October 20, 2012

"Kui teed nii, nagu mina tahan..." Henrik Fexeus

Elu on trügimas oma sissetallatud rööbastesse ja seega olen viimaks mõne raamatuga ühele poole saanud. Mõnedest pole midagi kirjutada, mõned on meelest läinud enne kui arvuti taha jõuan, kuid on ka mõned õigemini viimasel ajal täpselt üks millest ei saa mitte vaiki olla. "Kui teed nii, nagu mina tahan: raamat mõjutamisest" valgustab väga ladusas, nauditavas keeles reklaaminduse, aga miks mitte ka poliitikas v kohtingutel kasutatavaid mõjutamismeetodeid. Ehk siis armsad-kallid kaasmarionetid teile on antud käärid niitide läbi lõikamiseks. Ehk veidi nürid, aga alguses kipuvadki katsed pigem kohmakad olema. Juttu on ka erinevatest katsetest ja eksperimentidest, mida läbi ajaloo inimestega ette võetud, et kombata nende psüühika piire ja arusaada kuidas inimloom kui selline toimib. Ühesõnaga kapaga tarkust juurde. PS. Panin end juba sama autori teise raamatu järjekorda. Ehk siis - reiting on laes.

August 18, 2012

kolimisest jälle


Pilt pärit http://pinterest.com/pin/405675878903723495 siit
Pikk vaikus eetris ei ole tingitud minu laiskuses (ok see on ka põhjus, aga mitte peamine), vaid sellest, et tänu korteri omanikule olen istunud augusti algusest saadik sütel. Ehk siis kolimine ja seekord vol 18. Vist. Igal juhul hulga, liiga hulga. Asjasse mittepühendatutele teadmiseks, et JÄLLE jään oma üürikast ilma. Ja seda lepingu väliselt mitte isegi kuu ajase etteteatamisega. Nõrk ma ütlen.
Ja nüüd jõuame asja peamise tuumani. Ehk siis, et mitte aasta pärast sedasama hala trükkida siis MA OSTAN, just ostan omale korteri. Protsess hetkel poole pääl.
Aga seda kõike ei oleks saanud juhtuda kui mind ei ümbritseks maailma parimad sõbrad. Eriline ja kustumatu tänu Salakassile, sest tema on see sõbralik hing, kes minusugusele kodutule ja minusuguse kodututele asjadele peavarju annab seniks kuni ma oma, päris oma korterisse sisse kolin.
Lisaks ema, kes mind on igati toetanud antud saagas.
Ja siis ülejäänud tänu tuleb kahel superabivalmil meesterahval omavahel ära jagada. Sest ilma nende jõuta, autota ja oskusteta poleks seda kõike juhtunud.
Absoluutselt, mul on maailma parimad sõbrad ja ema.

PS. Tänu süte peal istumisele ja sellest tingitud rahutusele ei suuda ma väga lugeda.
Korraks oli naistekahooaeg, ehk tassisin mingeid mitteniiväga läägeid üllitisi karja kaupa koju ja siis tagurpidi tagasi ilma, et oleks oluliselt üle kahe lehe lugenud.
Järjekordne tõdemus teemal, et armastusest ja kuti leidmisest kirjutavad teosed pole vist siiski minu silmadele mõeldud.

June 29, 2012

Barry Hughart "Linnusild"


Muinasjutu armastajate tõeline maiuspala, sobilik neile, kel silma kaunitele metafooridele ja olustiku kirjeldustele.

Raamat, kus neidu saab peita vihmapiisaks tormituules, raamat, kus linnud ehitavad okstest silla, mis ulatub jumalate elupaigani jne. Ja need on tillukesed täpid vaid.
Tegevuskoht Amuistne ja müütiline Hiina, kuigi rikutud on ilmselgelt nn aasialaadset kirjutamisstiili, aga seda ilmselt taotluslikult.
Ausalt üks ilusamaid raamatuid üldse, mida ma kunagi üldse lugenud olen.
Kahjuks kuulub see raamat nende hulka, mida ma tegelikult ei oska eriti kellelegi soovitada. Suured ei usu ja väiksemate jaoks on see ehk kohati liiga kahemõtteline. Täiskasvanud on jah sellised veidrad tegelased, kes väidetavalt tihti eelistavad realistlikku kirjandust. Ma lihtsalt kuulen seda töö juures.
Elulised asjad nagu tapmine, vägivald lähevad rohkem korda, mis on kummaline, sest palju teist piltilusate tõmmude välismaiste armukestega ja tapmistega kokkupuudet omate.
Samas ei sobivat see raamat ka neile, kes aasia muinasjuttudega väga kodus on, sest tera siit teine sealt ja omatahtsi kokku klopsitud tulem ei pruugi olla parim nn tõsimeelse folkloristi jaoks.
Seega ei soovitagi. Vaadake ise, kas sobib või ei.

June 2, 2012


Seekord midagi hingele. Kristiina Ehin on tõeline sõnade võlur, andes kõige argisematele situatsioonidele tähendusliku ülevuse. Luules, sellest ma võin veel aru saada, aga kui proosa muutub luuleks???? Kas see saab üldse sündida. Igal juhul on keeruline kirjeldada midagi nii ilusat, kui seda on autori tekstid. Nüüd raamatu teise poole juurde, sest hoolimata oma ilust, ei ole tekst antud raamatu puhul kõik. Samasuurt rolli mängib nn kuduteema. Labakud või käpikud, kuidas keegi harjunud on, on ilmselgelt, kui mitte peategelased siis, kontekst, taust ja läbiv joon kindlasti ja seda nii teksti sisse panduna kui pildi pääl. Kristi Jõeste käpikud on vaieldamatult iluasjad. Labakinda glamuur kõlab ilmselt veidralt, aga noh just seda see raamat kokkuvõttes on.
Kevad pole antud raamatu jaoks ehk õigeim aeg. Aga novembri kuu hallasel hommikul tee- või kohvitassi kõrvale oleks mõnus.

May 24, 2012

Näljamängud kogu oma triloogiaga




Seekord siis Näljamängud. Õigemini kogu triloogia nii Näljamängud, Lahvatab leek kui ka Pilapasknäär. Arvestades valatud vere hulka oleks Veremängud ehk sobivam pealkiri. Ausalt ma pole ühtegi noortele suunatud raamatut lugenud, kus tapmist erinevais variantides oleks sellises mahus. Kokku triloogia peale (kui mitte arvestada neid laipu, kes ainult vihjetena esinevad) oli nn otseeetris langenuid umbes 968 või midagi sellist, ausalt võis olla ka rohkem, masshukkumiste ohvrite täpne arv polnud lihtsalt antud. Kurb oli see, et enamik peategelasi sai otsa, välja arvatud loomulikult armastuskolmnurk. Kusjuures sellega oli ka mingi veider lugu, arvestades seda kui võimatult bitchilt ja isekalt tibinas (Katniss) käitus ei saanud mina aru miks need kaks noormeest tema pärast olid nõus kõik ohverdama kaasa arvatud oma elu. Müstika. Või lähtus autor loogikast, et armastataksegi neid naisi, kes on täiesti vallutamatud kindlused? Mine võta kinni. Samas Peeta oli nii hea, nii täiuslik, nii seda nii teist ja tükki kolmandatki, et tegemist oli ilmselgelt müütilise olendiga, sest sellist täiust ilmselgelt eksisteerida ei saa. Miks mulle tuleb meelde Eduard Vilde "Pisuhänd" kus Sander küsib Piibelehe käest parafraseerides, et kas peategelasel on ka negatiivseid omadusi, mille peale Piibeleht ütleb, et ta on inimene. Sander seepeale, need kraabi maha ja pane positiivset asemele. Ilmselgelt on Peeta tegelaskuju sama loogikaga toodetud.
Kui nüüd aga virisemine kõrvale jätta oli tegemist tegelikult väga hoogsa looga, mida raske käest panna. Ok esimese osa lõpu poole oli kuskil koht, kus traagelniidid olid ilmsed, kuid see jäi ka ainsaks. Edasi läksid ühe jutiga ja mõnuga.
Lugu ise sellest, kuidas Ameerikamaa asemel on riik Panem, mis koosneb 13 ringkonnast ja Kapitooliumist, mis keelab käseb, tapab ja piinab. Ehk siis Kapitoolium on riigi kese, mis elatub teiste alade toodangust. Näljamängud on mängud, kus varateismelised ja teismelised omavahel elu ja surma peale võitlevad. Moodne amfiteater gladiaatoritega sisuliselt, kus etenduse jaoks ei pea kohale tulema vaid seda kannab üle riiklik televisioon.
Peategelased Katniss ja Peeta on seekordsed oma ringkonna gladiaatorid ja tahtmata lükkavad käima sündmused, mis viivad ringkondade ülestõusuni. Miks Katnissist saab revolutsiooni nägu, see pole minu jaoks eriti loogiline, aga kui autor nii tahab siis pole minusugusel midagi kobiseda.
Ühesõnaga, kes verd ei karda võib lugeda küll.

May 19, 2012

Lesio


Kunagi, kaua-kaua aega tagasi, siis kui ma poolpõnni eas veel olin meeldis mulle raamat Jenö Rejtö "Karantiin Grand hotellis", mis krimiparoodiana on otsast otsani täis absurdseid olukordi. Rejtö oli ungarlane, nüüd sattus pihku poolaka kirjutet täpselt sama absurdselt naljakas ja lahe lugemine nagu seda on "Lesio" Joanna Chmielewska sulest. Nüüd saan tõmmata siit väga meelevaldse ja jämeda paralleeli Ida-Euroopa ühe kandi huumori sarnasusele. No ausalt. Kui väga punnida võib ju ka Svejki samasse ritta marssima panna. Võite vabalt vastu vaielda ja miljon näidet selle kohta tuua. Aga see selleks, tegelt tahaks tulla veel Lesio, mis muide ei tähista muud kui ühte värvikamatest tegelastest (ok värvipuuduse üle ei kurda seal eriti küll ükski tegelane), eriti raamatu kui sellise juurde tagasi. See on üks maailma halvima ja segadusse ajavama kujundusega raamat ma pakun. TOP 1000 kindlasti sees. Kui ma ei töötaks raamatukogus ja vahel ei sirviks suvalisi asju siis ei oleks ma seda iial leidnud. sest kujundus on selline, mis laseb kaantevahelt ohtralt seksi ja James Bondilikke macho tüüpe leida. Paraku pole ei ühte ega teist. On lahe lugu ekstsentrikust arhidektist ja tema töökaaslastest.

May 18, 2012


Halleluuja, maailmas ikka kirjutatakse veel kriminulle, kus peamisteks tegevusvaldkondadeks pole spionaaz, terrorivõrgustikud ja maffia. Vanad head sarimõrvarid on tagasi. Seda seekord Rootsis ja mitte sellisel kujul nagu me harjunud oleme.
Põnevust jagub, ja seda nii, et Industriaallumehelbeke oli nõus oma öisest iluunest ohverdama päris mitme tunni jagu väärt aega. On küll natuke uimane olla, kuid pole viga, asi oli seda väärt.
Asja tegi võluvaks (minu jaoks) see, et lisaks krimiloole on kaante vahel peidus ka muud, peredraamat, perevägivalda ja inimeste vahelisi suhteid.
Hää kraam.
Kuuldavasti on autoril 8 teost ilmunud, eesti keeli küll vaid lisaks "Jutlustajale" veel "Jääprintsess", kusjuures neil miski ajaline joon ka, ehk siis oleks pidanud alustama viimati nimetatust.

May 11, 2012


Kui palju me üldse mõtleme, millest koosneb minu MINA. Tuhkagi vist. Nagu ei mõtle inimene ka just eriti tihti asjaoludele, mis teevad tema elust TEMA elu. Jutt käib mälust ja mälestustestt. Kui palju ma saan olla MINA ja seda mitte ainult olemas oleva füüsilise objektina, vaid mina kui indiviid, kui ei ole eilset päeva ja homse päeva algus algab samasuguse tabula rasana nagu tänanegi. Ausalt öeldes üpris õõvastav väljavaade. Eriti kui lisada eeltoodule aspekt, et tegelikult ju ma ei tea, mida eile või üleeile või veel varem minu füüsisega keegi ette võttis, sest igapäevane MINA algab igal hommikul uuesti. Just sellist situatsiooni kirjeldab raamat "Ei.Tohi.Magama.Jääda". Hästi kirjutatud ja lõpp saabub liigagi ruttu. Ok lõpp läheb banaalseks, sest lõpeb kõik superhästi, aga see ei sega nautimast mängu, kus iseennast saab luua üha uuesti ja uuesti.
Viimase aja üks vähestest raamatutest, mida igast asendist soovitada julgen.

April 25, 2012

100 % Jaan Pehk

Natuke ka luulejuttu. Kuna Jaan Pehk on lähtudes markantne kuju igas võimalikus mõttes siis ei saa tema luulekogust samuti mööda minna. Algus on paljulubavalt lahe ja naljakas.
Minu lemmik algusosast (peamiselt lahedate riimiliste leidude pärast):

must mööda lendas mesimumm
ei olnud must vaid tarust
tal palju nestet - maksimumm
ta oli minuarust

veel maksim oli maksimumm
kui mööda tee peal karust
oo hurmav lind - mu mesimumm
vist läksid päris arust

ka sõdalane miinimumm
granaadid pommid torud
mineeritud said karud kõik
ja naaber mesitarud

eesmärk on selge - puhtaks plats
enam lendle õiel
vaid kusimummil lubatud
on käia põielt põiel.

Ma ei tea, kas luuletused on luulekogusse kantud lähtudes kronoloogiast, juhuseprintsiibist mõi mõnest muust teadmata valiku kriteeriumidest, kuid mida lõpu poole asi edeneb seda tõsisemaks teemad lähevad. Mängulisusest saab draama ja traagika.
Mitte, et see halb oleks, pigem tuleb seda võtta kui tähelepanekut, kus kogule esitatud eeldatu asemel on hoopis midagi muud, ehmatavalt muud.

Kuidas käitud?

veenvev hääl sinu peas
kordab

just see
tänaval vastu tulev
väike poiss
tapab
kunagi
su lapse

kuidas käitud?

April 13, 2012

Peotäis põrmu


Tihtipeale on kuulda lauset, et tuleb mõelda laiemalt. Jah, kõlab ilusti, ja alguski paljutõotav ... laienen päris kenasti ja siis on piirid ees. Piirid, mis tulenevad minu füüsilisest kehast. Ehk siis jõuan ikka ja jälle tõdemuseni, et laiemas- globaalsemas mõttes ma saan aru, et ei ole mõtet vehelda töökoha, raha, õnne, armastuse ja tont teab mille kaduva nimel. Seda just selle sõna, kaduva, pärast. Kui kõik muutub põrmuks, siis milleks see kõik. Siis pole ju vahet olen ma abielus, vabaabielus, vanatüdruk, lesk v veel midagi. See on minu pisikese inimese argielu siplemine ja muud ei miskit. Tark tüdruk saab aru, aga alati selle teadmisega elada ei õnnestu. Tühi kõht ja väsimus toovad inimese kibekiiresti orbiidilt alla. Põhjuse, miks ma sellest räägin, kirjutas Andrei Ivanov.
"Peotäis põrmu", mille tegevuskeskkond on pronkspoisi tegemistest tiine Tallinn, on kohati ikka väga eksistentsiaalne raamat, õigemini mulle tundeb, et antieksistentsiaalne. Kui kõik venelased nii mõtleksid nagu peategelane, siis ei oleks mitte üks Aljosha reinstalleerimise koha pealt kulmu ka kergitanud. Ilmselt isegi siis, kui valitsus oleks otsustanud selle tillukeste haamritega puruks toksida, poleks mingit reaktsiooni järgnenud. Mis ma siin ikka venelaste koha pealt sõna võtan, ka eestlased oleks võinud sellesse sama tuimalt suhtuda ja olekski hulga probleeme olemata olnud. See lihtsalt (minu mätta otsast vaadatuna) ei olnudki tähtis.

Asjalik raamat, sest hoolimata ühest maalapist kipuvad kaks rahvust teine teises maailmas vist elama küll. Seega pilguheit minu jaoks neist võõramasse kulus igatahes ära.

March 21, 2012

"Surnumäng" Anne Frasier


Hoolimata järjest enam maad võtvast kevadest ja häälitsevatest külmavarestest põõsastel on vahel ikka kange himu millegi tumeda, koleda ja sünge järgi. Tahaks midagi, kus oleks põnevust laipu ja verd. Just, tahaks krimkasid lugeda. Aga ilmselgelt on seda natuke palju tahetud, sest kui vaadata viimasel ajal ilmunud raamatuid siis peale elulugude ja reisikirjade ei olegi miskit. Ma saan aru küll, et nõudlust on.....aga siiski, mina nõuaks mõnda kabedamat kriminulli. Tuhkagi,mina olen ainult mina ja massina arvesse ei lähe.
Pole siis ime, et ma olen sunnnitud, lausa väevõimuga lohistatud vanade krimkade manu. Noh ja tulemus on käes. Tükk aega pole ma midagi na õblukest (sisult) lugenud. Hädapärast ju käis ka, kui ei oleks mingeid veidraid lauseid. Mitte, et seksi puudutav veider oleks või mind punastama paneks, ei pane, kuid kui keset uurimist on parafraseerides ja utreerides lause "ma tahaks teda k..." ja siis läheb uurimine edasi siis tekib ilmselgelt kiire lühis. Inimlaps loeb kiiresti ja kui tönksti on seal mingi kontekstiga vaid juuksekarvaga (kui sedagi) ühenduses olev lause, siis korraks tekib kerge segadusemoment ja tuleb ikka kontrollida, et ega enda ajus mingid veidrad ja arsti vajavad lood lahti ole. Ühesõnaga. Kui te oma ajaga mitte midagi peale ei oska hakata võite ju lugeda ka, kuid ausalt on olemas märksa asisemaid teoseid.

March 2, 2012

Yukio Mishima "Kuldne tempel"


Üldjuhul on ilu midagi sellist mille poole püüelda või millega samastuda. Ilu võib olla ka hävingu põhjustajaks. Selliselt ilule läheneda oleks (muidugi on tegemist subjektiivse arvamusega üldistusest) üpris loogiline ja ei midagi uut siin päikese all.
Kuldne tempel kui ilu sümbol on pigem peategelase (noore munga) silmis tõke tema ja maailma vahel. Sisuliselt sool tema haavadel, sest kannatades oma minast teadlikuks saamisest alates alaväärsuse all ei ole ta sellist ilu väärt. Tempel oma olemusega rõhutab tema inetust, seega vabaks saamise ainus võimalus on see vaikiv etteheide hävitada.
Tegemist on tõestisündinud lool põhineva jutustusega. Seega kergdokumentaal vormis raamat, dokumentaalsed on vaid faktid, et oli munk, oli kuldne tempel ja oli selle hävitamise akt ehk munga süüdatud tulekahju ja nipet-näpet veel peale, see kuidas skisofreenikust munk maailma nägi ja tajus ja reageeris see on fiktsioon.
Ma olen kindel, et hävituslik alge, mis suunatud millegi hea, ilusa, toreda või hooliva vastu ei olegi nii harv nähtus. Ma usun, et seda leiaks kui otsida. Sest kui nüüd kristalselt aus olla siis on enesehaletsus täiesti nauditav ja kontekstis, kus keegi või miski seda naudingu alget, ehk nn alaväärtuslikkust hävitada püüab on selle ilusa, hea, hooliva,toreda jms hävitamine enesekaitse, et keegi kallihinnalise haletsuse kallale ei pääseks.

Muide tegemist on tõelise keelenaudinguga. Stiilinäide:

"Pole vist vaja öelda, et kogelemine püstitas ületamatu takistuse minu ja muu maailma vahele. Kõige raskem oli minu jaoks sõna esimene silp. Esimene silp oli nagu võti, mis avas ukse sise- ja välismaailma vahel, kuid minul ei õnnestunud seda ust avada. Kõik ülejäänud inimesed valitsesid oma häält suurepäraselt, uks nende sise- ja välismaailma vahel oli alati valla ja tuul käis sealt läbi, kuid minul see millegipärast ei õnnestunud. Küllap oli minu võti rooste läinud"

February 18, 2012

Zotov "Mõrvad põrgus"


Teadmatus on üks vastikumaid asju maailmas. Eks seetõttu tuleb spekuleerida ja teha seda ka teemal, mis saab hingest pärast surma. Zotovi "Mõrvad põrgus" pakub päris huvitava lähenemise asjale. Ehk siis unustage katlad ja seal keevad inimesed, ok ärge päris ära unustage, sest kui teil on õnn sattuda teispoolsuse kõrgematesse sfääridesse siis saate ekskursioonigrupiga põrgut väisates neid ikka näha, aga siiski.
Maailm, kus lokkab salakaubavedu (hiinlased muide, ja maalt - mis saab asjadest, mis hauda kaasa pannakse ah?), korruptsioon ja telekast tuleb 50% ajast reklaami ja ülejäänud ajast 3. sordi õudukaid ja eriti tüütuid tõsielusarju, maailm, kus külm õlu on unistus ja puhkepäevi pole olemas. Kui nüüd kristalselt aus olla siis paljude jaoks ei erinegi LINN väga palju maapealsest elust.
Indiviidi karistus sõltub suuresti sellest, milliste sigaduste hakkama saadud, ehk liiderdajad on impotentsed turvamehed stripibaaris jne. Arvestades seda peaks meie herr peaministri saatus teispoolsuses olema piraadilahe tüüpi asutuses failide kopeerimine.
Ja selles trööstitus paigas leiavad aset mõrvad. Kuidas tappa surnut, eks ikka kahtemoodi:
1. Lahustada hing ja sealpool olev keha olematusse
2. Lahustada hing ja sealpool olev keha näilisse olematusesse, mis viib tegelikult tagasi maapeale.
Jap. tee on kahepidine, kuigi ainult vastava riistapuu olemasolu korral.
Kogu raamat seisnebki enam-jaolt mõrvade uurimises, ehk siis krimka, mis tegelikult on preapokalüptika.
Värskendav vaade põrgule, kuid mõne koha peal on autori loogika ja järjepidevuse lonkamine liiga selgelt tajutav.
Aga noh ega kõike head ka ju ei saa, aitab teile patustele irooniast ja satiirist küll.

January 28, 2012

interpretatsioon Eesti elulugude teemadel


Luulekogu, kus eksitav pealkiri, nimelt käsitletud on elukutseid, mitte midagi eesti rahvale ainuomast, seega võiks mõnes muus riigis selle väljaandmisel muuta ainult riigi nime ja kõik oleks OK.
Mõneti üpris andekad pisisalmid, milles autor mängib rahvalikult üldtuntud lausetega nt.
Toitumisspetsialist. Head lapsed ei kasva pitsata.

Kusjuures see oligi kogu luuletus ja ega neist ükski väga palju pikem pole ka. Seega luuleannuse doosid on lausa, et miniatuursed. Noh mõnel peake vast ei võtagi seda va luulet suuremas koguses vastu, alguseks hea seegi. Teisalt on mul kohutavalt kahju neist puudest, mida selle üllitise jaoks maha võeti ja ära raisati, sest tühja pinda on ikka märksa rohkem kui trükivärviga kaetut.

Et luule on soositud kultuurkirjandus siis selleks, et ülapool tooduga sarnaseid raamatuid muretseda, palun

Kallis Kultuuriministeerium sajata väikeseid raamatukogusid,
aga veel parem kui sa neid viiesajataksid.

  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...