April 25, 2012

100 % Jaan Pehk

Natuke ka luulejuttu. Kuna Jaan Pehk on lähtudes markantne kuju igas võimalikus mõttes siis ei saa tema luulekogust samuti mööda minna. Algus on paljulubavalt lahe ja naljakas.
Minu lemmik algusosast (peamiselt lahedate riimiliste leidude pärast):

must mööda lendas mesimumm
ei olnud must vaid tarust
tal palju nestet - maksimumm
ta oli minuarust

veel maksim oli maksimumm
kui mööda tee peal karust
oo hurmav lind - mu mesimumm
vist läksid päris arust

ka sõdalane miinimumm
granaadid pommid torud
mineeritud said karud kõik
ja naaber mesitarud

eesmärk on selge - puhtaks plats
enam lendle õiel
vaid kusimummil lubatud
on käia põielt põiel.

Ma ei tea, kas luuletused on luulekogusse kantud lähtudes kronoloogiast, juhuseprintsiibist mõi mõnest muust teadmata valiku kriteeriumidest, kuid mida lõpu poole asi edeneb seda tõsisemaks teemad lähevad. Mängulisusest saab draama ja traagika.
Mitte, et see halb oleks, pigem tuleb seda võtta kui tähelepanekut, kus kogule esitatud eeldatu asemel on hoopis midagi muud, ehmatavalt muud.

Kuidas käitud?

veenvev hääl sinu peas
kordab

just see
tänaval vastu tulev
väike poiss
tapab
kunagi
su lapse

kuidas käitud?

April 13, 2012

Peotäis põrmu


Tihtipeale on kuulda lauset, et tuleb mõelda laiemalt. Jah, kõlab ilusti, ja alguski paljutõotav ... laienen päris kenasti ja siis on piirid ees. Piirid, mis tulenevad minu füüsilisest kehast. Ehk siis jõuan ikka ja jälle tõdemuseni, et laiemas- globaalsemas mõttes ma saan aru, et ei ole mõtet vehelda töökoha, raha, õnne, armastuse ja tont teab mille kaduva nimel. Seda just selle sõna, kaduva, pärast. Kui kõik muutub põrmuks, siis milleks see kõik. Siis pole ju vahet olen ma abielus, vabaabielus, vanatüdruk, lesk v veel midagi. See on minu pisikese inimese argielu siplemine ja muud ei miskit. Tark tüdruk saab aru, aga alati selle teadmisega elada ei õnnestu. Tühi kõht ja väsimus toovad inimese kibekiiresti orbiidilt alla. Põhjuse, miks ma sellest räägin, kirjutas Andrei Ivanov.
"Peotäis põrmu", mille tegevuskeskkond on pronkspoisi tegemistest tiine Tallinn, on kohati ikka väga eksistentsiaalne raamat, õigemini mulle tundeb, et antieksistentsiaalne. Kui kõik venelased nii mõtleksid nagu peategelane, siis ei oleks mitte üks Aljosha reinstalleerimise koha pealt kulmu ka kergitanud. Ilmselt isegi siis, kui valitsus oleks otsustanud selle tillukeste haamritega puruks toksida, poleks mingit reaktsiooni järgnenud. Mis ma siin ikka venelaste koha pealt sõna võtan, ka eestlased oleks võinud sellesse sama tuimalt suhtuda ja olekski hulga probleeme olemata olnud. See lihtsalt (minu mätta otsast vaadatuna) ei olnudki tähtis.

Asjalik raamat, sest hoolimata ühest maalapist kipuvad kaks rahvust teine teises maailmas vist elama küll. Seega pilguheit minu jaoks neist võõramasse kulus igatahes ära.

  Ülinunnu raamat neile, kes väldivad kokkupuudet negatiivsega. Kõik, mis vähegi halb jääb raamatuski minevikku ja ees on helge sõprust ja a...