April 16, 2010

Miks inimesed armastavad dokumentaaljutustusi?

Kuni tänaseni olin kohanud täpselt kahte põhjust. Esimene: loen südantlõhestavaid jutte, et aru saada, et mul on elus vedanud ja kui õnnelik ma olen. Number kaks: loen südantlõhestavaid jutte, sest siis on mul hea meel, et teistel läheb veel kehvemini kui minul.

Täna jõudis minu teadvusesse ka kolmas variant ehk äkki see, mispärast ma ehk ise loeksin. Selles, et islamimaade naiste elu võib kohati, lääne kultuuri kontekstis, olla karm ja ebaõiglane, vägivaldne ja õudne, see on selge. Enamik naisi, kes süsteemi vahele jäävad, ei kirjuta kunagi mitte midagi, ja ilmselt seda mitte niivõrd kirjaoskamatuse, vaid pigem selle tõttu, et nad jäävadki ohvriteks ja hääbuvad sellistena, olles võimetud ise midagi ära tegema. Nüüd tagasi jutustuste juurde – need, kes kirjutavad, on õudusest suutnud end välja rebida, olles ehk siis eriti tugevad isendid. Neid ei ole koguarvuga võrreldes ilmselt palju, pigem vähe ja seetõttu on nad erilist tähelepanu väärt. Nad on superkangelased. Kes mitte keebi, vaid pearäti lehvides kuulutavad uut ja ilusat homset. Päeva nad küll ei päästa, kuid tegelikult reaalses elus ei tee seda ka ju superkangelased. Inimesed vajavad heroilisi tüüpe ja eks igal ajastul ja igal maal olegi omad. Inimeste lugemiseelistusi natuke analüüsides on need siin Eestis juba leitud.

  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...