Kui palju me üldse mõtleme, millest koosneb minu MINA. Tuhkagi vist. Nagu ei mõtle inimene ka just eriti tihti asjaoludele, mis teevad tema elust TEMA elu. Jutt käib mälust ja mälestustestt. Kui palju ma saan olla MINA ja seda mitte ainult olemas oleva füüsilise objektina, vaid mina kui indiviid, kui ei ole eilset päeva ja homse päeva algus algab samasuguse tabula rasana nagu tänanegi. Ausalt öeldes üpris õõvastav väljavaade. Eriti kui lisada eeltoodule aspekt, et tegelikult ju ma ei tea, mida eile või üleeile või veel varem minu füüsisega keegi ette võttis, sest igapäevane MINA algab igal hommikul uuesti. Just sellist situatsiooni kirjeldab raamat "Ei.Tohi.Magama.Jääda". Hästi kirjutatud ja lõpp saabub liigagi ruttu. Ok lõpp läheb banaalseks, sest lõpeb kõik superhästi, aga see ei sega nautimast mängu, kus iseennast saab luua üha uuesti ja uuesti.
Viimase aja üks vähestest raamatutest, mida igast asendist soovitada julgen.