April 13, 2012

Peotäis põrmu


Tihtipeale on kuulda lauset, et tuleb mõelda laiemalt. Jah, kõlab ilusti, ja alguski paljutõotav ... laienen päris kenasti ja siis on piirid ees. Piirid, mis tulenevad minu füüsilisest kehast. Ehk siis jõuan ikka ja jälle tõdemuseni, et laiemas- globaalsemas mõttes ma saan aru, et ei ole mõtet vehelda töökoha, raha, õnne, armastuse ja tont teab mille kaduva nimel. Seda just selle sõna, kaduva, pärast. Kui kõik muutub põrmuks, siis milleks see kõik. Siis pole ju vahet olen ma abielus, vabaabielus, vanatüdruk, lesk v veel midagi. See on minu pisikese inimese argielu siplemine ja muud ei miskit. Tark tüdruk saab aru, aga alati selle teadmisega elada ei õnnestu. Tühi kõht ja väsimus toovad inimese kibekiiresti orbiidilt alla. Põhjuse, miks ma sellest räägin, kirjutas Andrei Ivanov.
"Peotäis põrmu", mille tegevuskeskkond on pronkspoisi tegemistest tiine Tallinn, on kohati ikka väga eksistentsiaalne raamat, õigemini mulle tundeb, et antieksistentsiaalne. Kui kõik venelased nii mõtleksid nagu peategelane, siis ei oleks mitte üks Aljosha reinstalleerimise koha pealt kulmu ka kergitanud. Ilmselt isegi siis, kui valitsus oleks otsustanud selle tillukeste haamritega puruks toksida, poleks mingit reaktsiooni järgnenud. Mis ma siin ikka venelaste koha pealt sõna võtan, ka eestlased oleks võinud sellesse sama tuimalt suhtuda ja olekski hulga probleeme olemata olnud. See lihtsalt (minu mätta otsast vaadatuna) ei olnudki tähtis.

Asjalik raamat, sest hoolimata ühest maalapist kipuvad kaks rahvust teine teises maailmas vist elama küll. Seega pilguheit minu jaoks neist võõramasse kulus igatahes ära.

No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy