February 11, 2011

kuidas kasutada elus temale kättejagatud kaarte

Kaart pärit Connie Lim`i disainitud mängupakist


Inimene peaks mängima nende kaartidega, mis tal on. Mitte küll üle laipade hävitades teiste võimalusi samal ajal, kuid törts nahhaalsust ja küünilisust tuleb ikka omada, sest kui ei siis oled mõne inimteerulli alla jäänud ennem kui jõuad määäääää öelda. Ühesõnaga inimene võiks mängida olemasolevate kaartidega ennast nende kaartideni, mida ta tahab saada. Sihuke perekonnatola moodi kaardimäng see elu.
Tegelt on nii, et minu inspiratsiooniks antud teemas on "mina ja minu keerulised suhted", kuid kui järelemõelda siis sama asi toimib ka näiteks töökoha, kus töötuna olles peaks võtma selle töökoha, mis võimalik(midagi õpib ju igalt poolt onju) , et pead veepeal hoida selleks, et märgata seda päris päris head kohta, kus olla tahetakse. Suhete puhul on törts teine teema vist. Suhelda ja kohtamas käia saab ju ikkagi nende inimestega, kes sinu tagasihoidliku isiksuse vastu huvi tunnevad. Ja seda tulebki teha, mis iganes aktiviteetideni välja, sõltub inimesest ja vajadustest. Mitte aga jääda koju ootama, et ärtu poiss sulle mingi kõvemat sorti massssssinaga maja ette sõidaks ja su roosidega üle ujutaks. Tuhkagi. Kui see prints ka olemas on ei saa ta kunagi sinu olemasolust teadagi, seega tegudele seltsimehed tegudele. Samas seda printsi ei pruugi ju olemaski olla, igaühe jaoks ei jagu ka, tuleb leppida, kas kärnkonnaga või siis anda endale aru, et kodustatud isendid pole sinu jaoks. Valikute värk puha.
Seega kui mul parajasti printsi polegi naudin ikkagi elu, kõigi silmakirjatsejate ja puritaanide kiuste naudin, pidagu nad mind siis, kas või Eesti esiküünikuks.






1 comment:

  1. Ja pealegi - ka kärnkonnast võib prints saada :D
    Ok, ehk mitte päris kärnkonnast, aga sellisest normaalsest konnanoormehest ikkagi.

    Tegelikult kehtib see samamoodi nii töö kui ka suhete osas. Tööle lähed ka ju sinna, kus sinu vastu mingitki huvi tuntakse. Tuleb vaid leida see tasakaal, et sinu ja teise poole ootused poleks kardinaalselt erinevad, vaid mõistlikul määral siiski kattuksid. Esialgu piisab sellestki. Ajapikku selgub, kas see ühisosa süveneb, kas hakatakse omalt poolt ka enamat pakkuma (kordan - nii töö kui ka suhte osas) või leitakse, et pole siiski päris see, ja minnakse laiali, mõlemad pooled jälle veidi targemad ja kogenumad.

    Elu on elamiseks, mitte unistamiseks.

    ReplyDelete

 

Blogger templates | Backgroundfairy