December 28, 2010

kaltsukad ja kaltsakad

Pildi allikas: Internet
Industriaallumehelbeke armastab kaltsukaid ja seda üpriski mitmel põhjusel, aga see ei ole hetkel teema. Teema on üks konkreetne seda tüüpi asutus ERMi Näitusemaja lähedal. Et asi mitte ärapanemiseks ei läheks siis ma täpset aadressit ja registri koodi ei annaks. Igal juhul point kuhu ma jõuda tahtsin oli see, et kuskil suve lõpu paiku või oli see sügise algul... kadusid seal prooviruumid. Kabiine polnud, mitte mingil kujul kohe mitte. Aga, kes ostaks riideid olgu või kaltsukast ilma, et prooviks? Noh mingine poe poolne vastutulek ju oli, ehk siis lubati ausama näoga kliente kuhugi kamorkasse proovima. Polnd seal peegleid, ega ruumigi aga vaene aeg, mis sa hädaga teed onju :P

Niih ja nüüd ma siis jõuan asja tuumani alles, ehk siis käisin eelmine nädal kõne all asuvas poes reidil ja sattusin ühe väegade inetu intsidendi otsa.

Teenindaja nimelt oli mingil põhjusel võtnud radikaalselt eitava seisukoha, et kedagi sinna kamorkasse võiks lubada.

Nii nad siis kliendiga vaidlesidki. Ja üpris inetult vaidlesid. Aga asi, mis mind kõige rohkem mõtlema pani oli dialoog:

Klient:"Kas teie prooviksite niimoodi kõigi nähes, nagu te mulle soovitate?"

Müüja:"Ei ei prooviks, aga ega minule vaja ka ei ole, teile on"


Kuidagi solvav tundub. Et siis ka kaltsukad on endast nii heal arvamusel, et teen kliendiga mida tahan, kuhu kaltsakal ikka minna?

Noh mina ei tea kuhu mul minna veel on, küll aga ma tean kuhu ma enam ei lähe.

December 21, 2010

"Andja" Lois Lowry


Kui inimestelt ära võtta erinevused kaasa arvatud tunded jääb järgi painav maailm, kus näilist täiuslikku täiendab trafaretne viisakus, mis on nii kulunud, et ei tähendagi enam midagi.


Värvidest ilmajätmine tähendab halliks muutumist, kõik peab olema mass, mida reguleerib vääramatu seadustik. Lois Lowry on loonud painava maailma, kus just nii ongi hall, üksluine, peensusteni reglementeeritud aga see, eest valu ja vaevuste vaba. See, et negatiivsest vabanemise hind oli kõige hea kaotus ei paista selle maailma inimesi häirivat. Ehk siis vihata pole eriti kedagi, karta ka mitte, aga samas ka armastamine on liigne luksus, mille sõnagi pole enam olemas. Ja, et enam ei armastata on lihtne ka vabaneda soovimatutest indiviididest täiuslikkuseni lihvitud maailmas, kõik vanad ja väetid piltlikult üle parda. Et maailmas siiski oli kunagi valu, hirm, üksindus, päike ja värvid siis nende mäletamiseks on Andja ja tema õpilane Jonas, kelle silme läbi ühtlasi ka maailm avaldub. Nemad kahekesi kannavad kogu tunnetetaaka, millest ülejäänud on loobunud.


Tõsiselt painav maailm ja hea raamat, lõpp läheb kuidagi käest natuke ära, sest nagu ikka on vaja juurdunud ühiskonnakord murda aga selle paari viimase lehe pärast ei saa ju head asja raisku lasta.

"Märgitud" P. C. + Kristin Cast



Nagu viimasel ajal kombel tuleb nii triloogiaid kui ka vampiirikaid nigu Vändrast neidsamuseidki. Hulga. See siis järjekordne üllitis. Ja üldse mitte halb, piisavalt hea, et ma järge ootaksin. Sisu mingi kummaline segu traditsioonilisest vampiirarmastusromaanist ja Hollywoodi noortekast.

Vampiirist iluspoiss. Check

Nüüdseks ka vampiiriks muutunud ilustüdruk. Check

Natuke nohiklikud tüdruku sõbrad. Check

A´la kisakoori ekvivalent vampiirimaailmas ehk põrgueidest bitch, kes tahab iluspoissi. Check

Hea ilustüdruk võidab kurja põrgueide. Check


Tegemist on pesuehtsa noortekaga, mille zanrimääratlus kaanelgi ära toodud, nagu ka märkus, et lastele antud raamat lugemiseks ei sobi. See märkus oli tõeline rosin. Ma pole sellist lihtsalt mujal raamatute peal näinud. Ja põhjus antud märkusele seisneb paaris kohas viihjes oraalseksile. Noh jah tänapäeva lapsed on ilmselt märksa hullemaga kursis kui need paar lausejuppi, mis suvalistes kohtades pillatud. Pigem peaks hakkama noortekaid varustama siltidega, ei sobi täiskasvanutele.

Hea tuju pakett halbade lastega

Pole midagi paremat halva tuju korral kui kimp mõnusaid ja helgeid lasteraamatuid. Selle tõe avastas Industriaallumehelbeke enda jaoks aastaid aastaid tagasi. Lindgren, Vestly oh mõnusaid tunde ja pooltunde. Ma tean küll, et natuke napakas, aga aastas korra tuleb ikka üle lugeda. Lootuses mõnusale õhtupoolikule ja tänu Kristiina Kassi uuele lasteraamatule "Nõianeiu Nöbinina" haarasin riiulist veel mõned sama autori üllitised, et olemist ikka võimalikult mugavaks teha. Lasteraamatutega on see häda, et nunnud ja toredad küll AGA julmalt kiiresti saavad otsa. Assortii ma ütlen, ei jõua nautima hakatagi kui juba põhi paistab.

Uus raamat oli Kassilikult vahva, lapselikult siiras ja heatahtlik ja törtsuke naiivnegi. Hea on hea ja paha paha, kõik on selge. Järgmine pooltunnike läks "Käru-Kaareli" seltsis ja emotsioonid sama kenad. Vot oleks teadnud oleks selle koha peal pooleli jätnud. Kolmandat "Peeter ja mina" poleks üldse lahtigi tegema hakanud. Vot see oli tõsine koirohu komm karbis. Kogu raamat koosnes kahe vastiku tatika tegemistest. Oleks need tegemised siis johtunud sellest, et mõte ise oli head teha, aaaaga, kus sa sellega ja milleks. Need juntsud tegutsesid lihtsalt tegutsemise pärast. Ja ausalt kui mul oleks sellised lapsed ma vist plaaniks nende andmist lastekodusse. Kogu ema riidekapi tagavara müüa kirbukal maha vähema kui 1000 krooni eest, muuta elamine mitmel korral sõjatandriks, mis dekoreeritud suhkruvati ja tolmuimeja seest valla päästetud tolmuga, rünnata tänavamuusikut lihtsalt selleks, et teada saada, kas ja milline jäse poisil kunstlik on jne. Lollustel ei ole piire. Raamatu edenedes läheb asi siiski natukene paremaks, siis on perekonna argiseid naljakaid seiku ka aga neid ei ole piisavalt palju, et raamatut vähe helgemaks muuta.

Samas saaks seda raamatut kasutada ilmselt puht pedagoogilistel eesmärkidel. Ehk siis kohustuslik lugemine lapsevanematele, kel inglikeste asemel on röövlid juhtunud. Raamatu läbi lugenud tundub ilmselt nii mõnelegi, et neil on oma röövlitega vedanud.

December 17, 2010

"Puude kuulaja" Henrik Relve


Ilus kinkeraamat, kus törtsuke teksti ka sees. Miks ma sellest räägin on just see, et kinkeraamatuna on asjal päris hää mekk man, ehk siis sihuke ilus ja mõttega raamat. Kordades parem kui need kaunite piltidega tõlkeversioonid, millest ma pole veel aru saanud, kes ja miks peaks neid oma riiulisse tahtma. Puude kuulaja võtaks küll.

Industriaallumehelbekesele on puud tähtsad, tähtsad on ka muistendid ja kui need kaks omavahel kokku panna siis tulebki kõne all olev raamat.

Kui ma kunagi mingitel segastel asjaoludel põhja osariikidesse kolisin. Oli peamine asi, millest ma puudust tundma hakkasin just puud ja metsad. Dämit sealne mets võis heal juhul kanda ainult võsa nime. Aga Mets ei iial. Aga eks ta vist mõne inimese puhul on jah nii, et see millises keskkonnas sündinud oled jääb kummitama lõpuni. Mereäärsetel siis meri ja metsarahval puud.

December 13, 2010

44. laps



Kinnitusena, et ma ei loe ainult pubekaulmekaid vahelduseks ka muud. Ja seekordne soovitus on väga tõsise kirjanduse hulgast. Mingil kummalisel kombel saan ma vedada paralleeli Umberto Ecco "Roosi nimega", täpsemalt on seos mitmekihilisuses, millest üks on kriminaalne. Kusjuures see sarnane kiht ei ole mitte kõige olulisem, pigem dekooriks, millelegi olulisemale ja sügavamale. 44. lapse puhul on selleks hirm, painav kartus reetmise eest, millest ei pääse ka lapsed, kes koolis meeleheitlikult üritavad juubeldada iga "isakese" repliigi puhul, mis õpetajate huulilt pääsevad. Hirm, mis ei lase kedagi aidata ja, mis sunnib inimesi anonüümseks massiks, sest anonüümsus on ehk ainuke pääsetee, pidevate paljastuste jadas. Üpris detailsed kirjeldused sellest kuidas jäädakse Stalinistlikus kommunismi paradiisis masinavärgi rataste vahele ja seda ilma igasuguse pääsemislootuseta.


Pikale veninud sissejuhatus raamatule. Mis hoolimata painavast õhustikust on igati lugemist väärt. Mulle tundub, et see mahuks ehk kõige rohkem psühholoogilise romaani määratluse alla, sest inimloomuste kallal on usinasti skalpelli tarvitatud.


Ma pole ise selles ajas elanud seega väga kõvasti ehk suud pruukida ei julge aga...


ma siiski ei suuda seda uskuda, et hirm oli ainus, mis tolle ajastu inimestel oli. Mitte ühtegi tavarõõmu, isegi armumine on ajendatud hirmust ja alles siis kui lepitakse oma trööstitu ja tulevikuta saatusega, alles siis tekivad päristunded ja needki sihuksed arglikud. Lapsed peaksid ju mängima hoolimata riigikorrast. Ühesõnaga mu arvates elu koosneb miljonist triviaalsest pisiasjast, mis ei olegi oma rutiinis iseenesest halvad, vaid oma tüütuses pigem tuge ja turvalisust pakkuvad. Ma oleks tahtnud ehk näha vahelduse mõttes ka mingit muud emotsiooni peale trööstituse ja kõikepainava hirmu.


Aga lõpp viskas mulle Dexteri mingit osa, millist täpselt seda ma ei saa öelda, sest siis oleks ehk liiga ilmne, kuid jah verejanu ja vahendid selle rahuldamiseks on lähisugulastel nende kahe põhjal ühest allikast pärit.

Petmise kiituseks?


Kui suhe on toimiv siis see peaks ja on ka tavaliselt üpris petmise vaba. Ja ma ei räägi siinkohal mingitest maniakaalsetest olenditest, kel iga võimaluse peale kõrvalhüpe teha kõrvad liikuma hakkavad. Täiesti normaalses toimivast paarissuhtest.

Aga..... kui üks suhte osapool satub kogemata sellisesse avantüüri, kus tekib võimalus ja seda võimalust ka kasutatakse. Olgu või kergelt vintis peaga, kas ma võin sellest siis järeldada, et see suhe ikka üks õige suhe polnudki. Vähemalt mitte terves tükis, kuskil olid mõrad sees või lausa sõjavaremetes ja koosolek oli pigem harjumus... Võib-olla polnud osapooled teadvustanudki kui katki see värk on. Harjumuse jõud ju tugevate killast. Seega loogiliselt võttes oleks petmine teene teisele poolele? Asi lahku ja uuest otsast peale?

Või on see minu haige loogika ainult, mis väidab, et ainult katkisest suhtest tekivad kõrvalehüpped. Seega süü kui selline eksisteerib vaid teatud tasemeni. Ma pigem pooldaks tõde, saaks rahulikult edasi minna kui seda, et jään veel pikalt suhet plaasterdama. Ühel hetkel läheb ikka katki. Seega sulaselge ajaraisk.
Foto allikas: Internet

December 3, 2010

Karma võlg ja veetorud


Muudmoodi ma enam seda seletada ei oska. Ausalt. Eelmises postituses sai selgeks, et ahi sihtotstarbeliselt ei käitu. Leppisin sellega ja hakkasin Eesti Energia kuldkliendiks ja vedisin koju õliradika. Võimas loom, seda peab ütlema.

Mingil kaunil päeval olid otsustanud aga ka veetorud alla vanduda väljas paukuvale pakasele. See on s......t lugu seda ma ütlen, eks kerge hirm ka, et külmuvad lõhki või nii. Asja lähemal uurimisel jõudis kogu õuduse olemus mulle kohale, nimelt kunagised muistsed torupaigaldajad olid tõelised nipimehed, kes ilmselt kohaliku kliimaga eriti kursis polnud. Nimelt, on maja kahel korteril veetud veetorud pikki koridoriseina ülesse. Tegemist on välisseinaga, mis kohe ukse kõrval, seega kehvem koht saaks torudel olla ainult otse õue paigutatuna. Vahva. Ja loomulikult ei mingit isolatsiooni, milleks ometi. Noh blonditaril olid õhtud sisustatud klaasvilla ja isolatsiooni paigaldamise näol. Parim puhkus pärast väsitavat tööpäeva, mis sa hing veel ihkad onju...

Esmaspäeval peaks tulema ahjumees ja siis saavad lammutus ja hiljem ehitustööd pihta hakata. Selleks, et kõik saaks nii toimida peab kõigepealt mahainstalleerima boileri, mis mingil kummalisel põhjusel kõrgub soojamüüri kohal. Ooookei ka sellega saaks hakkama aga... täna selgus järjekordne probleemikene, nimelt ei ole konkreetsel korteril liblikventiili, millega saaks ennast tsentraalsest veevõrgust lahti ühendada. Ma millegi pärast ei ole väga optimistlik, et maja ülejäänud 7 korterit hurraa karjuvad kui ma neile teatan, et 3 päeva neil vett ei ole. Vist ei lähe läbi. Seega on kaks varianti nüüd, kas ma otsin torumehe ja lasen selle liblika sinna vahele toppida või maksan üüratuid arveid immer und evig seni kuni ma uue pesa üürin. Ilmselt ikka võtan ette kolgata tee järjekordse meistrimehega.

PS. Kolmel eelmise postituse kommentaaris ilmnesid kergelt sensitiivsed võimed, suitsutaret saunaga ei saa küll aga võib basseiniga saada.

November 29, 2010

Talv talvekorteris

Paistab, et see aasta pole Industriaallumehelbekesel sulamisega muret. Kodune toatemperatuur lihtsalt ei võimalda seda. Ausalt isegi hea meel on mitte omada termomeetrit, see teeks hommikuse askeldamise kenasti jahedas toas veel vastikumaks. Haigusega on ka ju see, et seni kuni kraadinud pole, seni on enesetunne OK, AGA... niipea kui kraadiklaas kaenlaaugust tagasi, siis sekundiga ründab mustmiljon pisikut ja tekib soov eutanaasia järele. Seega sellest saame järeldada, et teadmatuses on jõud.
Originaalis peaks minu nukukorteris olema pliit suure soojamüüriga, noh mitte ainult ei peaks olema, aga on ka. Isegi pool kuuri täit puid on.....
Mida aga pole on pliidi koostöö valmidus minuga.
Õnneks on mul korteriperenaine mõistlik ja tore inimene, kes kutsus ahjumehe, kes peaks mingil kargel päeval asja ette võtma eks näis.
Kui aga kellelgi peaks tahmine tekkima kogeda muistse suitsutare mugavusi ootan lahkesti külla.






November 23, 2010

Wõlukunsti teemadel


Pärast seda kui kuskilt jäi silma Septimus Heapi ja Harry Potteri võrdlus muutusin vägagi Wõlukunsti huviliseks. Ma ei mäleta küll millised olid võrreldavad parameetrid, kuid minule jäid need pea hoomamatuks. Ok, valetan, tervelt kolm suudan tuvastada küll:

1. tegemist on poisiga

2. tegemist on maagiat täis maailmaga

3. eelpoolnimetet poiss kasvas ülesse lapsele mitte just kõige sobivamas keskkonnas, ilma jäetuna oma perest.

Nii thats it ja jutul punkt. Rohkem sarnasusi ei kuskil. Ei ma ei ole pettunud, et ei ole, sest Harry Potteri klooniga mul tahtmist tutvuda pole kunagi olnud. Üks is good enough. Aga aitab nüüd Potterist, antud postituse peategelane peaks ikkagi Septimus olema. Kuigi jah kui nüüd kristalselt aus olla siis ei õnnestunud vaesel vennikesel isegi mitte omanimelise raamatu peategelasena ilma teha. Ehk järgmine kord, sest kuuldavasti on oodata lisa.

Lugu ise oli mõnusalt kulgev ja kergesti jälgitav. Sihuke hea muinsjutuline ajaviide. Ainus, mis mind alguses segas oli see, et autor oli pidanud vajalikuks ilmestada teksti pisiviidete ja kommentaaridega konkreetse maailma ja selle elukorralduse kohta. Faabula sellest midagi juurde ei saanud, kuid äkki olid need abiks maailmast täiuslikuma pildi loomisel. Tont seda teab.

Näed juba valetasingi postituse eesotsas, üks sarnasus oli veel. Septimuse perekonnal olid kuidagi vägagi Weaslyde nägu peas.
Samas, mis mulle imponeeris oli see, et lugu oli terviklik, ehk siis raamatu lõpuga lõppes ka lugu. Ei mingeid lahtisi otsi, ei mingit segast tulevikku ja mis kõige hullem ei mingit ootamist ja lootust, kas ikka eesti keelde suvatsetakse tõlkida või ei. Ajalugu on näidanud, et nii mitmedki järjed on tulemata jäänudki.

Aga jään ootama ja lootma järge, sihuke lahe lugemine kulub s....a suusailmaga igati ära.

November 11, 2010

Üks mitte nii nutune noortekas

Telekas, raamatu surm on su nimi. Ausalt ka. Seni, kuni tütarlapsel puudus ajutiselt kodune interneti ja telerivõimalus kerkis läbiloetud raamatute virn nii, et lust vaadata. Kui aga eelpoolnimetatud kastid koduuksest sisse said oli pidu läbi. Vaevaliselt, oi kui vaevaliselt liiguvad raamatulehed. Sellest tingitud ka vaikus siinses eetris. Lihtsalt pole miskit kabedat läbi lugenud. Tegelt valetan ikka ka natuke. On siiski üks piiiisikene soovitus, ühele päris pädevale noortekale. Mis üllatus üllatus seekord ei olegi "elu on nii mõttetu ja p...s, kõik on nii sitasti ja koolis kiusatakse" noorukist. Ilmselt ikka peab ka selliseid raamatuid üllitama, kuid viimasel ajal mulle tundib, et neid ainult ilmubki. Ma mitte niii vanan julgeks pakkuda, et elus on ikka vähe helgemaid hetki ka aga noh, mida mina ka tean.

Nüüd siis suure suuga lubatud soovituse juurde:

Ühelt poolt oleks nagu noortekas, teisalt fantasy ja kolmas külg rõhub hoopis kergelt alternatiivajaloo kanti. Saa sa siis aru. Aga hästi on kirjutet küll. Loomulikult peab peakangelanna taluma ebaõiglust ja tont, mida veel kuid raamat ei lähe kordagi haledaks nutulauluks. Pigem sihuke mõnus muinasjutt. Igal juhul julgen soovitada küll ja eriti neile, kel jätkub usku, et kõik noored ei ürita ennast masendusest maha tappa v millegi keemilise üledoosi saada.

October 25, 2010

Võrgutades deemonit


Erica Jongi järjekorde tõlgitud üllitis. Ei miskit üllatava, juhul kui varasemalt on sattunud pihku "Hirm viiekümnenda eluaasta ees, kuid kui ei siis mõnele puritaanlikumale olendile pakub see kindlasti mitmeid meeldejäävaid kuid ebameeldivaid. Häda selles, et raamat on aus, väga väga aus ja seda ilma, et labaseks läheks. Seks, seksuaalsus, kirjutamine ja nende omavahelised seosed ja segunemised on need sõnad, millega antud raamatut kirjeldada. Balansseerimine kirjandusteaduse ja romaani vahelpeal.

Eesti keeli on ilmunud autorilt ka "Lennuhirm" ja "Sappho hüpe". Viimati nimetatu on lugemata, sellepärast olgu vaid ära mainitud, kui eelpoolsed on minu meelest küll samatüübilised käesolevaga. Meenutuste, arutluste rägastik, millesse tänu äratundmishetkedele ära ei eksi.

September 25, 2010

Arvo. Kukumägi: Alasti elu


Industriaallumehelbeke uudishimu ei ole sinu nimi. Eriti ilmekalt väljendub see minu tahtmatusest lugeda elulugusid. Nüüd siis teiste inimeste mahitusel - ikka on ju hea kui on süüdistada kedagi teist- ma natuke olen reeglit rikkunud ja nuuskinud Arvo Kukumäe tagant. Lugu tundub olevat aus. Kuid see ei ole lugu andekast näitlejast, see on lugu joodikust ja see on lugu setust. Need kaks liini on see, mis määravad ära kõne all oleva isiku, see, et juhtumisi on jumal mehele ka andekust kapaga jaganud, see ongi see põhjus miks temast kirjutada. Terve Eesti ju täis mehi, kel alkoholiga liigagi sõbralikud suhted, kuid, kes nii andekad pole. Olgu nad siis hiidlased, mulgid või setud.
Asjaolu, et mul nii alkoprobleemidega kokku puuteid ja ühenduskohad ka setudega olemas annavad minu jaoks raamatule erilise nüansi. Hästi kirjutatud ka, nii, et mahavisatud aeg see kohe kindlasti pole. Inimestele, kel õnnestunud saatuse tahtel vältida alkoga sõbrustavaid inimesi kindlasti informatiivne sisekaemus, kel nii hästi ei lähe on see lugu traagiline meeldetuletus.

September 24, 2010

Värin


Tegemist ühega seeriast (minu poolt antud hinnang, ei pretendeeri ülimale tõele) "pubekas ja tema armastus üleloomuliku kallima vastu". Siiski selle vahega, et seekordset üllitis kannaks peaaegu välja tiitli ilukirjandus, ehk siis tõsiselt nauditav lugemine ja mitte ainult easy story teemadel vaid üldse, ka arutlused, taust, olustik, õhustik olid kuidagi välja peetumad ja põhjalikumalt läbimõeldud kui eelolnutel.
Story ise keerleb ümber libahuntide ja nende elukorralduse, kusjuures peategelaseks tüdruklaps, kes kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud kuuluma karja ridadesse, kuid mingil põhjusel muundumist ei toimunud. Lahendus miks ei toimunud, no jah.... see oli vast kõige nõrgem lüli loo juures, aga seda ma ei saa ju ette rääkida.
Tüdrukut paeluvad tema kodu ümber uitavad hundid kinnisidee tasandil, eriti üks konkreetne hunt, kes üllatus üllatus ostub kenaks noormeheks. Sisuliin ise ei ole eriti originaalne ega midagi kuid asi on kuidagi asiselt kirja pandud, nii et banaalseks kätte ei lähe ja häbi ka ei hakka.
Kaanekujunduse kohta tahaks ka natuke kobiseda, iseenesest pole hullu kedagi, mulle isegi meeldib .......aga mitte selle raamatu juures. Ehk siis sisu ja kaas ei ole tükid samast puzzlest.

Kui kellelgi kahtlusi tekkis, siis ausalt valgusaasta jagu parem kui eelmised selle seeria raamatud.

September 23, 2010

Sotsiaalpornostaar


Tuleb välja, et täiesti kogemata on minust eelpoolnimetatu saanud. Oleks siis veel, et ainult kogemata, ka eneseteadmata. Kui mu tuttavad juhuslikult (ja neid oli lausa mitu) ei oleks hõisanud: "Oi aga ma tean, kus sa nüüd elad" elaksin siiani õndsas teadmatuses ja naabrivanamees müüks ilmselt pileteid õhtustele etendustele. Ja mina vedeleksin kodus täis õndsat teadmatust, miks inimesed siblivad mu akna taga.
See on see kui usaldad bambuskardinaid. Tundusid teised ikka sellised mõnusad ja tihedad, turvalist varju pakkuvad. Igaks juhuks oli valge pitski veel ette tõmmatud. Aga ei. Kui mina olen tuvastatav läbi kahe kardina ja igasuguses riietumise astmes siis...

Tuleb õppida sellest vaid üht... ära usu bambuse juttu.

Nüüd te siis teate, et see, kes Tartus õhtuti erootilist varjuteatrit teeb (paraku ikka veel ja seekord juba täie teadvuse juures olles) see olen mina.

September 21, 2010

"Igavesti" Alyson Noël


Apollo sisututvustus väidab miskit, et täiesti sõltuvusttekitav ja ülimegapopulaarne ja muud vahvad mega- ja üli- eesliitega sõnad suudavad vaid seda raamatut kirjeldada. Ma päris nii ülevoolavaks siiski ei muutuks. Loetav, jah, ja seda isegi ühe jutina aga sellega see ülimuslikkus ka piirdus. Raamatut on selgelt mõjutanud, kas siis Videvik või selle arvukad kloonid või mõlemad korraga.
Vampiiride asemel on küll surematud aga see ei muuda sisus paljut. Pubeka armastuslugu, kus igavene armastus võidab kõik kurja. Sihuke triviaalne värk.
Ma pole küll päris kindel, kuid mulle tundub, et gootikud ja muud sellised kaunid ja hauatagused elanikud armastavad selliseid asju nagu surematus, vampiirid, süngus, müstika jne. Aga selle raamatuga antakse küll kerge ninanips neile, sest look like gooti pahatšiki mõju alt pääsenud kõrvaltegelane hakkab hoopis emoks ja vaat, et kõik ei ohka kergendatult. Minu jaoks kummaline käik, aga vähemalt uus.

September 20, 2010

Paljaks kooritud: kikivarvul mööda ökoelu takistusriba


Aus raamat reaalelu eksperimendist elada nii, et hoolid sellest, mida oma elunatukesega keskkonnale kaasa tood ja seda on oluliselt rohkem kui ma mõelda julgeksin või tahaksin. Eesti oludele sealne kirjeldatu küll üks ühele ei vasta ja pole meil võimalik ka ehk nii palju alternatiive mürgistele ja saastavatele koostisosadele leida, rääkimata sellest, et boikoteerida mõne kontserni tooteid, aga mine sa tea. Samas pole ma ka ekspert, nii et..... Mis mulle eriti aga raamatu juures meeldis oli see, et keskkonnasõbralikku ellu ümberlülitumist ei ole reklaamitud kui lihtsat, meeldivat ja tont teab mis veel varianti. Paraku on inimene oma harjumuste ori ja seega saaks rääkida ehk järkjärgulisest värvivahetusest. 1. Ei jäta vett jooksma hammastepesu ajaks. 2. Ei jäte tulesid põlema. 45. Küpsetan ise leiba 59. Üritan aktiivselt tegeleda heategevusega jne.
Selle vea teevadki enamik sellist elustiili promovad raamatud, et unustavad ära, et tarbimiskeskses ühiskonnas vastuvoolu ujuda ei olegi nii kerge. Muutused ja vajadus nende järgi tuleb ise endal selgeks mõelda, ning vastavalt siis nendele ja oma kergelt heleroheliseks muutunud südametunnistusele ka käituda. Õnneks see konkreetne raamat libedale ökoelu lauskiitvale teele ei astu ja autor jagab oma kõhklusi, möödalaskmisi ja ebaõnnestumisi üpris julgelt. Hea teada, et ma ei ole ainus, kes planeedi päästmise nimel pole nõus loobuma pesemisest.

Natuke sain kodukeemia vallas targemaks ka, kuigi enamikule see ehk ei ole mingi tarkus, aga industriaalinimesena mina seda tean, et katlakivi vastu saab võidelda äädikaga veekannus, aga seda, et sama asja saab teha ka ummistunud duššiotsikuga kui see maha kruvida ja ööseks lahusesse jätta, vot selle peale enam ei tule. Eks ta ole, mõte käib ikka Cillit Bangi rida. Igal juhul eksperiment äädika ja duššiga töötas.

Raamat ise ei ole faktirida vaid kergelt dokumentaalses vormis perekonna muutumislugu, kusjuures kirja pandud mõnusas vormis ja täiesti nauditava lugemisena. Selliselt, et mõne koha peal kiskus isegi suu muigele. Soovitada seda inimesele, kellele roheline värv ei meeldi ei ole ilmselt mõtet, kuid kel kerge tõmme ökomaks muutumise suhtes, neile igal juhul sajast.

Mainiksin siis veel ära ka autori nime, juhuks kui keegi soovib raamatut leida - Leo Hickman. Tänuväärne raamat neile, kes teevad esimesi ebalevaid samme ökoks hakkamise-saamise suunas. Eks ma ise ka üritan, et kui ei saa füüsiliselt suureks siis ehk eetiliseltki suuremaks kui ma praegu olen. :P

September 17, 2010

Kolimine


See, et inimene on asjade ori sai mulle kohe selgeks kui kolimiseks träna kokku pakkisin. Imelikul kombel paljunesid need kohutava kiirusega pärast kapist välja võtmist, ehk siis kapis olles tundus, et ma olen üpris mõistlik tarbija, noh selline keskmist kasvu või midagi. Aaga ei. Kui ikka kolmas autotäis uue korteri poole vuras sain aru, et arutu tarbimine see on mu teine nimi.
Et süükoormat õgvendada olgu mainitud, et auto oli väga väike. Sihuke kaheukseline.

Kas teistel on ka see probleem, et nätsikuid, potsikuid, hilpe ja minu puhul ka raamatuid on koju kogunenud absurdne hulk, mille ÄRA tarbimiseks peaks kuskilt eluaega lisaks ostma? Millises koguses on üldse tavaline asju omada. Millal muutub asjade mõistlik soetamine ajujahiks uutele asjadele?
Küsimusi kui palju.

Vastuste saabumiseni istun oma kolakuhja otsas, nagu kratt muiste ja mõtlen, kust otsast peaks pihta hakkama.

September 14, 2010

Küsimused kõikidele vastustele


Mööndustega hariv teos, seda eriti juhul kui tibielustiili koha pealt kultuuritasemes tohutu lünk. Et see lünk nii karjuv on ma enne raamatu lugemist ei teadnud. Ilmselt lihtsalt seetõttu, et kui ei puutu kokku siis ei vaeva ka pead. Aga kirjutatud oli ladusalt, mitte üks kobin selle koha pealt. Minu jaoks uus värske kraam ka hoolimata, et kuulu järgi olevat, kas siis enamik või suisa kõik juba ilmunud teatavas naisteajakirjas. Töö tõttu ma nendega kokku puutun, ajakirjadega ma mõtlen, ja isegi läbi lappan, kuid pean tõdema, et sihtgruppi kuulumise ainsaks tunnuseks on teatavate kehaosade olemasolu, mistõttu ma pole neid kolumneid lihtsalt lugenud.
Samas meelde mulle ka tuhkagi ei jäänud peale selle, et enam ma ühtegi oma tuttavat-sõbrannat kalliks ei julge kutsuda. See olevat mõnitamine. Ma loodan, et nad ei tea seda, sest ma tõesti ei tahtnud s.....i öelda vaid vastupidi. Seega saab sellest järelduse teha, et inimene õpib kõigest millega kokku puutub.

Ausalt enam ei kutsu kedagi kalliks.

September 4, 2010


Üle aastate, ma arvan, taasuuendatud tutvus naaberrahva kirjandusega. Temaatikalt väga morbiidne aga selle sõna kõlast ei tasu ennast heidutada lasta, sest surm ja nn teispoolsus ja, mida kõike seal näha võib on antud muhedas vormis. Kuskil arvustuses lubati soome nalja ka, aga ilmselt pole mul eelsoodumust selle nalja üles leidmiseks. Muhe oli küll lugeda aga, et nalja oleks saanud....
Ühesõnaga alternatiivnägemus surmajärgsest elust ja selle võimalustest.
Öökapikas.

September 1, 2010

Mis teeb õnnelikuks ja kuidas seda vältida


Tervelt 5 aastat on mu kallis suguvõsa püüdlikult ignoreerinud teemat "mina ja lapsed" "mina ja meheleminek". Ma juba arvsingi, et asi on kahtlane kui ühiskondlik surve naa nõrgaks jäänud. Tiba pealt 30-stel olevat kuulu järgi ikka kogukond kõige nelja käpaga seljas. Nüüd paasapäeval siis prahvatas uudishimu, mis kogunend salaja. Onu ujus mulle ettevaatlikult külje alla ja esitas äärmiselt delikaatses vormis need kardetud ja kurjakuulutavad küsimused. Õnneks on mul verbaalsed oskused märkimisväärselt hästi arenenud ja seega laveerisin korralikust koolilapse vastusest, mis sisaldanuks kuupäevi ja muud olulist informatsiooni, sujuvalt kõrvale. Kui lisada eelpool toodud seigale asjaolu, et sõbranna andis mulle tärminiks aasta, millest teatav hulk päevi ja varsti ka kuid juba mööda tiksunud enne kui ta jõuliselt minu eraellu sekkub ei ole asi roosiline. Nali. Ma ei kavatsegi selle pärast, et kogukondlik arvamus on mind pea, et vanatidrikute hulka liigitanud esimest suvalist tohlakat ääää nabida, et ikka saaks tanu alla ja rehabiliteeritud. Kuskil Kalevipojas olevat ka lausejupp, mis parafraseerides kõlaks umbes täpselt nii, et "olgu või vigane peaasi, et isane". See peremudel mulle nagu hästi siiski ei sobi. Aga mitte see ei ole asja point vaid see, et hoolimata kõigest on pere- ja muud nn hääd tava tagavateks traditsioonideks need, mis olid seda ka aegade eest. Mitte miskit pole muutunud kui pealispinnast kaugemale tungida. Ja mis kõige kurvem, ma olen üpris tihti olnud liiga nõrk, et pea selga visata ja vilistada nende peale. Jah, pole parata inimene on karjaloom ja seetõttu ka mõjutatav isegi siis kui mõistus saab aru ja tahe töötaks vastupidi. Aga, et mitte lõpetada nii kurva noodiga luban, et hakkan ka edaspidi ulguma teises helistikus.

August 31, 2010

Südame metsad


Oma ameti tõttu olin raamatust teadlik juba jupp aega, kohe selle ilmumisest peale. Ja mingi aeg figureeris nimi isegi lugemislistis. Aga, aga, aga siis jäi kuskilt näppu või silma alla arvustus mis mu huvi oluliselt kahandas ja nii see jäigi. Maailmas on hulgaliselt häid raamatuid ja seega pole pointi vägistada oma aega ja vaimu mitte nii õnnestunud šedöövritega. Paraku või pigem õnneks sai mul päälinnas külas olles lugemisvara otsa, et võib-olla jama raamat on parem siiski kui mitte mingi raamat siis nii ma asja käsile võtsingi. Ei kahetse. Kuna mu ootused olid antud teose puhul enam kui madalal siis ilmselt ei olnud keeruline reitingut tõsta. Lugu ikka nii nagu fantasyle kohane, eriti viimasel ajal - kelte, haldjaid, haldjalaadseid, kujumuutjaid jms. jooksis küll ja üpris nauditavalt. Samas, mis mulle ei meeldi oli see, et häbiga tunnistan oma võhiklikkust hispaania keele vallas jäi mulle n protsenti juttu eelpool nimetatud põhjusel täiesti arusaamatuks. Mingi aja peale tekkis küll aimdus, mida ühe või teise sõna alla mõeldi, kuid pikemad sõnadest koosnevad moodustised jäid endiselt tumedaks läbitungimatuks maaks. Ja teine koht, mis minu jaoks oli tõsine pettumus oli paljukirjutatud-lavastatud jne stseen hea ja kurja võitlusest. Kuidagi selgelt liiga lihtne oli see nali erinevate tegelas- ja süžeeliinide taustal. Et võtan aga oma brujera (sorry kui valesti sa, mul ei ole raamatut kontrollimiseks käe pärast) kokku, keskendun ja koletis laguneb tolmuks. Samas ma ise ka ei tea, mis seal oleks pidanud olema teisiti igal juhul see kuidas asi lahendatud oli, polnud minu teetassi vääriline.
Aga muidu julgen soovitada küll. Olen aegade jooksul ka hullemaid ja igavamaid näinud.

July 27, 2010

"Imekummaline"


Muinasjutud on tegijad. Nii ka see. Kui ma just võrdlema peaks, siis paneks ta ühte patta Melissa Marr´i Ohtliku armsaga, aga kui viimatinimetatul oli loo konstruktsioon mõnes kohas natuke rabe ja traagelniidid nähtaval, siis Imekummaline voolas sujuvalt. Lugu ise nagu mehhiko seep, ehk siis beebide varastamine-vahetamine, hilisem kokku juhtumine (täielikus teadmatuses muidugi), mil nad armuvad ja saavad aimu ka oma päritolust ja vanemaist. Noh sihuke tuttav teema. Mina ei ole keldi mütoloogia asjatundja ja seega ei oska ma ka öelda, kuivõrd meelevaldseid seoseid autor erinevate müütiliste olendite ja lugude vahel loob, aga iseenesest oli sihuke mõnus ja kerge tükk.

July 22, 2010

Ülekere pai


Ei saa mitte vaiki olla ja seepärast järgnevalt kiidulaul raamatule Hingele pai. Tegemist elustiili raamatuga. Elustiiliks seekord jooga ja nagu ikka looduslähedus. Viimasel ajal on seda tüüpi asju ilmunud päris mitu ja laenutuste arvust lähtudes inimestele need meeldivad. Jooga on küll teema, mis minule on sama kauge nagu jääkarud antarktikast aga see ei seganud.
Soe ja mõnus raamat, mis peaks andma positiivsuse nätaka silmade vahele. Ja positiivsus on just see, millest igapäevaselt vajaka jääb. Suurem osa elanikkonnast kohe on nii konstrueeritud, et peavad vigisema. Oh seda meeletut pirinat ah seda hõrku enesehaletsust.
Mis seal pattu salata, eks ma ise teen sedasama ja oluliselt tihedamini kui mulle põhimõtteliselt meeldiks. Selle kallal pean veel tööd tegema.

Igal juhul mina sain oma nätaka kätte ja tänane päev on küll hulga helgem, eks näis kaua saadud emotsioonid välja veavad.

July 21, 2010

Ametliku koerakarjuse raske elu


Koera karjatamine läheb juba teist päeva ja üha kasvavamas tempos. Kui esialgu olid katsed arglikud ja ebakindlad siis nüüdseks tunnen end justkui proff loomataltsutaja. Tõele au andes pole kõne alust isendit vaja just eriti taltsutada, pigem näitab pilt vastupidist. Ehk siis mul on nüüd oma isiklik turva-, vooruse- ja valvelukk olemas. Ei ühtki sammu koerata. Isegi tualetis käime nüüd kahekesi. Olenevalt olukorrast, kas tema asjatab ja mina vaatan või siis vastupidi. See on see kui lahke pererahvas on kadunud ja loomake mitte nii lahke koerakarjuse käes. Päriselt ka, ma ei tee talle liiga ja jalutamas käin hirmuäratavalt sageli ja hommikul minu unerežiimi seisukohalt liiga vara.

Ei kurda! Ja polegi põhjust. Kõik ümberringi on armunud. See tundub juba kergemat sorti nakkusena levivat. Täna kuulsin järjekordsetest ohvritest, kes Karlova suvalise puu all langesid. Eks näis millal mind see tõbi jalust maha niidab, arvestades minu hetkel aktuaalset koerapissitamisaktsiooni ja ümber erinevate puude tiirlemist....jah mine tea milline puu mulle saatuslikuks osutub.

PS. Pilt. Duane Bryers

July 16, 2010

"Inimene" Maple noogutas rahulolevalt. Kahtlusaluste hulk vähenes kiiresti.



Kui ühe lambakriminulli kolmandal leheküljel on selline lause ei saa ju tegemist olla halva raamatuga. OO ei. Mõnus vaheldus, kus argipäev ja rohusöömine vahelduvad filosoofiliste mõtisklustega elust ja lambaks olemisest.

"Ei tea, kas ta siis sai selle?" küsis Cordelia mõne aja pärast." "Mille?" päris Zora. "George´i hinge," ütles Cordelia. "Ma mõtlen, et kas ta sai George´i hinge endale." "kui ta selle sai, peab ta selle tagasi andma," ütles Sir Ritchfield rangelt. Hing oli asja vastand. Miski, millega sai maailma avastada . See oli midagi väärtuslikku ja olulist, isegi kui see oli väga väike nagu inimestel.

July 13, 2010

"Ettekuulutaja" Karin Fossum



Puu all vankris maganud lapsuke leitakse verest nõretavana. Täies elujõus vanaproua avastab ajalehest oma surmakuulutuse. Nõnda järgneb üks kummaline juhtum teisele. Tegemist ei ole süütute poisikesenaljadega, vaid eriti kavalate ja pahatahtlike tegudega, mis löövad inimesed täielikult rööpast.


Vot ja nii ongi. Ei hakanud uut sisukokkuvõttet välja mõtlema. Milleks? Kui keegi selle töö juba ära tegi... siis las nii ollagi. Terve raamatu täis häirivaid tegevusi, mis inimeste suurimad elulised hirmud reaalseks muudab, mis kisub esile just selle millest tahaks vaikida, et see selliseltki olematuks muutuks. Ja isegi kui pahatahtlik akt on minevik jääb see ikka kummitama, sest näiline turvalisus on kildudeks. Suuremalt raamat elude segi paiskamisest koosnebki. Mirabilia sarjas ilmunu on mu teadvuses kinnistunud kui kriminullid. Tean, tean, et on ka muud, aga see ei ole kriminull. Seda hoolimata asjaolust, et on olemas politsei ja komissar. Neile pole kandvat rolli antud. See on sihuke kummaline raamat millele ma määratlust ei oska anda. Aga väga hea sellegi poolest. Lõpp jääb õhku rippuma, aga ehk on paremgi, et ta seda teeb.

July 12, 2010

Peategelasena õudusfilmis

Puugid pidid olema sellised kolekavalad elukad, et suudavad jälitada oma ohvrit kuni 20 m. Ilmselgelt ei saa jälitustegevusest juttugi tulla kui ohver on liikumisfaasid, kuid näiteks marja- või seenekorjamisfaasi puhul võib asi õnnestuda ju küll. Seega igapäeva õudusfilm, kus teadmatu peategelane kükitab põõsas (mis ta seal täpselt teeb pole oluline, ütleme, et korileb) ja ümber tema tõmbub järjest koomale peategelase jaoks esmapilgul täiesti hoomamatu mustadest putukatest koosnev piiramisrõngas. Filmiversioonis võiks selle koha peal mängida järjest üles pinget kruttiv muusika. Õudus on haripunktis, pinge viimase vindini kruvitud kui ohver tõuseb püsti ja liigub paar sammu edasi…. Kordub esimene vaatus.


Ma vist loobun metsas käimisest.

July 2, 2010

Emased sõnad ja eneseteadvus


Viimasel ajal on palju artikleid ilmunud ajalehtedes, mis nii mõnegi arvates süvendavad sugude vahelist lõhet ja lõhuvad perekondi rääkimata nn feminismi levikust kui katkust, mis nakkavat ja normaalseid naisterahvaid nakatavat kas just sadade kaupa, kuid mõned ikka ohvriks satuvad.
Miks ma sellest kirjutan on see, et ükspäev läbi Karlova minnes kuulsin kogemata pealt tüdruklapse poolt lausutud fraasi "Mul on nii emased püksid jalas". Pean häbiga tunnistama, et mina ullike ei teadnud pükste paaritusvõimest midagi.

Tidrik vaevalt, et endale aru andis (noh pisike punn ka alles), et selle lausejupikesega ta halvustas naissugu kui sellist kaasa arvatut iseennast. Ja samas kuskilt pidi see nn tarkusetera temani jõudma ilmselt kasutatakse seda mingites seltskondades laiemalt. Ja mitte ainult laste poolt. Seega toodavad naised iseenese teadmata suhtumist, et naiseks olemine ongi midagi häbi- ja alaväärset. Seni kuni naised ise ei teadvusta seda, et naiseks olemine on uhke ja hää ei muutu ka meeste teadvuses midagi. Loogiline, et sinnani on pikk isegi väga pikk tee, kus ei peaks kuulma surnuks pekstud kõhubeebidest ja näägutamisega surmani ära vaevatud meestest, kuid mida võrdsedmad (ei räägi ühesugustest) on inimesed nii soo siseselt kui väliselt seda enam kaovad ka stereotüübid ja sellest oleks võita ju kõigil.

June 14, 2010

Loomad, tsirkus ja plakatid


See nädal oli tsirkusenädal. Terve mainitud ajaperioodi vältel võis aknast hea või ka halva tahtmise juures näha tsirkusetelki. Mulle ei meeldi tsirkus. Päriselt kohe ei meeldi. Isegi ei tea miks või, kust see asi algas, kuid pole seal miskit vahvat ja klounidega assotseeruvad pigem II sordi õudukad kui midagi naljakat ja vahvat. Ei hakka mainima, et loomadest tsirkuses ei taha kohe rääkidagi, vot just neist tahangi, sest erinevalt tsirkusest, loomad mulle meeldivad. Kohe väga meeldivad. Seega need kaks koos pole just parim valik. Seda enam oli mul hea meel näha pühapäeva hommikul ca viit kergelt külmunut tütarlast (äkki oli mõni poiss ka, aga sugu polegi antud kontekstis oluline) plakatitega teemal TSIRKUS JA LOOMAD EI KÄI KOKKU.


Ei käi jah. Ühest küljest on ikka meeldiv kohata inimesi, kellega on maailmavaateline sarnasus eos olemas, kuid teisalt on mul hea meel ka selle üle, et eestlaste hulgas ikka leidub neid, kes on nõus oma meelsust ka plakatiga kinnitama. Ja seda kõike hoolimata sellest, et võib olla ei muuda see midagi......samas kui sisaliku tee pidi kivile jälje jätma, äkki siis muudab see rohkem kui esmapilgul arvata võiks. Minu elu see näiteks natuke muutis, killuke usku, et inimesed hoolivad on ju päris hea tulemus.
Piim ja triikraud e kinnituskood
PLUYRRVT

June 9, 2010

Kuidas muinasjutud elus õnnetult lõpevad.

Millised on need isikuomadused, mis on vajalikud selleks, et elus HÄSTI hakkama saada! Arrogantsus ümbritseva suhtes, empaatiavõime puudus, ülbus enesekesksus jne.
Ärge nüüd kohe häält tõstke, see on utreeritud nimekiri, mis pealegi poolik ja lubab erisusi. Millised on need isikuomadused, mida me ideaalis hindame?
Empaatiavõime, headus, lahkus, teistega arvestamine und so weiter und so weiter...
Niih ja nüüd kerge mõtlemishetk, kas on vastuolu olemas. Ehk siis see kuhu ma oma jutuga tegelikult jõuda tahtsin, kui elus läbi löömiseks on vaja ühte aga meie õpetame lastele teist, kas see ikka on mõistlik käitmine. Pean silmas näiteks kasvõi muinasjutte, kus head tegelast kroonib lõpuks läbi raskuste ikkagi edu ja paha saab oma palga. Õpetavad jutukesed, mis ideaalis peaks meid juhendama kuidas me peaksime käituma, kuid mis tegelikkuses on suisa peapeale pööratud, sest ullikesest Ivanist, kes kõigile head teeb ja enese tahte alla surub ei saa kunagi kuningapoega. Ta jääbki ullikeseks teistele lükata-tõmmata.
Samas tuleb tõdeda, et me (võibolla siiski) ei taha elada maailmas, kus tuhkatriinu jääbki nühkima potte ja panne, samas kui kuri võõrasema ballil ringi keerutab ja kuningapojaga koketeerib. Mulle meeldiks elada heas muinasjutus aga selleks, et nii mina kui teised õnnelikult seitsme maa ja mere taga elada saaksid peaks ka reaalses elus hindama hakkama seda, et ongi hea ja ongi hästi kui inimesed on teineteise vastu kenad ja mitte kiitma laia lõuaga seda, et mõni kohe oskab elada.

June 4, 2010

Kõik töötajad arsti juurde!
Tuleb välja, et kogu oma senise elu olen elanud eksiarvamuse käes, et motivatsioon on tehatahtmine ja soov tegutseda, seda siis millisel rindel tahes. Aga ei! Eilsel koolitusel sain nii palju targemaks, et motivatsioon, kas on või ei ole, et juhul kui ikka on saab seda toetada AGA tõsta ei saa. Toetamise koht jäi törtsuke segaseks aga noh see selleks. Tähtsaim uus infokild ju alles tuleb, ehk siis motivatsioon on üdini meditsiiniline probleem ja kui inimesel seda va motivatsiooni ikka pole siis tuleb viivitamatult arsti poole pöörduda. Kokkuvõtvalt: sina ei pea mitte inimestele suurt palka maksma, sina ei pea mitte temale töötingimusi looma ja kui tema ei taha sinu juures töötada või piriseb midagi siis saadad arsti juurde.
Seega arst igasse töökollektiivi.

June 2, 2010


Natuke vaheldust ka blogisse
ehk siis KUTSE kõigile.
Tõstame pjedestaalile selle, et inimene on hoolimata oma üpriski kõrgest töötaja vanusest (tinglikult 50+) ikka veel positiivselt meelestatud absurdsetest ja mõttetutest linnukese pärast tehtud koolitusüritustest. Kiidame seda ja toome eeskujuks kõigile teistele töötajatele, kelle jaoks on asja tuum ammuilma läbi hammustatud. Äkki tasub seda kiita, ehk näitabki see vitaalsust ja elurõõmu ja äkki ka areneda tahtmist, ehk on tööle pühendumine missioon, mis kõrgemast antud.

………

Aga, kas selle taga ei või olla lihtsalt see, et kõne all oleval indiviidil lihtsalt ei olegi muud jäänud. Pere on laiali, mees ehk surnud või lihtsalt lahku kasvand, lastel oma ja uus elu, kuhu esivanemaid lastakse hooti. Kogu elu sisuks ongi jäänud töö, sest muud valdkonnad on ammuilma selle ühe ja ainukese ohvriks toodud. Ohverdatud on sõbrad, sugulased ja viimased ohvriloomad hobid veel tilguvad verd. Selle taustal ongi optimismi ja tegutseda tahtmist ja innovaatilisust kerge segi ajada nurka surutud inimese viimase püüdega olla sotsiaalne olend ja olla millestki osa, olla keegi kellest miskitki sõltub olgu selleks või tasside arvu ühe kohaline suurenemine infopäeval.

Ühest küljest ma saan aru ülemuste soovi ja rõõmu sellist asja väärtustada, sest seda annab eeskujuks tuua ja maskeerida kui eeskujulikku töötajat, kes hoolimata närusest palgast ja igasugusest motivatsioonipaketist hoolimata on suutnud säilitada rõõmu tehtavast tööst.

.......
Aga teisalt pole ma päris kindel kuivõrd eetiline on ootus, et kõik töötajad peaksid ohverdama oma elu tööaltaril, et olla järjekordseks paraku tolmuseks tassiks infopäeva laual.

May 22, 2010

Linnaelu ja muutunud toidulaud

Kassid ei söö enam kala ja varesed-varblased on ülekolinud poolfabrikaadi jäätmete restoranidesse. Kõige sellega oleme me harjunud vist juba. Linn ju. Isegi mitte lendavad olendid, kes linnadesse ära eksivad ei ületa enam tavaliselt uudistekünnist. Linn ju. Teate isegi kiire on. Ja kiirus paistab olevat nakkav. Tundub, et pääsukestel on ka nüüd elu kiireks läinud. Muud moodi ma lihtsalt ei oskaks seletada seda selleaastast nuhtlust - pidevalt piiravat sääseparve. Ja kuna pääsukesed on eeldatavasti moodsad linnalinnud siis on nad muutunud ka ehk konkurentideks muudele ammu linnastunud tiivulistele poolfabrikaatide jahil. Kiire ju. Kes neid sääski ikka viitsib taga ajada, kui täiesti paigalseisvat toitu kõik prügikastid täis.

May 20, 2010


Tõuaretus ja kollektiivmõtlemine.

Siin seal on aegajalt ikka kuulda olnud häälekesi, et miks eestlane ei mässa või oma õigusi ei nõua, kuid jah tegemist on hüüdja häälega teate isegi kus. Ja siin tuleb jälle juttu sellest orjaajast ja muust vahvast kraamist, mis meie eneseteadvuse kihva on keeranud. Mõnes mõttes ma isegi võiksin nõustuda, kuid ainult selle piirini, mis tunnistab teadlikku selektsiooni orjarahva esindajate seas. Mis on loomulikult kõigile arusaadav, sest mõtlev ori (loe alluv) on halb ori ja eriti halb on veel selline eksemplar, kes mitte ainult ei mõtle vaid ka oma mõtteid teoks tahab teha. Seega tuleb need hävitada. Seega tuli need hävitada. Ja seega jäid elama ja olid elujätkamiseks võimelised vaid sobivate omadustega isendid. Kui koerte puhul on välimus ehk olulisem aretuse käigus kui muud omadused siis eestlaste tõuaretuses mängis ilmselt rolli vaid üks ja ainus näitaja - alandlikkus. Tormilline aplaus ja kestvad kiiduavaldused kallid tõuaretajad, teil on see väga hästi välja tulnud.

Ja kui nüüd küsida, mis puutub siia kollektiivmõtlemine siis ehk nii puutubki, et hoolimata sellest kui väga meile ei meeldiks vaadata Hollywoodi toodangu näiteid, kus indiviid viskub ambrasuurile üldsuse kaitseks-me tegelikult ei salli selliseid inimesi enese keskel, ajupestud tõupuhtad loomad nii ei käitu ja seega see on paha, seega on tegemist paha orjaga (loe inimesega) ja seega tuleb sellised hävitada.

Minul poluvernikuna ja suures osas slaavlasena ei ole ilmselt moraalset õigust sellel teemal sõna võtta, aga noh ma tegin seda siiski sest veerandi jagu vähemalt olen ka mina tõuaretuse toodang.

Ja natuke pilti ka, ehk siis osaliselt ajupestud tegelase peaaegu täielikult enda tehtud kõrvakad.

April 16, 2010

Miks inimesed armastavad dokumentaaljutustusi?

Kuni tänaseni olin kohanud täpselt kahte põhjust. Esimene: loen südantlõhestavaid jutte, et aru saada, et mul on elus vedanud ja kui õnnelik ma olen. Number kaks: loen südantlõhestavaid jutte, sest siis on mul hea meel, et teistel läheb veel kehvemini kui minul.

Täna jõudis minu teadvusesse ka kolmas variant ehk äkki see, mispärast ma ehk ise loeksin. Selles, et islamimaade naiste elu võib kohati, lääne kultuuri kontekstis, olla karm ja ebaõiglane, vägivaldne ja õudne, see on selge. Enamik naisi, kes süsteemi vahele jäävad, ei kirjuta kunagi mitte midagi, ja ilmselt seda mitte niivõrd kirjaoskamatuse, vaid pigem selle tõttu, et nad jäävadki ohvriteks ja hääbuvad sellistena, olles võimetud ise midagi ära tegema. Nüüd tagasi jutustuste juurde – need, kes kirjutavad, on õudusest suutnud end välja rebida, olles ehk siis eriti tugevad isendid. Neid ei ole koguarvuga võrreldes ilmselt palju, pigem vähe ja seetõttu on nad erilist tähelepanu väärt. Nad on superkangelased. Kes mitte keebi, vaid pearäti lehvides kuulutavad uut ja ilusat homset. Päeva nad küll ei päästa, kuid tegelikult reaalses elus ei tee seda ka ju superkangelased. Inimesed vajavad heroilisi tüüpe ja eks igal ajastul ja igal maal olegi omad. Inimeste lugemiseelistusi natuke analüüsides on need siin Eestis juba leitud.
 

Blogger templates | Backgroundfairy