Uus raamat oli Kassilikult vahva, lapselikult siiras ja heatahtlik ja törtsuke naiivnegi. Hea on hea ja paha paha, kõik on selge. Järgmine pooltunnike läks "Käru-Kaareli" seltsis ja emotsioonid sama kenad. Vot oleks teadnud oleks selle koha peal pooleli jätnud. Kolmandat "Peeter ja mina" poleks üldse lahtigi tegema hakanud. Vot see oli tõsine koirohu komm karbis. Kogu raamat koosnes kahe vastiku tatika tegemistest. Oleks need tegemised siis johtunud sellest, et mõte ise oli head teha, aaaaga, kus sa sellega ja milleks. Need juntsud tegutsesid lihtsalt tegutsemise pärast. Ja ausalt kui mul oleks sellised lapsed ma vist plaaniks nende andmist lastekodusse. Kogu ema riidekapi tagavara müüa kirbukal maha vähema kui 1000 krooni eest, muuta elamine mitmel korral sõjatandriks, mis dekoreeritud suhkruvati ja tolmuimeja seest valla päästetud tolmuga, rünnata tänavamuusikut lihtsalt selleks, et teada saada, kas ja milline jäse poisil kunstlik on jne. Lollustel ei ole piire. Raamatu edenedes läheb asi siiski natukene paremaks, siis on perekonna argiseid naljakaid seiku ka aga neid ei ole piisavalt palju, et raamatut vähe helgemaks muuta.
No comments:
Post a Comment