January 10, 2015

"Vaikuse hääl" Jaan Tätte



Kuidas defineerida vaikust? Või alustame lihtsamalt – kuidas seda kuulata. Vaikus on kaotsi läinud, kuskil ta muidugi on, kuid mitte enam meie hinges ja südames. Vaikus on hea, vaikus tähendab rahulolu ja hetkelist õnnetunnet. Vaikus tähendab, et just siin jõuad sa iseendani. Koorid maha oma minasibula kõik kihid ja oled täiesti alasti iseendaga vastakuti.
Tundub hirmutav, kui iseennast ei tunnegi, kui vastu vaatab täiesti võõras ja ehk mitte kõige ilusamgi. Siis on ikka natuke jube ka.
Ega selleks, et oma peegelpilt ära ei hirmutaks, muud retsepti olegi kui elada nii, et tahaks iseenda sõber olla, et oledki selline meeldiv tüüp või tegelane, kellega koos olles hing puhkab, ja isegi niisama istudes tunned, et oled saanud osa millestki toredast, mida edasi jagada.
Kui olla selline inimene, siis leiad üles ka vaikuse, vähemalt on sul rada teada, kuidas sinnani jõuda.

Eelnev pole arvustus ega kedagi, lihtsalt subjektiivne sõnavõtt sel teemal, sellest inspireerituna või seda jätkates või mõlemat korraga. Aga raamat on hea. Selline lihtne. Kõigest ja mitte millestki. Pisikestest määravatest asjadest. Iseenese otsimisest. 

  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...