"Imekummaline"

Muinasjutud on tegijad. Nii ka see. Kui ma just võrdlema peaks, siis paneks ta ühte patta Melissa Marr´i Ohtliku armsaga, aga kui viimatinimetatul oli loo konstruktsioon mõnes kohas natuke rabe ja traagelniidid nähtaval, siis Imekummaline voolas sujuvalt. Lugu ise nagu mehhiko seep, ehk siis beebide varastamine-vahetamine, hilisem kokku juhtumine (täielikus teadmatuses muidugi), mil nad armuvad ja saavad aimu ka oma päritolust ja vanemaist. Noh sihuke tuttav teema. Mina ei ole keldi mütoloogia asjatundja ja seega ei oska ma ka öelda, kuivõrd meelevaldseid seoseid autor erinevate müütiliste olendite ja lugude vahel loob, aga iseenesest oli sihuke mõnus ja kerge tükk.