Viimasel ajal on palju artikleid ilmunud ajalehtedes, mis nii mõnegi arvates süvendavad sugude vahelist lõhet ja lõhuvad perekondi rääkimata nn feminismi levikust kui katkust, mis nakkavat ja normaalseid naisterahvaid nakatavat kas just sadade kaupa, kuid mõned ikka ohvriks satuvad.
Miks ma sellest kirjutan on see, et ükspäev läbi Karlova minnes kuulsin kogemata pealt tüdruklapse poolt lausutud fraasi "Mul on nii emased püksid jalas". Pean häbiga tunnistama, et mina ullike ei teadnud pükste paaritusvõimest midagi.
Tidrik vaevalt, et endale aru andis (noh pisike punn ka alles), et selle lausejupikesega ta halvustas naissugu kui sellist kaasa arvatut iseennast. Ja samas kuskilt pidi see nn tarkusetera temani jõudma ilmselt kasutatakse seda mingites seltskondades laiemalt. Ja mitte ainult laste poolt. Seega toodavad naised iseenese teadmata suhtumist, et naiseks olemine ongi midagi häbi- ja alaväärset. Seni kuni naised ise ei teadvusta seda, et naiseks olemine on uhke ja hää ei muutu ka meeste teadvuses midagi. Loogiline, et sinnani on pikk isegi väga pikk tee, kus ei peaks kuulma surnuks pekstud kõhubeebidest ja näägutamisega surmani ära vaevatud meestest, kuid mida võrdsedmad (ei räägi ühesugustest) on inimesed nii soo siseselt kui väliselt seda enam kaovad ka stereotüübid ja sellest oleks võita ju kõigil.
Konkreetse sõnakasutuse koha pealt ei tea öelda aga üldiselt lähevad sellised väited nagu "mökud mehed", "eided" jms inimestest enamasti mööda, sest keegi ei mõtle, et selle all teda ennast mõeldakse. Mökud ja eided on ikka need teised - rumalad, harimatud, näägutajad jne. Ja ka igasugu probleemid - vägivald, alkoholism, töötus puudutavad just neid teisi.
ReplyDeleteIseenesest on ju ütlus "Kes ees, see mees!" ka igati diskrimineeriv ja naisi halvustav, aga keegi ei mõtle sellele nii.
Oojaa, austa end ise, siis leiavad ka teised su austamisväärt olevat.
ReplyDeleteMuuseas olen päris mitmelt meesterahvalt (kelle maailmanägemust ma väga hindan) kuulnud ütlust - olge naised, siis julgevad ka mehed olla mehed. Ja seda ilma igasuguse šovinismimaiguta. Kui naised aga tunnevad oma naiselikkuse üle häbi (a'la "emased püksid"), siis... miks peaks mehed neile pakkuma oma mehelikku tuge - et koos moodustada töötav partnerlussuhe, mis ei põhine kummagi poole alandamisel, vaid ollakse ise ja lastakse ka teisel olla see, kelleks loodus ta loonud on. Olen uhke, et olen naine, see on feminism minu silmis, mitte võrdsus iga hinna eest ja igal tasandil. Miks tahavad naised olla mehed ja siis imestavad, et mehed neid naistena enam võtta ei suuda. Mehel tekib küsimus, miks teda enam vaja on, kui naine ise mehe eest on - lõpptulemuseks ongi nn mökud mehed, kes ei suuda austada kedagi ega midagi. Pole ju vajadust, keegi ei vaja enam tema mehelikku kaitset..
Ja siis naised hädaldavad, miks on kadunud Tõeline Mees ja alles jäänud vaid kelgunöör.