Meie
pidevalt muutuvas maailmas on ainuke ellujäämist ja jätkusuutlikkust tagav
käitumisviis muutustega kaasa minna ja situatsioonis kohaneda.
Raamatukoguteenuseid vajavad raskustesse sattunud inimesed praegu enam kui
kunagi varem. Seega on oluline, et raamatukogu tuleks vastu inimeste soovidele
ja pakuks oma võimaluste piires nii sellist infot, mida tarbitakse, kui ka seda,
mis pikemas perspektiivis aitab kaasa maailma veidigi paremaks muutumisele,
ükskõik kui imalalt see ka ei kõla.
Raamatukogudele
on hädavajalik olla „pildil”, kui mõelda kasvõi ainult kultuuri erivaldkondade
rahastamisele. Sellel, kes pole pildil ja pole oma aktuaalsust tõestanud, puuduvad
ka finantsilised vahendid. Kui puuduvad aga need, muutume järjest ebaolulisemaks
inimeste jaoks, kelle jaoks me ju tegelikult toimime. Arvestamata ei tohi jätta
ka asjaolu, et tasuta teenuste hulk on väga väike ja seega on raamatukogud
asutusteks, kuhu tulevad abi otsima need, kel mujale ehk pöörduda väga polegi.
Meid
ümbritsev ja tööolmet mõjutav elu on aga paraku sellise kiirusega muutuv, et
kipume pildi pealt välja kukkuma, mis tähendab, et enda nähtavaks tegemiseks on
vaja järjest enam ja enam mõelda erinevatele koostöövõimalustele, sest võidujooks
sotsiaalmeediumiga kaotati enne, kui see alatagi jõudis.
Ideelisel tasandil on raamatukogul
võimalus sootsiumi moodustamiseks teiste nn pehmete riigi ja omavalitsuse
kaukast finantseeritavate ettevõtetega. Ega oma mõjusfääri laiendamiseks muud
valikut eriti polegi. Osapoolte nõusolekul ja huvi korral võiks olla vägagi
mõeldav nn koostööliitude loomine. Nii et ülesandeid jagades ja teineteise
tegevust toetades on mõlemad osapooled bilansiliselt plussis.
Tallinna Keskraamatukogu on rohkem või
vähem edukat koostööd teinud nii linnaosade sotsiaalosakondade kui ka
laste-naiste varjupaikadega. Ja see on vaid osa nimetatuist. Ei hakka kõiki
sotsiaalse mekiga koostööpartnereid üles lugema, sest mitte rusikaga rinnale
tagumine – vaat kui tublid oleme, kellega kõigiga koostööd teeme – pole antud
juhul teemaks. Teemaks on ikkagi ühe valusa valdkonna koostöö raamatukoguga ja
selle tähtsus, ja ehk ka veidi laiemalt kui vaid külastajate arvu kogumine.
Ei saa
öelda, et raamatukogu on ühiskonna seisukohalt tugeval positsioonil, pigem
mitte, kuid samas ei saa öelda ka, et oleme haavatavaim. Ja seda hoolimata
sellest, et nii mitmedki uuendustuuled on meie kultuurmaastikku räsimas ja
muutmas. Õnneks! Loodame parimat ka
tulevikuks ilma fataalsete tagajärgedeta. Olgu märgitud, et näiteks
Suurbritannias on viimaste aastate jooksul suletud sadu raamatukogusid.[1]
Seda enam peaks meile kui
kultuuritöötajatele ja inimestele, kes näevad ka seda võib-olla kõige
haavatavamat osa ühiskonnast, olema selge endast nõrgemate aitamise tähtsus.
Näljasest saab ju ikka paremini aru see, kel endal kunagi nälg olnud. Seega
võiks eeldada, et suudame ja tahame sellist sotsiaaltöö võrdkuju oma väga
tihedatesse plaanidesse ja graafikutesse lisada. Ning tahamegi, sest ühiskonna
paremaks muutmiseks on veel veidi ruumi jäänud.
Käesoleva aasta 26. märtsist 10. aprillini toimus Tallinna
Keskraamatukogus koostöös Tallinna Naiste Kriisikodu ja Eesti Naiste
Varjupaikade Liiduga kokku 4 infotundi, igaüks neist erinevas asukohas (Tallinna Keskraamatukogu
peamaja, võõrkeelse kirjanduse osakond, Sõle haruraamatukogu ja Väike-Õismäe
haruraamatukogu). Ei saa öelda, et külastajate huvi infotundide vastu väga suur
oleks olnud. Samas kinnitab nende toimumise vajalikkust see, et voldikud ja infomaterjalid, mis olid vabalt kaasa
võtmiseks nii infotundide toimumise aegu kui ka hiljem, kadusid küllaltki
kiiresti.[2]See
on aga selge märk sellelaadsete ettevõtmiste vajadusest.
Koduvägivald ja üldse vägivald lähedaste
vahel (kõige laiemas mõttes) on ehk ikka veel paljude inimeste jaoks tabu,
millest avalikult ei räägita ja mida endalegi raske tunnistada, saati siis veel
teistele. Probleem on aga olemas vaatamata sellele, et otsustajad ja – veel
hullem – ka vägivalla all kannatajad ise ei pea lähedaste vägivalda alati
ühiskonna probleemiks.[3]
Õnneks tundub selline suhtumine laiemas plaanis olevat siiski muutumas.
Suhtumise ja ühiskonna väärtushinnangute muutmine on protsess, mis kestab kaua,
kuid see ei tähenda, et selle poole püüelda ei tuleks.
Oma jutu illustreerimiseks räägin mõne
lausega turvalisuse uuringust, mille Statistikaamet korraldas 2008.–2009.
aastal ja millega koguti teavet kuritegevuse ja paarissuhte vägivalla kohta.
Näiteks 2008 a. pöördus kodus aset leidnud vägivallaakti tõttu politsei poole
65 meest ja 475 naist.[4]
2009. aastal koges füüsilist vägivalda paarisuhtes 46 800 inimest. Eesti
rahvaarvu arvestades on seda väga palju. Olgu ära märgitud ka see, et laste
olemasolu ei vähenda vägivallariski, pigem vastupidi. Lastega leibkondades on
partnerite vahelise vägivallaga kokku puutunud iga kümnes 15–74 aastane, ilma
lasteta leibkondades on selliste inimeste osakaal peaaegu kaks korda väiksem.[5]
Mis tähendab seda, et suur hulk lapsi kasvab peredes, kus nad vägivalda näevad
ja seda ka vahetult kogevad. Selliste kogemuste mõju lapse emotsionaalsele,
kehvemal juhul ka füüsilisele arengule vääriks omaette teemat ning alahinnata
seda ei saa mitte mingil juhul.
Neid andmeid aluseks võttes on igati
arusaadav, miks tuleb koduvägivalla teemat käsitleda prioriteetselt ja miks on
oluline teha igakülgset selgitustööd ka sellises asutuses nagu raamatukogu,
kuigi esmapilgul võib raamatukogu, kirjanduse ja vägivalla seos jääda enam kui
ähmaseks.
Raamatukogude
ühisosa vägivallavastase temaatikaga saab kenasti avada kirjanduse kaudu.
Raamatute lugemine on see niidiots, millega saab kaasa aidata antud
probleemipuntra lahtiharutamisele.
Selle selgitamiseks on hea tugineda
uuringule („How does fiction reading influence empathy? An experimental
investigation on the role of emotional transportation”, 2013), mis käsitleb
lugemise mõju empaatiavõime kasvule.[6]
Empaatia on osadustunne teise inimesega, tema omaduste, seisundite ja
käitumisega.[7] Uuringu
peateesiks olnud mõte, et lugemine võib tõsta inimeste empaatiavõimet, leidis
katsete käigus kinnitust, kusjuures märkida tuleb ära just ilukirjanduse
lugemise positiivne mõju. Aimekirjandus ei ole üldjuhul kirja pandud kandvate
karakterite kaudu, seega on informatsioon esitatud umbisikulisemalt, ehk siis
minatunnet ei teki ja seeläbi ei arene ka võime ennast narratiivi tegelasena
tunda.[8] Viimasel ajal on Eestis ilmunud
raamatutes piir ilukirjanduse ja aimekirjanduse vahel ähmastuma hakanud. Teadmiskirjandust antakse üha enam ja enam edasi
kindlate tegelaskujude kaudu, seega ei saa eespool toodud uuringu kindlat
kahendjaotuse mõju üks-ühele võtta.
Ilukirjanduslikku teksti lugedes on lihtsam „muutuda” kellekski teiseks ja kogeda loo
sündmustikku sarnaselt reaalselt toimuvate sündmustega. Narratiivses
maailmas kujutavad lugejad ette, kuidas on näha maailma läbi teiste silmade,
kujutledes ja isegi tegelikult kogedes loo tegelaskuju mõtteid ja emotsioone. Veelgi enam – uuringu läbiviijate väitel
on tõendeid selle kohta, et teiste inimeste läbielatud emotsioonidest ja
kogemustest lugemine aktiveerib ajus samu neuronistruktuure, mis aktiveeruvad
millegi läbielamisel ja kogemisel reaalses maailmas. Lugemine pakub turvalist
tugipinda ka selliste emotsioonide kogemiseks, mis tavaelus käivitaks
enesekaitse ja -alalhoiuinstinkti.[9]
Lugedes saab lubada tunneteskaala märksa olulisemat avardumist kui see
reaalelus võimalik või kasulik oleks.
Tulles aga tagasi koduvägivalla teema
juurde, on eksperdid väitnud, et vägivallatsejatel ei ole puudust niivõrd
oskustest lahendada konflikte vägivalda kasutamata, kuivõrd puudu jääb
tahtmisest.[10] Sellest saaks ehk järeldada, et puudu
jääb võimest näha situatsiooni teise inimese vaatenurgast, ehk empaatiast.
Eelnevast saabki järeldada, et mida rohkem inimesed loevad, seda enam suudavad
ja tahavad nad teineteise suhtes käituda austusega ja arvestavalt. Muidugi on
iseteema, kuidas kasvatada lugemust inimeste hulgas, kel seda emotsionaalse
arengu seisukohalt vaja võiks minna.
Guardianis avaldatud Neil Gaimani
artiklis välja toodud lugemise kasulikkus ebaterves suhtes olijale on
kinnituseks, et lugemisest võidavad suhte mõlemad osapooled. Eskapistlik
lugemine on hea võimalus jätta suhteprobleemid ja argimured korraks kõrvale. Unustada korraks kõik halb.
Eespool nimetatud neuronistruktuuride aktiveerumisest rääkides – narratiivis
negatiivse üle kontrolli omamisega kogetakse positiivset sellisel määral, mis pikemas
perspektiivis võib anda inimesele võimaluse, julguse ja miks mitte ka oskuse
halvast suhtest väljumiseks.[11]
Raamatukogude valduses on teavikud ja
teave, mis väidetavalt on tänases maailmas olulisim ressurss.
Seega on meie võimuses lähendada infot ja selle vajajaid. Tähtis on aidata kaasa ühiskonnas lõhede
vähendamisele. See ei ole
kala andmine, pole see ka õnge andmine. Need on teiste ametkondade
tööülesanded, kuid meie saame anda inimestele juhised selle õnge kasutamiseks
või vähemalt juhatada institutsiooni juurde, kes õngi jagab, sest paistab, et
väga tihti kipub just sellest teadmisest vajaka jääma.
Lõpetuseks võiks öelda, et Tallinna
Keskraamatukogu on korraldatud infotundidega kaasa aidanud ühiskonnas
koduvägivallateema laiemale teadvustamisele, mis ka probleemiga kokkupuutunute
arvates on äärmiselt oluline.[12] Raamatukogu ei suuda kõrvaldada elu kitsaskohti, mis polegi tema ülesanne, kuid
raamatukogul on võimalus olla nende lahendamisel esimeseks astmeks paljudele
abivajavatele inimestele.
[1]Flood,
A. UK lost more than 200 libraries in 2012
[2]
Käesolevaks hetkeks on uuritud infomaterjalide lisaks saamise võimalusi.
[3]
Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika
Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 74.
[4]
ibid.
[5]
ibid. lk. 75.
[6] Pal, P. M., Veltkamp, M. How
Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the
Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341 19.11..2013
[7]
ÕS. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn, 2003. lk. 128.
[8]
Pal, P. M., Veltkamp, M. How
Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the
Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341
19.11..2013
[9]
Pal, P. M., Veltkamp, M. How
Does Fiction Reading Influence Empathy? An Experimental Investigation on the
Role of Emotional Transportation. http://www.plosone.org/article/info:doi/10.1371/journal.pone.0055341
19.11..2013
[10]
Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika
Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 77.
[11]
Gaiman, N. Why our futuure depens on libraries, readind and daydreaming. http://www.theguardian.com/books/2013/oct/15/neil-gaiman-future-libraries-reading-daydreaming
19.11.2013
[12]
Paats, M. Vägivald paarissuhtes – müüdid ja tegelikkus. – Eesti Statistika
Kvartaliajakiri, 2010, nr. 3, lk. 80.
No comments:
Post a Comment