February 3, 2011

Haruki Murakami "Norra mets"


Murakami raamatud on nagu väga veider šokolaadikarp. Jube raskelt läheb, no ei õnnestu hommikukohvi kõrvale seda lugeda. Raip nõuab süvenemist ja lehed liiguvad aeglaselt-aeglaselt. Näiliselt mingit actionit ei toimu, kuid samas igav ka ei hakka. Ja kui lõpuks oopus läbi on magus maitse suus ja vaimustus taevani. Kafka mererannas, sellega olid samad lood.

Murakami põhiline oskus on luua atmosfäär ja see ongi see, millesse sissetungimine natukene aega võtab, tegelased on veidrikud, kes hästi ümbritsevasse ei sobi, kuid saavad siiski kuidagi toimitud luues oma maailma. Mõnus asi.


Jaapani kirjanduse puhul on minu jaoks tõelline mõistatus naiste seksuaalsus ja see kuidas nad sellega toime tulevad, eriti just sellega seonduva kiivuse puudumine. Tüübid magatavad keda juhtub ja nende armastatud vaid naeratavad ja küsivad enam-vähem kuidas oli. Ei saa pihta. Samas see ei pruugi tegelikkuses ju nii olla ja tegemist on pelgalt kirjandusliku fiktsiooniga. Tont seda teab, eks jälgin seda aspekti ka teiste autorite raamatutes, ehk saan asjale jälile.

3 comments:

  1. Mul on järgmised jaapanlased (ei-ei, ära saa valesti aru, pean silmas ikka Murakamit ja co-d) juba ootel. Homme lähen raamatukokku ja toon nad sealt nautlemiseks koju :)

    ReplyDelete
  2. ma tõesti ei kahtlustanudki sind samasuguses hulluses nagu min on tabanud
    ausalt

    ReplyDelete
  3. mind tabas jälle Murakami "hullus". Kuna eestikeelsed raamatud läbi, siis olen sunnitud Murakami ingliskeeles lugema :)

    ReplyDelete

  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...