November 23, 2010

Wõlukunsti teemadel


Pärast seda kui kuskilt jäi silma Septimus Heapi ja Harry Potteri võrdlus muutusin vägagi Wõlukunsti huviliseks. Ma ei mäleta küll millised olid võrreldavad parameetrid, kuid minule jäid need pea hoomamatuks. Ok, valetan, tervelt kolm suudan tuvastada küll:

1. tegemist on poisiga

2. tegemist on maagiat täis maailmaga

3. eelpoolnimetet poiss kasvas ülesse lapsele mitte just kõige sobivamas keskkonnas, ilma jäetuna oma perest.

Nii thats it ja jutul punkt. Rohkem sarnasusi ei kuskil. Ei ma ei ole pettunud, et ei ole, sest Harry Potteri klooniga mul tahtmist tutvuda pole kunagi olnud. Üks is good enough. Aga aitab nüüd Potterist, antud postituse peategelane peaks ikkagi Septimus olema. Kuigi jah kui nüüd kristalselt aus olla siis ei õnnestunud vaesel vennikesel isegi mitte omanimelise raamatu peategelasena ilma teha. Ehk järgmine kord, sest kuuldavasti on oodata lisa.

Lugu ise oli mõnusalt kulgev ja kergesti jälgitav. Sihuke hea muinsjutuline ajaviide. Ainus, mis mind alguses segas oli see, et autor oli pidanud vajalikuks ilmestada teksti pisiviidete ja kommentaaridega konkreetse maailma ja selle elukorralduse kohta. Faabula sellest midagi juurde ei saanud, kuid äkki olid need abiks maailmast täiuslikuma pildi loomisel. Tont seda teab.

Näed juba valetasingi postituse eesotsas, üks sarnasus oli veel. Septimuse perekonnal olid kuidagi vägagi Weaslyde nägu peas.
Samas, mis mulle imponeeris oli see, et lugu oli terviklik, ehk siis raamatu lõpuga lõppes ka lugu. Ei mingeid lahtisi otsi, ei mingit segast tulevikku ja mis kõige hullem ei mingit ootamist ja lootust, kas ikka eesti keelde suvatsetakse tõlkida või ei. Ajalugu on näidanud, et nii mitmedki järjed on tulemata jäänudki.

Aga jään ootama ja lootma järge, sihuke lahe lugemine kulub s....a suusailmaga igati ära.

No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy