Tuomas Kyrö "Kerjus ja jänes" on väärt lugemine. Omalaadne "uusversioon" Arto Paasilinna "Jänese aastast". Paralleele Paasilinna teose ja viiteid Paasilinnale kui autorile leiab hulganisti, seega inimene, kes on vaid kuulnud Paasilinna nime, võiks eeldada, et mingi seos kahe raamatu vahel on, kuid see ei sega ja otsesest käsku või kohustust "eeskujuraamatu" lugemiseks pole.
Väidetavalt on tegemist humoorika raamatuga, minu rikutud huumorimeel nalja tabada väga ei suutnud, aga eks ma olen sedasama ka teiste soome autori teoste puhul vist kurtnud. Pigem on tegemist kulgemisraamatuga, mis omamoodi fatalismis on pigem positiivse tooniga. Rumeeniast pärit kerjuse Vatanescu elu sisust ja edasiviivaks jõuks on poeg Miklosele kõige vingemate jalgpallisaabaste ostmine. Ei läe see kergelt, sest määramatud jõud lükkavad lõplikku lunastust saabaste näol üha edasi. Seevastu pakutakse kirevat plejaadi tegelasi, kellest kirjutatud nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Mulle tundub, et soome autoreid (ja ehk põhjamaalasi üldse) kipubki iseloomustama pigem napisõnalisus.
Elu paiskab Vatanescut ja jänest (kes muide on üks ääretult oluline tegelane) kui palli mööda Soomet, aga "Hea pall ringlebki" ja "Inimene on pall". Veider kooslus – mees ja jänes – muutub kiiresti sotsiaalmeediastaarideks ja see muudab nii nende kahe kui ka teiste elusid. Olgu öeldud, et Vatanescu oma kiiresti kasvavast tuntusest ei tea midagi. Tema lihtsa mehena jahib ikka jalgpallisaapaid.
Lõpp on üdini ja üle igasuguse võlli positiivne, isegi nende tegelaste jaoks, kes tavamuinasjutus lõpus oma teenitud karistuse saaksid. Kõik on õnnelikud ja õnnelik on ka jänes, kui endale uue pesa saab. Jänes on ses loos selge õnnetooja ja et "hea küülik ringleb", siis sellega on lugu kokku võetud.
No comments:
Post a Comment