February 11, 2014

Kerjus ja jänes

Ei saaks öelda, et soome kaasaegset kirjandust eesti keeles just palju ilmuks. Tundub, et pigem vähe. Samas on soome keelde eesti kirjandust tõlgitud omajagu. Kas ma olen nüüd meelevaldne ja julm, kui ütlen, et eestlane tahab, et tema toodetud kultuuri tarbitaks, kuid ise nakitseks naabrite oma pigem pika hambaga? Ilmaasjata. Ausalt.
Tuomas Kyrö "Kerjus ja jänes" on väärt lugemine. Omalaadne "uusversioon" Arto Paasilinna "Jänese aastast". Paralleele Paasilinna teose ja viiteid Paasilinnale kui autorile leiab hulganisti, seega inimene, kes on vaid kuulnud Paasilinna nime, võiks eeldada, et mingi seos kahe raamatu vahel on, kuid see ei sega ja otsesest käsku või kohustust "eeskujuraamatu" lugemiseks pole. 

Väidetavalt on tegemist humoorika raamatuga, minu rikutud huumorimeel nalja tabada väga ei suutnud, aga eks ma olen sedasama ka teiste soome autori teoste puhul vist kurtnud. Pigem on tegemist kulgemisraamatuga, mis omamoodi fatalismis on pigem positiivse tooniga. Rumeeniast pärit kerjuse Vatanescu elu sisust ja edasiviivaks jõuks on poeg Miklosele kõige vingemate jalgpallisaabaste ostmine. Ei läe see kergelt, sest määramatud jõud lükkavad lõplikku lunastust saabaste näol üha edasi. Seevastu pakutakse kirevat plejaadi tegelasi, kellest kirjutatud nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Mulle tundub, et soome autoreid (ja ehk põhjamaalasi üldse) kipubki iseloomustama pigem napisõnalisus. 
Elu paiskab Vatanescut ja jänest (kes muide on üks ääretult oluline tegelane) kui palli mööda Soomet, aga "Hea pall ringlebki" ja "Inimene on pall". Veider kooslus – mees ja jänes – muutub kiiresti sotsiaalmeediastaarideks ja see muudab nii nende kahe kui ka teiste elusid. Olgu öeldud, et Vatanescu oma kiiresti kasvavast tuntusest ei tea midagi. Tema lihtsa mehena jahib ikka jalgpallisaapaid. 
Lõpp on üdini ja üle igasuguse võlli positiivne, isegi nende tegelaste jaoks, kes tavamuinasjutus lõpus oma teenitud karistuse saaksid. Kõik on õnnelikud ja õnnelik on ka jänes, kui endale uue pesa saab. Jänes on ses loos selge õnnetooja ja et "hea küülik ringleb", siis sellega on lugu kokku võetud. 



February 4, 2014

Meie aasta Siberis


Eestimaal on vähe inimesi, kes poleks kursis, kuidas kulges „Meie aasta Siberis”. Nüüd siis veel põhjalikum ja muide ka parem aruanne samal teemal. Tore on see, et autorid ei läinud libedale teele ega tootnud populaarsuse tuules raamatu näol seriaali klooni.
Raamat on täiesti omil jalul seisev teos, mis moodustab seriaaliga ühtse terviku, kus erinevad formaadid täiendavad meeldivalt üksteist.
Kui sari keskendus pigem sellele, kuidas saada hakkama kahe lapsega kesk Siberit, siis raamatu rakurss tundus minu jaoks olevat pigem täiskasvanute omavahelisel suhtel, selle muutumisel ja arengul. Kusjuures arengu suund selgelt paremuse poole, mis teeb raamatust omamoodi positiivse suhteõpiku. Seda loomulikult mööndustega, kuid kes väga soovib, leiab paralleelid moodsa aja eneseabiraamatuga lehtedelt kergesti üles. Palun siinkohal mind mitte valesti mõista, mulle raamat tõeliselt meeldis ja seega ei ole tegemist iroonitsemisega. Vissarioonlaste elustiil (jätame Vissarioni isiku lause mõttest välja) tundub suuresti kokku minevat paljude jaoks uus-vana lihtsa ökoelustiiliga. Kasvata ise ja katsu võimalikult vähe reostada seda, mis sind ümbritseb, ela kooskõlas enda ja loodusega. Äärmiselt positiivne – kes sellist eluviisi ihaleb, võiks selle raamatu kohe kindlasti pihku võtta.

Julgen soovitada küll, lahe ja ladus igas olekus sobiv lihtne lugemine.





  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...