November 29, 2010

Talv talvekorteris

Paistab, et see aasta pole Industriaallumehelbekesel sulamisega muret. Kodune toatemperatuur lihtsalt ei võimalda seda. Ausalt isegi hea meel on mitte omada termomeetrit, see teeks hommikuse askeldamise kenasti jahedas toas veel vastikumaks. Haigusega on ka ju see, et seni kuni kraadinud pole, seni on enesetunne OK, AGA... niipea kui kraadiklaas kaenlaaugust tagasi, siis sekundiga ründab mustmiljon pisikut ja tekib soov eutanaasia järele. Seega sellest saame järeldada, et teadmatuses on jõud.
Originaalis peaks minu nukukorteris olema pliit suure soojamüüriga, noh mitte ainult ei peaks olema, aga on ka. Isegi pool kuuri täit puid on.....
Mida aga pole on pliidi koostöö valmidus minuga.
Õnneks on mul korteriperenaine mõistlik ja tore inimene, kes kutsus ahjumehe, kes peaks mingil kargel päeval asja ette võtma eks näis.
Kui aga kellelgi peaks tahmine tekkima kogeda muistse suitsutare mugavusi ootan lahkesti külla.






November 23, 2010

Wõlukunsti teemadel


Pärast seda kui kuskilt jäi silma Septimus Heapi ja Harry Potteri võrdlus muutusin vägagi Wõlukunsti huviliseks. Ma ei mäleta küll millised olid võrreldavad parameetrid, kuid minule jäid need pea hoomamatuks. Ok, valetan, tervelt kolm suudan tuvastada küll:

1. tegemist on poisiga

2. tegemist on maagiat täis maailmaga

3. eelpoolnimetet poiss kasvas ülesse lapsele mitte just kõige sobivamas keskkonnas, ilma jäetuna oma perest.

Nii thats it ja jutul punkt. Rohkem sarnasusi ei kuskil. Ei ma ei ole pettunud, et ei ole, sest Harry Potteri klooniga mul tahtmist tutvuda pole kunagi olnud. Üks is good enough. Aga aitab nüüd Potterist, antud postituse peategelane peaks ikkagi Septimus olema. Kuigi jah kui nüüd kristalselt aus olla siis ei õnnestunud vaesel vennikesel isegi mitte omanimelise raamatu peategelasena ilma teha. Ehk järgmine kord, sest kuuldavasti on oodata lisa.

Lugu ise oli mõnusalt kulgev ja kergesti jälgitav. Sihuke hea muinsjutuline ajaviide. Ainus, mis mind alguses segas oli see, et autor oli pidanud vajalikuks ilmestada teksti pisiviidete ja kommentaaridega konkreetse maailma ja selle elukorralduse kohta. Faabula sellest midagi juurde ei saanud, kuid äkki olid need abiks maailmast täiuslikuma pildi loomisel. Tont seda teab.

Näed juba valetasingi postituse eesotsas, üks sarnasus oli veel. Septimuse perekonnal olid kuidagi vägagi Weaslyde nägu peas.
Samas, mis mulle imponeeris oli see, et lugu oli terviklik, ehk siis raamatu lõpuga lõppes ka lugu. Ei mingeid lahtisi otsi, ei mingit segast tulevikku ja mis kõige hullem ei mingit ootamist ja lootust, kas ikka eesti keelde suvatsetakse tõlkida või ei. Ajalugu on näidanud, et nii mitmedki järjed on tulemata jäänudki.

Aga jään ootama ja lootma järge, sihuke lahe lugemine kulub s....a suusailmaga igati ära.

November 11, 2010

Üks mitte nii nutune noortekas

Telekas, raamatu surm on su nimi. Ausalt ka. Seni, kuni tütarlapsel puudus ajutiselt kodune interneti ja telerivõimalus kerkis läbiloetud raamatute virn nii, et lust vaadata. Kui aga eelpoolnimetatud kastid koduuksest sisse said oli pidu läbi. Vaevaliselt, oi kui vaevaliselt liiguvad raamatulehed. Sellest tingitud ka vaikus siinses eetris. Lihtsalt pole miskit kabedat läbi lugenud. Tegelt valetan ikka ka natuke. On siiski üks piiiisikene soovitus, ühele päris pädevale noortekale. Mis üllatus üllatus seekord ei olegi "elu on nii mõttetu ja p...s, kõik on nii sitasti ja koolis kiusatakse" noorukist. Ilmselt ikka peab ka selliseid raamatuid üllitama, kuid viimasel ajal mulle tundib, et neid ainult ilmubki. Ma mitte niii vanan julgeks pakkuda, et elus on ikka vähe helgemaid hetki ka aga noh, mida mina ka tean.

Nüüd siis suure suuga lubatud soovituse juurde:

Ühelt poolt oleks nagu noortekas, teisalt fantasy ja kolmas külg rõhub hoopis kergelt alternatiivajaloo kanti. Saa sa siis aru. Aga hästi on kirjutet küll. Loomulikult peab peakangelanna taluma ebaõiglust ja tont, mida veel kuid raamat ei lähe kordagi haledaks nutulauluks. Pigem sihuke mõnus muinasjutt. Igal juhul julgen soovitada küll ja eriti neile, kel jätkub usku, et kõik noored ei ürita ennast masendusest maha tappa v millegi keemilise üledoosi saada.

  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...