Õhuke, hea kujundusega raamat. Kahjuks siinkohal minu jaoks plussid lõppevad. Olgu mainitud, et lehtede vähesus
ei ole raamatu puhul iseenesest hea tingimus, kuid selle raamatu juures ilmselgelt.
Kui kunagi ammu Aiku ja Petsi loojad, tahtes jõmmikultuuri naeruvääristada, saavutasid sootuks vastupidise tulemuse, siis selle raamatu puhul
tundub algne püüdlus olevat sarnane. Tulem on juba iseasi.
„Üks veski seisab vete pääl“
Sentimentaalne ja nukrtatooniline kaunis algus võtab õige
ruttu grotesksed toonid ning nukrast igatsusest sirgub kiiresti peksmise ootus. Sellesse
teemasse jäädakse ja ei mingit lüürikat enam. Loo sisu keerleb maameeste ümber, kes ootavad Linnameest kui Godot'd,
keda siis mõnuga tümitada. Ühes teises loos ei tule Godot'd ja siin ei tule Linnameest. Aga soov peksmise järgi on
suur.
„Inimväärne elu“
Teine lugu on maa- või väikelinnanaistest, kel inimväärse elu mõõdupuul euromärgid. Paraku ei anna kohupiimatsehhis saadav mahumõõtu täis ning seega on kogu
elu mõttetumast mõttetu ja hallimast hall. Haavadele raputab soola omakandimees, kel nägu naeru täis ja rõõm südames. Lollakas selline. Naised teevad mitmeid meeleheitlikke katseid
normaalset elu alustada, kuid porisse sündinu sinna ka jääb.
Mõlemad lood on kurvad nende lootusetuse pärast. Võimalik, et
ma näen metsa taga illusoorseid puid, kuid minule jättis raamat kehva maitse
suhu. Must-valge maailm ja ülevõlli stereotüübid ei ole need, mis ma
kommikarbist valiks.