Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja armastust täis tulevik. Jutt sellest, kuidas kaks unistusele käega löönut ja katkist inimest läbi kiriku külalisteraamatu uuesti oma terviklikkuse ja enesekindluse tagasi saavad.

Suts naiivne lugu ju on, kuid oma eesmärki täidab. 

Ma olen alati lummatud olnud aja kulgemisest. Just sedasorti kulgemisest, milles ise osaline ei olda,
vaid mida saab staatiliselt jälgida. "Algus ja teised ajad" on just selline raamat sõjast, milles sõda ja kannatused on reaalsed ning valusad, kuid ilmselgelt vajalikud lõimed. Ma meelega ei kasutaks sõna sõjaraamat, sest selles raamatus on kihte oluliselt rohkem ja sõda on pigem taustafooniks. Inimesed sünnivad, elavad, toimetavad oma igapäevaselt üliolulisi asju, saavad lapsi, vananevad
ja surevad jne. Algus on küla ja maailma algus. Alguse taga ei ole midagi, kõik imed sünnivad ja müüdid saavad elavaks seespool.
Sisuliselt on tegemist kahe perekonna looga, mis antakse edasi ajanovellides. Kõigel on oma aeg, mis peegeldub küll teiste aegades, kuid iialgi ei ole sama. Raamatu kulg ongi ajast aega, kus eluta ja elus objektide ajaga märgitakse suuremat kulgemist. Lineaarsus ei ole aga antud mitmest vaatepunktist, vaid ikka üks korraga. Rida pärleid Alguses.
Raamat on kurb, kuid mitte traagiline. Selline oktoobrilõpu magus kurbus. Selline ilu, mis kraabib hinge ja jätab jälje pikemaks.
Olga Tokarczuki stiili on kriitikud nimetanud mütoloogiliseks realismiks ja see on tõeliselt tabav.


Piilu raamatusse:
http://www.digira.ee/tootekataloog/all/algus-ja-teised-ajad-100833/

Autori kohta taustainfo:
http://www.kirjandusfestival.tartu.ee/prima-vistal-saab-kohtuda-olga-tokarczukiga

"Inimväärne elu" Andrus Kivirähk

Õhuke, hea kujundusega raamat. Kahjuks siinkohal minu jaoks plussid lõppevad. Olgu mainitud, et lehtede vähesus ei ole raamatu puhul iseenesest hea tingimus, kuid selle raamatu juures ilmselgelt.

Kui kunagi ammu Aiku ja Petsi loojad, tahtes jõmmikultuuri naeruvääristada, saavutasid sootuks vastupidise tulemuse, siis selle raamatu puhul tundub algne püüdlus olevat sarnane. Tulem on juba iseasi.

„Üks veski seisab vete pääl“

Sentimentaalne ja nukrtatooniline kaunis algus võtab õige ruttu grotesksed toonid ning nukrast igatsusest sirgub kiiresti peksmise ootus. Sellesse teemasse jäädakse ja ei mingit lüürikat enam. Loo sisu keerleb maameeste ümber, kes ootavad Linnameest kui Godot'd, keda siis mõnuga tümitada. Ühes teises loos ei tule Godot'd ja siin ei tule Linnameest. Aga soov peksmise järgi on suur.

„Inimväärne elu“

Teine lugu on maa- või väikelinnanaistest, kel inimväärse elu mõõdupuul euromärgid. Paraku ei anna kohupiimatsehhis saadav mahumõõtu täis ning seega on kogu elu mõttetumast mõttetu ja hallimast hall. Haavadele raputab soola omakandimees, kel nägu naeru täis ja rõõm südames. Lollakas selline. Naised teevad mitmeid meeleheitlikke katseid normaalset elu alustada, kuid porisse sündinu sinna ka jääb.

Mõlemad lood on kurvad nende lootusetuse pärast. Võimalik, et ma näen metsa taga illusoorseid puid, kuid minule jättis raamat kehva maitse suhu. Must-valge maailm ja ülevõlli stereotüübid ei ole need, mis ma kommikarbist valiks.

Sel raamatul olid kõik eeldused saada heaks krimkaks. Kirjanik on piisavalt lobeda sulega, raamatu ideelgi pole viga midagi ja ka tegevusliin kannaks välja (see osa suhteliselt kannabki), kuid kas oli tarvis mahtu paisutada või lihtsalt raamatule sügavust lisada? Igal juhul on raamat üle külvatud mütoloogiliste-usuliste-müütiliste-filosoofiliste lõigukestega, mis sisu pigem risustavad kui sellele lisaväärtust kannavad. Ma saan tegelikult sellest loogikast aru, miks autor need sinna sisse suras, eks teema – paheline ja laiale maailmale mõistetamatu sekt – annab selleks piisavalt alust. Mõni lõik raamatu peale oleks ilmselt vürtsina ka mõjunud, kuid kui ikka pool purki õhukese raamatuklibakasse kallata,  siis ega sest hääd nahka tule. Õige pea hakkasin "deep" kohti lugema diagonaalis. 

Teine minu meelest möödalask oli sihtgrupi udusus – ma ei tea, kellele see on kirjutatud. Ülesehitus ja süžee viitaks nagu noorsookirjandusele, üks nn uurivatest tegelastestki ju poisinaaskel, kuid samas on peadetektiiv eakas proua ja sügisesse ikka jõudnud inimeste tegemised ei huvita noori küll karvavõrdki. Noorteka kasuks räägiks ka mõningad (jälle minu meelest) ebaloogilisused. Kaks tüdrukut kaob jäljetult. Mõisahoonesse, mille pargist tüdrukud tundmatusse haihtusid, on end sisse seadnud salapärane, veider ja pelutav seltskond, ometi ei vaevu keegi uurijatest majalistega rääkima, rääkimata taustauurimisest. Ei kõla usutavalt, mul on Eesti politseist ikka märksa kõrgem arvamus. Noorte- või lastekriminullis see ehk ei olekski häirima jäänud, kuid raamatul on autori tahtel filosoofilist sügavust ja sellist, mida laps tuukerdada ei viitsi. 

Ei saa kohe kaht jätta kolmandata. Kui raamat on kirjapanija tahtel saanud uurimist nõudva mõõtme, siis võiks lõpus ikka korralikult lahti seletada, milline see loo keskpunkt ikkagi oli. Riivamisi ju midagi on, kuid see viivuks puudutamine jätab lugeja infonälga. 

Kui autor oleks mitme raamatu sisu toppimisel ühte raamatusse kirjutanud mitu ja erineva žanriga, oleks tulemus ikka kõvasti parem.

Muinasjuturaamat toitudest, mis kõlavad umbes nii, nagu „Ööbikukeeltega täidetud draakoniaju”. Tegelikult raamat toidust, restoranidest ja New Yorgi maitsete karussellist. Mõnus lugemine juhul, kui toit on enamat kui kõhutäide, ja külaskäigult toidukohta eeldatakse rohkem kui katust pea kohal ja lobi nina ees. New York oma toidukohtadega on kauge imedemaa ja sealsete restoranide nimed üldjuhul kasutu infoballast, kuid eks sama ole ka ju nende reisikirjadega. Maade kirjeldused, kus su jalg iial ei käi, on samamoodi ainult kujutlusvõimet avardava toimega.

Lisatud ka mõned retseptid, millest nii mõnigi oleks katsetatav ka kohalikes oludes. Eks kaeb seda asja tulevikus. 

Ruth Reichs "Küüslauk ja safiirid" ★★

Siugudega tavateadmiste taha

Seekord jutuks tükk aega tagasi ilmavalgust näinud raamat. Nimekirjas figureeris ta juba ammu, kuid ju ei olnud õige aeg. Tegemist antropoloogia- ja etnofarmakoloogilise uurimusega, mis annab uudse ja kohati üllatava (minu jaoks) vaatenurga elu tekke ja šamanismi kaudu saadavate teadmiste algallikale. Algallikana selle raamatu kontekstis tuleb mõista DNA-d kui ürgsete teadmiste hoiupaika ning kogu maailma elu keset ja alust. Muistsetes müütides ja iidvanadel piltidel kujutatud ja kaunistatud esemetel olev ussimuster viitavat kõik DNA-le. Madude kultus erinevates maailma paigus märgib ajaloos juurdepääsu neile teadmistele, mis meieni uuesi teaduse abiga jõudnud. Mehed, kes teadsid ussisõnu, teadsid hoopis DNA-d. 

Meelde tuleb David Icke ja tema vandenõuteooriad, kuid ühe suure erinevusega. Icke näeb asju mustades värvides, kus ussilaadsed tegelased peavad plaani inimkonda orjastada, samas kui Narby täpselt samade lähteandmete juures tõlgendab ussinimesi kui DNA-d meie sees. Meie ise olemegi selle käsitluse kohaselt "jumalikud" olendid, kellest ka kõige väiksem on püha.  

Tore maailmavaateline duaalsus.

"Vaikuse hääl" Jaan Tätte

Kuidas defineerida vaikust? Või alustame lihtsamalt – kuidas seda kuulata. Vaikus on kaotsi läinud, kuskil ta muidugi on, kuid mitte enam meie hinges ja südames. Vaikus on hea, vaikus tähendab rahulolu ja hetkelist õnnetunnet. Vaikus tähendab, et just siin jõuad sa iseendani. Koorid maha oma minasibula kõik kihid ja oled täiesti alasti iseendaga vastakuti.

Tundub hirmutav, kui iseennast ei tunnegi, kui vastu vaatab täiesti võõras ja ehk mitte kõige ilusamgi. Siis on ikka natuke jube ka.

Ega selleks, et oma peegelpilt ära ei hirmutaks, muud retsepti olegi kui elada nii, et tahaks iseenda sõber olla, et oledki selline meeldiv tüüp või tegelane, kellega koos olles hing puhkab, ja isegi niisama istudes tunned, et oled saanud osa millestki toredast, mida edasi jagada.

Kui olla selline inimene, siis leiad üles ka vaikuse, vähemalt on sul rada teada, kuidas sinnani jõuda.

Eelnev pole arvustus ega kedagi, lihtsalt subjektiivne sõnavõtt sel teemal, sellest inspireerituna või seda jätkates või mõlemat korraga. Aga raamat on hea. Selline lihtne. Kõigest ja mitte millestki. Pisikestest määravatest asjadest. Iseenese otsimisest.