June 2, 2012


Seekord midagi hingele. Kristiina Ehin on tõeline sõnade võlur, andes kõige argisematele situatsioonidele tähendusliku ülevuse. Luules, sellest ma võin veel aru saada, aga kui proosa muutub luuleks???? Kas see saab üldse sündida. Igal juhul on keeruline kirjeldada midagi nii ilusat, kui seda on autori tekstid. Nüüd raamatu teise poole juurde, sest hoolimata oma ilust, ei ole tekst antud raamatu puhul kõik. Samasuurt rolli mängib nn kuduteema. Labakud või käpikud, kuidas keegi harjunud on, on ilmselgelt, kui mitte peategelased siis, kontekst, taust ja läbiv joon kindlasti ja seda nii teksti sisse panduna kui pildi pääl. Kristi Jõeste käpikud on vaieldamatult iluasjad. Labakinda glamuur kõlab ilmselt veidralt, aga noh just seda see raamat kokkuvõttes on.
Kevad pole antud raamatu jaoks ehk õigeim aeg. Aga novembri kuu hallasel hommikul tee- või kohvitassi kõrvale oleks mõnus.

No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy