May 24, 2012

Näljamängud kogu oma triloogiaga




Seekord siis Näljamängud. Õigemini kogu triloogia nii Näljamängud, Lahvatab leek kui ka Pilapasknäär. Arvestades valatud vere hulka oleks Veremängud ehk sobivam pealkiri. Ausalt ma pole ühtegi noortele suunatud raamatut lugenud, kus tapmist erinevais variantides oleks sellises mahus. Kokku triloogia peale (kui mitte arvestada neid laipu, kes ainult vihjetena esinevad) oli nn otseeetris langenuid umbes 968 või midagi sellist, ausalt võis olla ka rohkem, masshukkumiste ohvrite täpne arv polnud lihtsalt antud. Kurb oli see, et enamik peategelasi sai otsa, välja arvatud loomulikult armastuskolmnurk. Kusjuures sellega oli ka mingi veider lugu, arvestades seda kui võimatult bitchilt ja isekalt tibinas (Katniss) käitus ei saanud mina aru miks need kaks noormeest tema pärast olid nõus kõik ohverdama kaasa arvatud oma elu. Müstika. Või lähtus autor loogikast, et armastataksegi neid naisi, kes on täiesti vallutamatud kindlused? Mine võta kinni. Samas Peeta oli nii hea, nii täiuslik, nii seda nii teist ja tükki kolmandatki, et tegemist oli ilmselgelt müütilise olendiga, sest sellist täiust ilmselgelt eksisteerida ei saa. Miks mulle tuleb meelde Eduard Vilde "Pisuhänd" kus Sander küsib Piibelehe käest parafraseerides, et kas peategelasel on ka negatiivseid omadusi, mille peale Piibeleht ütleb, et ta on inimene. Sander seepeale, need kraabi maha ja pane positiivset asemele. Ilmselgelt on Peeta tegelaskuju sama loogikaga toodetud.
Kui nüüd aga virisemine kõrvale jätta oli tegemist tegelikult väga hoogsa looga, mida raske käest panna. Ok esimese osa lõpu poole oli kuskil koht, kus traagelniidid olid ilmsed, kuid see jäi ka ainsaks. Edasi läksid ühe jutiga ja mõnuga.
Lugu ise sellest, kuidas Ameerikamaa asemel on riik Panem, mis koosneb 13 ringkonnast ja Kapitooliumist, mis keelab käseb, tapab ja piinab. Ehk siis Kapitoolium on riigi kese, mis elatub teiste alade toodangust. Näljamängud on mängud, kus varateismelised ja teismelised omavahel elu ja surma peale võitlevad. Moodne amfiteater gladiaatoritega sisuliselt, kus etenduse jaoks ei pea kohale tulema vaid seda kannab üle riiklik televisioon.
Peategelased Katniss ja Peeta on seekordsed oma ringkonna gladiaatorid ja tahtmata lükkavad käima sündmused, mis viivad ringkondade ülestõusuni. Miks Katnissist saab revolutsiooni nägu, see pole minu jaoks eriti loogiline, aga kui autor nii tahab siis pole minusugusel midagi kobiseda.
Ühesõnaga, kes verd ei karda võib lugeda küll.

May 19, 2012

Lesio


Kunagi, kaua-kaua aega tagasi, siis kui ma poolpõnni eas veel olin meeldis mulle raamat Jenö Rejtö "Karantiin Grand hotellis", mis krimiparoodiana on otsast otsani täis absurdseid olukordi. Rejtö oli ungarlane, nüüd sattus pihku poolaka kirjutet täpselt sama absurdselt naljakas ja lahe lugemine nagu seda on "Lesio" Joanna Chmielewska sulest. Nüüd saan tõmmata siit väga meelevaldse ja jämeda paralleeli Ida-Euroopa ühe kandi huumori sarnasusele. No ausalt. Kui väga punnida võib ju ka Svejki samasse ritta marssima panna. Võite vabalt vastu vaielda ja miljon näidet selle kohta tuua. Aga see selleks, tegelt tahaks tulla veel Lesio, mis muide ei tähista muud kui ühte värvikamatest tegelastest (ok värvipuuduse üle ei kurda seal eriti küll ükski tegelane), eriti raamatu kui sellise juurde tagasi. See on üks maailma halvima ja segadusse ajavama kujundusega raamat ma pakun. TOP 1000 kindlasti sees. Kui ma ei töötaks raamatukogus ja vahel ei sirviks suvalisi asju siis ei oleks ma seda iial leidnud. sest kujundus on selline, mis laseb kaantevahelt ohtralt seksi ja James Bondilikke macho tüüpe leida. Paraku pole ei ühte ega teist. On lahe lugu ekstsentrikust arhidektist ja tema töökaaslastest.

May 18, 2012


Halleluuja, maailmas ikka kirjutatakse veel kriminulle, kus peamisteks tegevusvaldkondadeks pole spionaaz, terrorivõrgustikud ja maffia. Vanad head sarimõrvarid on tagasi. Seda seekord Rootsis ja mitte sellisel kujul nagu me harjunud oleme.
Põnevust jagub, ja seda nii, et Industriaallumehelbeke oli nõus oma öisest iluunest ohverdama päris mitme tunni jagu väärt aega. On küll natuke uimane olla, kuid pole viga, asi oli seda väärt.
Asja tegi võluvaks (minu jaoks) see, et lisaks krimiloole on kaante vahel peidus ka muud, peredraamat, perevägivalda ja inimeste vahelisi suhteid.
Hää kraam.
Kuuldavasti on autoril 8 teost ilmunud, eesti keeli küll vaid lisaks "Jutlustajale" veel "Jääprintsess", kusjuures neil miski ajaline joon ka, ehk siis oleks pidanud alustama viimati nimetatust.

May 11, 2012


Kui palju me üldse mõtleme, millest koosneb minu MINA. Tuhkagi vist. Nagu ei mõtle inimene ka just eriti tihti asjaoludele, mis teevad tema elust TEMA elu. Jutt käib mälust ja mälestustestt. Kui palju ma saan olla MINA ja seda mitte ainult olemas oleva füüsilise objektina, vaid mina kui indiviid, kui ei ole eilset päeva ja homse päeva algus algab samasuguse tabula rasana nagu tänanegi. Ausalt öeldes üpris õõvastav väljavaade. Eriti kui lisada eeltoodule aspekt, et tegelikult ju ma ei tea, mida eile või üleeile või veel varem minu füüsisega keegi ette võttis, sest igapäevane MINA algab igal hommikul uuesti. Just sellist situatsiooni kirjeldab raamat "Ei.Tohi.Magama.Jääda". Hästi kirjutatud ja lõpp saabub liigagi ruttu. Ok lõpp läheb banaalseks, sest lõpeb kõik superhästi, aga see ei sega nautimast mängu, kus iseennast saab luua üha uuesti ja uuesti.
Viimase aja üks vähestest raamatutest, mida igast asendist soovitada julgen.

  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...