July 21, 2010

Ametliku koerakarjuse raske elu


Koera karjatamine läheb juba teist päeva ja üha kasvavamas tempos. Kui esialgu olid katsed arglikud ja ebakindlad siis nüüdseks tunnen end justkui proff loomataltsutaja. Tõele au andes pole kõne alust isendit vaja just eriti taltsutada, pigem näitab pilt vastupidist. Ehk siis mul on nüüd oma isiklik turva-, vooruse- ja valvelukk olemas. Ei ühtki sammu koerata. Isegi tualetis käime nüüd kahekesi. Olenevalt olukorrast, kas tema asjatab ja mina vaatan või siis vastupidi. See on see kui lahke pererahvas on kadunud ja loomake mitte nii lahke koerakarjuse käes. Päriselt ka, ma ei tee talle liiga ja jalutamas käin hirmuäratavalt sageli ja hommikul minu unerežiimi seisukohalt liiga vara.

Ei kurda! Ja polegi põhjust. Kõik ümberringi on armunud. See tundub juba kergemat sorti nakkusena levivat. Täna kuulsin järjekordsetest ohvritest, kes Karlova suvalise puu all langesid. Eks näis millal mind see tõbi jalust maha niidab, arvestades minu hetkel aktuaalset koerapissitamisaktsiooni ja ümber erinevate puude tiirlemist....jah mine tea milline puu mulle saatuslikuks osutub.

PS. Pilt. Duane Bryers

1 comment:

  1. Oi kullake, ma armastan sind täiega!!! :D

    Eeee... aga noh... puu alla ma sinuga siiski vist ei tule. Jätan selle rõõmu mõnele haldjale parem :P

    *kõõksub edasi naerda*

    Ja loodetavasti suudad nüüdsest edaspidi ilma pissilkäigukaaslaseta edasi elada. Norskab ja niuksub mul teine siin kõrval valjuhäälselt, jalad ka vehklevad joosta. Ilmselt näeb unes sinuga veedetud kilomeetreid ja naudib neid vähemalt sealgi. Meiega ta neid rõõme ju niiiii palju nautida ei saa kui sinuga.
    Onju, teinekord jälle (A). Nagunii olen sulle pool kuningriiki sees.

    ReplyDelete

 

Blogger templates | Backgroundfairy