April 9, 2014

Wayward Pines


Kuidas käituksid, kui sattudes suvalisse väikelinna ei saa sealt linnast enam väljuda? Teed lihtsalt ei ole, mis välja viiks. Kuidas käituksid, kui ühendust võtta kellegagi väljaspool linna on võimatu ja kõik inimesed, kes linnas elavad pakuvad sulle lahenduste ja vastuste asemel naeratusega serveeritud small talk`i. 
Lisa küsimustele juurde ports tagaajamist, organiseeritud tapmist, mitte segamini ajada organiseeritud kuritegevusega, segadust tekitav  näiliselt üdini tore õhkkond, milles aimdub sünget hullumeelsust lisaks veel näpuotsa täis suhteid ja ongi käes retsept, millega küpsetati Wayward Pines´i  lood. Kokku neid eesti keeli hetkel 2. 1 on puudu. Hästi küpsetati. 
Esimese osa pea lõpuni välja ei aimdunud midagi ulmelist. Detektiivikas? Põnevik ehk? Aga siiski viimases lõpus keerab asi ulmeks ja teises osas jätkab alustatuga. Põnevuse otsijaile julgen soovitada küll ja vägagi. 
Kuulu järgi samadel ainetel ka telesari tootmise. Jään ootama. 

March 5, 2014

Empaatia ja vägivald ning kuidas see kõik raamatukogusse puutub

Meie pidevalt muutuvas maailmas on ainuke ellujäämist ja jätkusuutlikkust tagav käitumisviis muutustega kaasa minna ja situatsioonis kohaneda. Raamatukoguteenuseid vajavad raskustesse sattunud inimesed praegu enam kui kunagi varem. Seega on oluline, et raamatukogu tuleks vastu inimeste soovidele ja pakuks oma võimaluste piires nii sellist infot, mida tarbitakse, kui ka seda, mis pikemas perspektiivis aitab kaasa maailma veidigi paremaks muutumisele, ükskõik kui imalalt see ka ei kõla.
Raamatukogudele on hädavajalik olla „pildil”, kui mõelda kasvõi ainult kultuuri erivaldkondade rahastamisele. Sellel, kes pole pildil ja pole oma aktuaalsust tõestanud, puuduvad ka finantsilised vahendid. Kui puuduvad aga need, muutume järjest ebaolulisemaks inimeste jaoks, kelle jaoks me ju tegelikult toimime. Arvestamata ei tohi jätta ka asjaolu, et tasuta teenuste hulk on väga väike ja seega on raamatukogud asutusteks, kuhu tulevad abi otsima need, kel mujale ehk pöörduda väga polegi.
Meid ümbritsev ja tööolmet mõjutav elu on aga paraku sellise kiirusega muutuv, et kipume pildi pealt välja kukkuma, mis tähendab, et enda nähtavaks tegemiseks on vaja järjest enam ja enam mõelda erinevatele koostöövõimalustele, sest võidujooks sotsiaalmeediumiga kaotati enne, kui see alatagi jõudis.
Ideelisel tasandil on raamatukogul võimalus sootsiumi moodustamiseks teiste nn pehmete riigi ja omavalitsuse kaukast finantseeritavate ettevõtetega. Ega oma mõjusfääri laiendamiseks muud valikut eriti polegi. Osapoolte nõusolekul ja huvi korral võiks olla vägagi mõeldav nn koostööliitude loomine. Nii et ülesandeid jagades ja teineteise tegevust toetades on  mõlemad osapooled bilansiliselt plussis.
Tallinna Keskraamatukogu on rohkem või vähem edukat koostööd teinud nii linnaosade sotsiaalosakondade kui ka laste-naiste varjupaikadega. Ja see on vaid osa nimetatuist. Ei hakka kõiki sotsiaalse mekiga koostööpartnereid üles lugema, sest mitte rusikaga rinnale tagumine – vaat kui tublid oleme, kellega kõigiga koostööd teeme – pole antud juhul teemaks. Teemaks on ikkagi ühe valusa valdkonna koostöö raamatukoguga ja selle tähtsus, ja ehk ka veidi laiemalt kui vaid külastajate arvu kogumine.
Ei saa öelda, et raamatukogu on ühiskonna seisukohalt tugeval positsioonil, pigem mitte, kuid samas ei saa öelda ka, et oleme haavatavaim. Ja seda hoolimata sellest, et nii mitmedki uuendustuuled on meie kultuurmaastikku räsimas ja muutmas. Õnneks!  Loodame parimat ka tulevikuks ilma fataalsete tagajärgedeta. Olgu märgitud, et näiteks Suurbritannias on viimaste aastate jooksul suletud sadu raamatukogusid.[1]




Seda enam peaks meile kui kultuuritöötajatele ja inimestele, kes näevad ka seda võib-olla kõige haavatavamat osa ühiskonnast, olema selge endast nõrgemate aitamise tähtsus. Näljasest saab ju ikka paremini aru see, kel endal kunagi nälg olnud. Seega võiks eeldada, et suudame ja tahame sellist sotsiaaltöö võrdkuju oma väga tihedatesse plaanidesse ja graafikutesse lisada. Ning tahamegi, sest ühiskonna paremaks muutmiseks on veel veidi ruumi jäänud.
Käesoleva aasta 26. märtsist 10. aprillini toimus Tallinna Keskraamatukogus koostöös Tallinna Naiste Kriisikodu ja Eesti Naiste Varjupaikade Liiduga kokku 4 infotundi, igaüks neist erinevas asukohas (Tallinna Keskraamatukogu peamaja, võõrkeelse kirjanduse osakond, Sõle haruraamatukogu ja Väike-Õismäe haruraamatukogu). Ei saa öelda, et külastajate huvi infotundide vastu väga suur oleks olnud. Samas kinnitab nende toimumise vajalikkust see, et voldikud ja infomaterjalid, mis olid vabalt kaasa võtmiseks nii infotundide toimumise aegu kui ka hiljem, kadusid küllaltki kiiresti.[2]See on aga selge märk sellelaadsete ettevõtmiste vajadusest.
Koduvägivald ja üldse vägivald lähedaste vahel (kõige laiemas mõttes) on ehk ikka veel paljude inimeste jaoks tabu, millest avalikult ei räägita ja mida endalegi raske tunnistada, saati siis veel teistele. Probleem on aga olemas vaatamata sellele, et otsustajad ja – veel hullem – ka vägivalla all kannatajad ise ei pea lähedaste vägivalda alati ühiskonna probleemiks.[3] Õnneks tundub selline suhtumine laiemas plaanis olevat siiski muutumas. Suhtumise ja ühiskonna väärtushinnangute muutmine on protsess, mis kestab kaua, kuid see ei tähenda, et selle poole püüelda ei tuleks.
Oma jutu illustreerimiseks räägin mõne lausega turvalisuse uuringust, mille Statistikaamet korraldas 2008.–2009. aastal ja millega koguti teavet kuritegevuse ja paarissuhte vägivalla kohta. Näiteks 2008 a. pöördus kodus aset leidnud vägivallaakti tõttu politsei poole 65 meest ja 475 naist.[4] 2009. aastal koges füüsilist vägivalda paarisuhtes 46 800 inimest. Eesti rahvaarvu arvestades on seda väga palju. Olgu ära märgitud ka see, et laste olemasolu ei vähenda vägivallariski, pigem vastupidi. Lastega leibkondades on partnerite vahelise vägivallaga kokku puutunud iga kümnes 15–74 aastane, ilma lasteta leibkondades on selliste inimeste osakaal peaaegu kaks korda väiksem.[5] Mis tähendab seda, et suur hulk lapsi kasvab peredes, kus nad vägivalda näevad ja seda ka vahetult kogevad. Selliste kogemuste mõju lapse emotsionaalsele, kehvemal juhul ka füüsilisele arengule vääriks omaette teemat ning alahinnata seda ei saa mitte mingil juhul.
Neid andmeid aluseks võttes on igati arusaadav, miks tuleb koduvägivalla teemat käsitleda prioriteetselt ja miks on oluline teha igakülgset selgitustööd ka sellises asutuses nagu raamatukogu, kuigi esmapilgul võib raamatukogu, kirjanduse ja vägivalla seos jääda enam kui ähmaseks.

Raamatukogude ühisosa vägivallavastase temaatikaga saab kenasti avada kirjanduse kaudu. Raamatute lugemine on see niidiots, millega saab kaasa aidata antud probleemipuntra lahtiharutamisele.
Selle selgitamiseks on hea tugineda uuringule („How does fiction reading influence empathy? An experimental investigation on the role of emotional transportation”, 2013), mis käsitleb lugemise mõju empaatiavõime kasvule.[6] Empaatia on osadustunne teise inimesega, tema omaduste, seisundite ja käitumisega.[7] Uuringu peateesiks olnud mõte, et lugemine võib tõsta inimeste empaatiavõimet, leidis katsete käigus kinnitust, kusjuures märkida tuleb ära just ilukirjanduse lugemise positiivne mõju. Aimekirjandus ei ole üldjuhul kirja pandud kandvate karakterite kaudu, seega on informatsioon esitatud umbisikulisemalt, ehk siis minatunnet ei teki ja seeläbi ei arene ka võime ennast narratiivi tegelasena tunda.[8] Viimasel ajal on Eestis ilmunud raamatutes piir ilukirjanduse ja aimekirjanduse vahel ähmastuma hakanud.  Teadmiskirjandust antakse üha enam ja enam edasi kindlate tegelaskujude kaudu, seega ei saa eespool toodud uuringu kindlat kahendjaotuse mõju üks-ühele võtta.
Ilukirjanduslikku teksti lugedes on lihtsam „muutuda” kellekski teiseks ja kogeda loo sündmustikku sarnaselt reaalselt toimuvate sündmustega. Narratiivses maailmas kujutavad lugejad ette, kuidas on näha maailma läbi teiste silmade, kujutledes ja isegi tegelikult kogedes loo tegelaskuju mõtteid ja emotsioone. Veelgi enam – uuringu läbiviijate väitel on tõendeid selle kohta, et teiste inimeste läbielatud emotsioonidest ja kogemustest lugemine aktiveerib ajus samu neuronistruktuure, mis aktiveeruvad millegi läbielamisel ja kogemisel reaalses maailmas. Lugemine pakub turvalist tugipinda ka selliste emotsioonide kogemiseks, mis tavaelus käivitaks enesekaitse ja -alalhoiuinstinkti.[9] Lugedes saab lubada tunneteskaala märksa olulisemat avardumist kui see reaalelus võimalik või kasulik oleks.
Tulles aga tagasi koduvägivalla teema juurde, on eksperdid väitnud, et vägivallatsejatel ei ole puudust niivõrd oskustest lahendada konflikte vägivalda kasutamata, kuivõrd puudu jääb tahtmisest.[10] Sellest saaks ehk järeldada, et puudu jääb võimest näha situatsiooni teise inimese vaatenurgast, ehk empaatiast. Eelnevast saabki järeldada, et mida rohkem inimesed loevad, seda enam suudavad ja tahavad nad teineteise suhtes käituda austusega ja arvestavalt. Muidugi on iseteema, kuidas kasvatada lugemust inimeste hulgas, kel seda emotsionaalse arengu seisukohalt vaja võiks minna.
Guardianis avaldatud Neil Gaimani artiklis välja toodud lugemise kasulikkus ebaterves suhtes olijale on kinnituseks, et lugemisest võidavad suhte mõlemad osapooled. Eskapistlik lugemine on hea võimalus jätta suhteprobleemid ja argimured korraks kõrvale. Unustada korraks kõik halb. Eespool nimetatud neuronistruktuuride aktiveerumisest rääkides – narratiivis negatiivse üle kontrolli omamisega kogetakse positiivset sellisel määral, mis pikemas perspektiivis võib anda inimesele võimaluse, julguse ja miks mitte ka oskuse halvast suhtest väljumiseks.[11]
Raamatukogude valduses on teavikud ja teave, mis väidetavalt on tänases maailmas olulisim ressurss. Seega on meie võimuses lähendada infot ja selle vajajaid.  Tähtis on aidata kaasa ühiskonnas lõhede vähendamisele. See ei ole kala andmine, pole see ka õnge andmine. Need on teiste ametkondade tööülesanded, kuid meie saame anda inimestele juhised selle õnge kasutamiseks või vähemalt juhatada institutsiooni juurde, kes õngi jagab, sest paistab, et väga tihti kipub just sellest teadmisest vajaka jääma.
Lõpetuseks võiks öelda, et Tallinna Keskraamatukogu on korraldatud infotundidega kaasa aidanud ühiskonnas koduvägivallateema laiemale teadvustamisele, mis ka probleemiga kokkupuutunute arvates on äärmiselt oluline.[12] Raamatukogu ei suuda kõrvaldada elu kitsaskohti, mis polegi tema ülesanne, kuid raamatukogul on võimalus olla nende lahendamisel esimeseks astmeks paljudele abivajavatele inimestele.



[1]Flood, A. UK lost more than 200 libraries in 2012

[2] Käesolevaks hetkeks on uuritud infomaterjalide lisaks saamise võimalusi.
[3] Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 74.
[4] ibid.
[5] ibid. lk. 75.

[6] Pal, P. M., Veltkamp, M. How Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013

[7] ÕS. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn, 2003. lk. 128.
[8] Pal, P. M., Veltkamp, M. How Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013
[9] Pal, P. M., Veltkamp, M. How Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013
[10] Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 77.
[11] Gaiman, N. Why our futuure depens on libraries, readind and daydreaming. http://www.theguardian.com/books/2013/oct/15/neil-gaiman-future-libraries-reading-daydreaming 19.11.2013
[12] Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 80.

February 11, 2014

Kerjus ja jänes

Ei saaks öelda, et soome kaasaegset kirjandust eesti keeles just palju ilmuks. Tundub, et pigem vähe. Samas on soome keelde eesti kirjandust tõlgitud omajagu. Kas ma olen nüüd meelevaldne ja julm, kui ütlen, et eestlane tahab, et tema toodetud kultuuri tarbitaks, kuid ise nakitseks naabrite oma pigem pika hambaga? Ilmaasjata. Ausalt.
Tuomas Kyrö "Kerjus ja jänes" on väärt lugemine. Omalaadne "uusversioon" Arto Paasilinna "Jänese aastast". Paralleele Paasilinna teose ja viiteid Paasilinnale kui autorile leiab hulganisti, seega inimene, kes on vaid kuulnud Paasilinna nime, võiks eeldada, et mingi seos kahe raamatu vahel on, kuid see ei sega ja otsesest käsku või kohustust "eeskujuraamatu" lugemiseks pole. 

Väidetavalt on tegemist humoorika raamatuga, minu rikutud huumorimeel nalja tabada väga ei suutnud, aga eks ma olen sedasama ka teiste soome autori teoste puhul vist kurtnud. Pigem on tegemist kulgemisraamatuga, mis omamoodi fatalismis on pigem positiivse tooniga. Rumeeniast pärit kerjuse Vatanescu elu sisust ja edasiviivaks jõuks on poeg Miklosele kõige vingemate jalgpallisaabaste ostmine. Ei läe see kergelt, sest määramatud jõud lükkavad lõplikku lunastust saabaste näol üha edasi. Seevastu pakutakse kirevat plejaadi tegelasi, kellest kirjutatud nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Mulle tundub, et soome autoreid (ja ehk põhjamaalasi üldse) kipubki iseloomustama pigem napisõnalisus. 
Elu paiskab Vatanescut ja jänest (kes muide on üks ääretult oluline tegelane) kui palli mööda Soomet, aga "Hea pall ringlebki" ja "Inimene on pall". Veider kooslus – mees ja jänes – muutub kiiresti sotsiaalmeediastaarideks ja see muudab nii nende kahe kui ka teiste elusid. Olgu öeldud, et Vatanescu oma kiiresti kasvavast tuntusest ei tea midagi. Tema lihtsa mehena jahib ikka jalgpallisaapaid. 
Lõpp on üdini ja üle igasuguse võlli positiivne, isegi nende tegelaste jaoks, kes tavamuinasjutus lõpus oma teenitud karistuse saaksid. Kõik on õnnelikud ja õnnelik on ka jänes, kui endale uue pesa saab. Jänes on ses loos selge õnnetooja ja et "hea küülik ringleb", siis sellega on lugu kokku võetud. 



February 4, 2014

Meie aasta Siberis


Eestimaal on vähe inimesi, kes poleks kursis, kuidas kulges „Meie aasta Siberis”. Nüüd siis veel põhjalikum ja muide ka parem aruanne samal teemal. Tore on see, et autorid ei läinud libedale teele ega tootnud populaarsuse tuules raamatu näol seriaali klooni.
Raamat on täiesti omil jalul seisev teos, mis moodustab seriaaliga ühtse terviku, kus erinevad formaadid täiendavad meeldivalt üksteist.
Kui sari keskendus pigem sellele, kuidas saada hakkama kahe lapsega kesk Siberit, siis raamatu rakurss tundus minu jaoks olevat pigem täiskasvanute omavahelisel suhtel, selle muutumisel ja arengul. Kusjuures arengu suund selgelt paremuse poole, mis teeb raamatust omamoodi positiivse suhteõpiku. Seda loomulikult mööndustega, kuid kes väga soovib, leiab paralleelid moodsa aja eneseabiraamatuga lehtedelt kergesti üles. Palun siinkohal mind mitte valesti mõista, mulle raamat tõeliselt meeldis ja seega ei ole tegemist iroonitsemisega. Vissarioonlaste elustiil (jätame Vissarioni isiku lause mõttest välja) tundub suuresti kokku minevat paljude jaoks uus-vana lihtsa ökoelustiiliga. Kasvata ise ja katsu võimalikult vähe reostada seda, mis sind ümbritseb, ela kooskõlas enda ja loodusega. Äärmiselt positiivne – kes sellist eluviisi ihaleb, võiks selle raamatu kohe kindlasti pihku võtta.

Julgen soovitada küll, lahe ja ladus igas olekus sobiv lihtne lugemine.





  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...