kamorkasse proovima. Polnd seal peegleid, ega ruumigi aga vaene aeg, mis sa hädaga teed onju :P

Niih ja nüüd ma siis jõuan asja tuumani alles, ehk siis käisin eelmine nädal kõne all asuvas poes reidil ja sattusin ühe väegade inetu intsidendi otsa.

Teenindaja nimelt oli mingil põhjusel võtnud radikaalselt eitava seisukoha, et kedagi sinna kamorkasse võiks lubada.

Nii nad siis kliendiga vaidlesidki. Ja üpris inetult vaidlesid. Aga asi, mis mind kõige rohkem mõtlema pani oli dialoog:

Klient:"Kas teie prooviksite niimoodi kõigi nähes, nagu te mulle soovitate?"

Müüja:"Ei ei prooviks, aga ega minule vaja ka ei ole, teile on"

Kuidagi solvav tundub. Et siis ka kaltsukad on endast nii heal arvamusel, et teen kliendiga mida tahan, kuhu kaltsakal ikka minna?

Noh mina ei tea kuhu mul minna veel on, küll aga ma tean kuhu ma enam ei lähe.

"Andja" Lois Lowry

Kui inimestelt ära võtta erinevused kaasa arvatud tunded jääb järgi painav maailm, kus näilist täiuslikku täiendab trafaretne viisakus, mis on nii kulunud, et ei tähendagi enam midagi.

Värvidest ilmajätmine tähendab halliks muutumist, kõik peab olema mass, mida reguleerib vääramatu seadustik. Lois Lowry on loonud painava maailma, kus just nii ongi hall, üksluine, peensusteni reglementeeritud aga see, eest valu ja vaevuste vaba. See, et negatiivsest vabanemise hind oli kõige hea kaotus ei paista selle maailma inimesi häirivat. Ehk siis vihata pole eriti kedagi, karta ka mitte, aga samas ka armastamine on liigne luksus, mille sõnagi pole enam olemas. Ja, et enam ei armastata on lihtne ka vabaneda soovimatutest indiviididest täiuslikkuseni lihvitud maailmas, kõik vanad ja väetid piltlikult üle parda. Et maailmas siiski oli kunagi valu, hirm, üksindus, päike ja värvid siis nende mäletamiseks on Andja ja tema õpilane Jonas, kelle silme läbi ühtlasi ka maailm avaldub. Nemad kahekesi kannavad kogu tunnetetaaka, millest ülejäänud on loobunud.

Tõsiselt painav maailm ja hea raamat, lõpp läheb kuidagi käest natuke ära, sest nagu ikka on vaja juurdunud ühiskonnakord murda aga selle paari viimase lehe pärast ei saa ju head asja raisku lasta.

"Märgitud" P. C. + Kristin Cast

Nagu viimasel ajal kombel tuleb nii triloogiaid kui ka vampiirikaid nigu Vändrast neidsamuseidki. Hulga. See siis järjekordne üllitis. Ja üldse mitte halb, piisavalt hea, et ma järge ootaksin. Sisu mingi kummaline segu traditsioonilisest vampiirarmastusromaanist ja Hollywoodi noortekast.

Vampiirist iluspoiss. Check

Nüüdseks ka vampiiriks muutunud ilustüdruk. Check

Natuke nohiklikud tüdruku sõbrad. Check

A´la kisakoori ekvivalent vampiirimaailmas ehk põrgueidest bitch, kes tahab iluspoissi. Check

Hea ilustüdruk võidab kurja põrgueide. Check


Tegemist on pesuehtsa noortekaga, mille zanrimääratlus kaanelgi ära toodud, nagu ka märkus, et lastele antud raamat lugemiseks ei sobi. See märkus oli tõeline rosin. Ma pole sellist lihtsalt mujal raamatute peal näinud. Ja põhjus antud märkusele seisneb paaris kohas viihjes oraalseksile. Noh jah tänapäeva lapsed on ilmselt märksa hullemaga kursis kui need paar lausejuppi, mis suvalistes kohtades pillatud. Pigem peaks hakkama noortekaid varustama siltidega, ei sobi täiskasvanutele.

Hea tuju pakett halbade lastega

Pole midagi paremat halva tuju korral kui kimp mõnusaid ja helgeid lasteraamatuid. Selle tõe avastas Industriaallumehelbeke enda jaoks aastaid aastaid tagasi. Lindgren, Vestly oh mõnusaid tunde ja pooltunde. Ma tean küll, et natuke napakas, aga aastas korra tuleb ikka üle lugeda. Lootuses mõnusale õhtupoolikule ja tänu Kristiina Kassi uuele lasteraamatule "Nõianeiu Nöbinina" haarasin riiulist veel mõned sama autori üllitised, et olemist ikka võimalikult mugavaks teha. Lasteraamatutega on see häda, et nunnud ja toredad küll AGA julmalt kiiresti saavad otsa. Assortii ma ütlen, ei jõua nautima hakatagi kui juba põhi paistab.

Uus raamat oli Kassilikult vahva, lapselikult siiras ja heatahtlik ja törtsuke naiivnegi. Hea on hea ja paha paha, kõik on selge. Järgmine pooltunnike läks "Käru-Kaareli" seltsis ja emotsioonid sama kenad. Vot oleks teadnud oleks selle koha peal pooleli jätnud. Kolmandat "Peeter ja mina" poleks üldse lahtigi tegema hakanud. Vot see oli tõsine koirohu komm karbis. Kogu raamat koosnes kahe vastiku tatika tegemistest. Oleks need tegemised siis johtunud sellest, et mõte ise oli head teha, aaaaga, kus sa sellega ja milleks. Need juntsud tegutsesid lihtsalt tegutsemise pärast. Ja ausalt kui mul oleks sellised lapsed ma vist plaaniks nende andmist lastekodusse. Kogu ema riidekapi tagavara müüa kirbukal maha vähema kui 1000 krooni eest, muuta elamine mitmel korral sõjatandriks, mis dekoreeritud suhkruvati ja tolmuimeja seest valla päästetud tolmuga, rünnata tänavamuusikut lihtsalt selleks, et teada saada, kas ja milline jäse poisil kunstlik on jne. Lollustel ei ole piire. Raamatu edenedes läheb asi siiski natukene paremaks, siis on perekonna argiseid naljakaid seiku ka aga neid ei ole piisavalt palju, et raamatut vähe helgemaks muuta.

Samas saaks seda raamatut kasutada ilmselt puht pedagoogilistel eesmärkidel. Ehk siis kohustuslik lugemine lapsevanematele, kel inglikeste asemel on röövlid juhtunud. Raamatu läbi lugenud tundub ilmselt nii mõnelegi, et neil on oma röövlitega vedanud.

"Puude kuulaja" Henrik Relve

Ilus kinkeraamat, kus törtsuke teksti ka sees. Miks ma sellest räägin on just see, et kinkeraamatuna on asjal päris hää mekk man, ehk siis sihuke ilus ja mõttega raamat. Kordades parem kui need kaunite piltidega tõlkeversioonid, millest ma pole veel aru saanud, kes ja miks peaks neid oma riiulisse tahtma. Puude kuulaja võtaks küll.

Industriaallumehelbekesele on puud tähtsad, tähtsad on ka muistendid ja kui need kaks omavahel kokku panna siis tulebki kõne all olev raamat.

Kui ma kunagi mingitel segastel asjaoludel põhja osariikidesse kolisin. Oli peamine asi, millest ma puudust tundma hakkasin just puud ja metsad. Dämit sealne mets võis heal juhul kanda ainult võsa nime. Aga Mets ei iial. Aga eks ta vist mõne inimese puhul on jah nii, et see millises keskkonnas sündinud oled jääb kummitama lõpuni. Mereäärsetel siis meri ja metsarahval puud.

44. laps

Kinnitusena, et ma ei loe ainult pubekaulmekaid vahelduseks ka muud. Ja seekordne soovitus on väga tõsise kirjanduse hulgast. Mingil kummalisel kombel saan ma vedada paralleeli Umberto Ecco "Roosi nimega", täpsemalt on seos mitmekihilisuses, millest üks on kriminaalne. Kusjuures see sarnane kiht ei ole mitte kõige olulisem, pigem dekooriks, millelegi olulisemale ja sügavamale. 44. lapse puhul on selleks hirm, painav kartus reetmise eest, millest ei pääse ka lapsed, kes koolis meeleheitlikult üritavad juubeldada iga "isakese" repliigi puhul, mis õpetajate huulilt pääsevad. Hirm, mis ei lase kedagi aidata ja, mis sunnib inimesi anonüümseks massiks, sest anonüümsus on ehk ainuke pääsetee, pidevate paljastuste jadas. Üpris detailsed kirjeldused sellest kuidas jäädakse Stalinistlikus kommunismi paradiisis masinavärgi rataste vahele ja seda ilma igasuguse pääsemislootuseta.

Pikale veninud sissejuhatus raamatule. Mis hoolimata painavast õhustikust on igati lugemist väärt. Mulle tundub, et see mahuks ehk kõige rohkem psühholoogilise romaani määratluse alla, sest inimloomuste kallal on usinasti skalpelli tarvitatud.

Ma pole ise selles ajas elanud seega väga kõvasti ehk suud pruukida ei julge aga...

ma siiski ei suuda seda uskuda, et hirm oli ainus, mis tolle ajastu inimestel oli. Mitte ühtegi tavarõõmu, isegi armumine on ajendatud hirmust ja alles siis kui lepitakse oma trööstitu ja tulevikuta saatusega, alles siis tekivad päristunded ja needki sihuksed arglikud. Lapsed peaksid ju mängima hoolimata riigikorrast. Ühesõnaga mu arvates elu koosneb miljonist triviaalsest pisiasjast, mis ei olegi oma rutiinis iseenesest halvad, vaid oma tüütuses pigem tuge ja turvalisust pakkuvad. Ma oleks tahtnud ehk näha vahelduse mõttes ka mingit muud emotsiooni peale trööstituse ja kõikepainava hirmu.

Aga lõpp viskas mulle Dexteri mingit osa, millist täpselt seda ma ei saa öelda, sest siis oleks ehk liiga ilmne, kuid jah verejanu ja vahendid selle rahuldamiseks on lähisugulastel nende kahe põhjal ühest allikast pärit.

Petmise kiituseks?

Kui suhe on toimiv siis see peaks ja on ka tavaliselt üpris petmise vaba. Ja ma ei räägi siinkohal mingitest maniakaalsetest olenditest, kel iga võimaluse peale kõrvalhüpe teha kõrvad liikuma hakkavad. Täiesti normaalses toimivast paarissuhtest.

Aga..... kui üks suhte osapool satub kogemata sellisesse avantüüri, kus tekib võimalus ja seda võimalust ka kasutatakse. Olgu või kergelt vintis peaga, kas ma võin sellest siis järeldada, et see suhe ikka üks õige suhe polnudki. Vähemalt mitte terves tükis, kuskil olid mõrad sees või lausa sõjavaremetes ja koosolek oli pigem harjumus... Võib-olla polnud osapooled teadvustanudki kui katki see värk on. Harjumuse jõud ju tugevate killast. Seega loogiliselt võttes oleks petmine teene teisele poolele? Asi lahku ja uuest otsast peale?

Või on see minu haige loogika ainult, mis väidab, et ainult katkisest suhtest tekivad kõrvalehüpped. Seega süü kui selline eksisteerib vaid teatud tasemeni. Ma pigem pooldaks tõde, saaks rahulikult edasi minna kui seda, et jään veel pikalt suhet plaasterdama. Ühel hetkel läheb ikka katki. Seega sulaselge ajaraisk.

Foto allikas: Internet

Karma võlg ja veetorud

Muudmoodi ma enam seda seletada ei oska. Ausalt. Eelmises postituses sai selgeks, et ahi sihtotstarbeliselt ei käitu. Leppisin sellega ja hakkasin Eesti Energia kuldkliendiks ja vedisin koju õliradika. Võimas loom, seda peab ütlema.

Mingil kaunil päeval olid otsustanud aga ka veetorud alla vanduda väljas paukuvale pakasele. See on s......t lugu seda ma ütlen, eks kerge hirm ka, et külmuvad lõhki või nii. Asja lähemal uurimisel jõudis kogu õuduse olemus mulle kohale, nimelt kunagised muistsed torupaigaldajad olid tõelised nipimehed, kes ilmselt kohaliku kliimaga eriti kursis polnud. Nimelt, on maja kahel korteril veetud veetorud pikki koridoriseina ülesse. Tegemist on välisseinaga, mis kohe ukse kõrval, seega kehvem koht saaks torudel olla ainult otse õue paigutatuna. Vahva. Ja loomulikult ei mingit isolatsiooni, milleks ometi. Noh blonditaril olid õhtud sisustatud klaasvilla ja isolatsiooni paigaldamise näol. Parim puhkus pärast väsitavat tööpäeva, mis sa hing veel ihkad onju...

Esmaspäeval peaks tulema ahjumees ja siis saavad lammutus ja hiljem ehitustööd pihta hakata. Selleks, et kõik saaks nii toimida peab kõigepealt mahainstalleerima boileri, mis mingil kummalisel põhjusel kõrgub soojamüüri kohal. Ooookei ka sellega saaks hakkama aga... täna selgus järjekordne probleemikene, nimelt ei ole konkreetsel korteril liblikventiili, millega saaks ennast tsentraalsest veevõrgust lahti ühendada. Ma millegi pärast ei ole väga optimistlik, et maja ülejäänud 7 korterit hurraa karjuvad kui ma neile teatan, et 3 päeva neil vett ei ole. Vist ei lähe läbi. Seega on kaks varianti nüüd, kas ma otsin torumehe ja lasen selle liblika sinna vahele toppida või maksan üüratuid arveid immer und evig seni kuni ma uue pesa üürin. Ilmselt ikka võtan ette kolgata tee järjekordse meistrimehega.

PS. Kolmel eelmise postituse kommentaaris ilmnesid kergelt sensitiivsed võimed, suitsutaret saunaga ei saa küll aga võib basseiniga saada.